Sõjasõit. Richard Roht

      Sõjasõit

      SÕJASÕIT

      Vägev sõjajumal Mars oli mu 1916. a. kevadeks toonud Kroonlinna garnisoni ja paigutanud sinna ühesse jalgväe rügementi, mis koosnes vanadest maakaitseväelastest – sõduritest – ja suuremalt jaolt ka vanadest endistest kaardiväe ohvitseridest. Üldiselt oli aga see tagavaraväe rügement komplekteeritud Peterburi linnast ja endine Vene päälinn oli selles väeosas esitatud üsna parlamentaarselt. Siin oli kaupmehi, advokaate, ametnikke, kontoriste, rätsepaid, kingseppi, kojamehi, voorimehi, arste, üliõpilasi ja – nagu öeldud – kaardiväe ohvitseride keskel vürste, krahve, paruneid ja teisi aristokraatia esindajaid. Sellega vägagi kirju ja kontrastirikas seltskond, kuid – huvitav – seda seltskonda ühendas ometi üks väga liigutav ühine side ja traditsioon, mis kogu rügemendi ta teravatest klassivahedest hoolimata muutis üheks suureks pereks, kus valitses palju parem läbisaamine kui mõneski teises rügemendis. See ühenduslüli, mis paadialuse vürstile ligidale tõi, ning vastuoksa, oli – Peterburg [Raamatus esinevad kohanimed on autori poolt kasutatud kujul, mõningatel juhtudel on geograafilise selguse mõttes nurksulgudes lisatud kaasaegne nimetus. Muutmata kujul on ka sõjaväelised auastmed. (L. V.)]. Kogu rügement koosnes peterburlastest, ja on ju teada, kuidas need Peterburi “piiterlased” vanasti üksteist hoidsid. Nad armastasid oma linna üle kõige vagal jumalast mahajäetud Venemaal ja pidasid teda ainsaks väärtuseks tol suurel, laial maalahmakal. Ning oli liigutav, kuidas vürstist ohvitser pidas “piiteri” paadialust “oma meheks” ja temaga pehmelt ümber käis, ning kuidas sama paadialune kõik teenistusraskused andeks andis “oma vürstile”. Nali naljaks, aga sel vahekorral oli tõesti oma reaalne väärtus.

      Eriti, mis puutub puhkustesse – “otpuskitesse”. Kui tuli laupäev, siis algas kompaniikantseleides suur töö – otpuskipiletite kirjutamine. Õhtuks oli kogu rügement Peterburis – oli ta ju ligidal: seitse versta merd mööda ja paar tundi Oranienbaumist raudteel. Ohvitseridest vürstid, krahvid ja parunid õieti elasidki Peterburis, kus nende naised ja armukesed alal hoidsid kodukolde soojust ning mõnusust. Nad käisid Kroonlinnas ainult, et sääl päävahis 24 tundi korrapidajaks olla ja siis Peterburi välja magama sõita. Arusaadav, et nad oma meeskonnalegi kitsid ei olnud otpuskitega – otpuskitega Peterburi. Viimane sõna ütles kõik. Mina näiteks polnud ju peterburlane, aga kui ma päevaks või paariks tahtsin Tartu sõita, siis palusin rügemendi ülemalt luba otpuskiks Peterburi ja harva juhtus, et luba ei antud. Jutt oli sel puhul järgmine:

      Mina: “Härra kolonel, ma palun alandlikult mind lubada otpuski!” Kolonel (silmade kurjenedes): “Kuhu jälle, lipnik?” Mina: “Peterburi, härra kolonel.” Kolonel (silmade muheledes): “Võite sõita.”

      Peterburg – see oli peterburlaste muinasmaa, kuigi nad sääl õieti elasid ja üksteisele vastastikku niipalju otpuskit võimaldasid, kuipalju süda kutsus. Kasiinolaua taga süües või kaarte mängides – ikka räägiti Peterburist, ja rääkijad polnud ometi mõned armetud provintslased kuski Tsarevokšaiskis [Joškar-Ola], vaid ehtsad peterburlased, kes säält alles hiljuti – vast koguni mõne tunni eest – tulnud. Ja räägiti ju ometi Peterburist kõigest kolme tunni kaugusel. See oli liigutav.

      Arusaadav, et sellises õhkkonnas mullegi Peterburg teiseks kodulinnaks muutus ja Kroonlinn ainult ta eeskojaks. Lugu läks nii kaugele, et lõpuks iga päev pärast teenistust Peterburi sõitma hakkasin ja säält teisel hommikul teenistuse ajaks tagasi. Kõige mugavam oli ju, et säärasteks lühikesteks sõitudeks lubagi tarvis ei olnud, kui ainult teisel hommikul teenitusse hiljaks ei jäänud. Aga kui sedagi ette tuli, siis pigistas ülemus silma kinni, sest võis siis noorele ohvitserile ette heita, et ta Peterburist väikese hiljaksjäämisega tagasi tuli! Ülemus ehk noomis natuke moe ja distsipliini pärast, kuid pärast – omavahel – küsis pikantse naeratusega, et miks ma siis nii kauaks magama jäin? Jah need härrad vürstid, krahvid ja teised kõrgemad Peterburi mehed tagavaraväe ohvitseri mundrites hindasid Peterburi ja otpuskeid küll kõige rohkem pikantsemaigulise magamise, söögi ja joogi seisukohalt. Nende naised ja armukesed aga, kui tulid mõnikord meile Kroonlinna kasiinosse külla, arutasid ainult tenoreid, teater “Buffi” ja Rasputinit, kes just tol ajal oli oma hiilgetipul Venemaa keisri troonil.

      Ega olnud ka tolle aja Peterburg – niipalju kui nüüd veel mäletan – muud kui üks suur pikantse-maigulise magamise maja. Väerinnal kaotus kaotuse järele, kuid päälinn oli täis elunautimist ja toredust. Libude karjad õhtuti Nevskil võistlesid oma rohkuses ohvitseride karjadega, kes neid küttisid. Salajastes urgastes joodi, prassiti, mängiti hasartmänge, löödi läbi hiigla summasid – ja üle kõige sirutas vanakene Rasputin oma õnnistavat kätt.

*

      Minu otpuskitel Peterburi tuli vägivaldne lõpp, kuna ma “sõjaseisukorda” sattusin vägeva Marsi kohaliku vägeva preestriga – brigaadikindral von K-ga.

      Mõningate teenistusliste “arusaamatuste” pärast ei võinud meie, s.t. vägev brigaadikindral ja mina, teineteist äkki enam sallida. Õieti öelda polnud mul just midagi brigaadikindrali vastu, kui ainult ekstsellents brigaadikindral mu rahule oleks jätnud. Aga talle tegi erilist lõbu seda mitte teha. Ta uuris välja, millal ma vahiteenistuses olin, ja tuli mind lahkelt vaatama. Sääljuures pidas ta end ebaviisakalt ja norivalt ülal. Tegi mulle etteheiteid küll sellepärast, miks ma seisma jäin pool sammu tast kaugemale kui vahiteenistuse määrustik lubab, küll sellepärast, miks mu mõõgatutt ei ole seotud, küll ka sellepärast, miks ma päävahis arestis olevail ohvitseridel luban käia tuhvlites. Oo, norimiseks võis säärane Marsi prohvet alati põhjusi leida. Ta tuletas selles toimingus kangesti mõnd kirjanduslikku arvustajat meelde, kes su ikka maha saab teha, kui aga tahab. Olin ma riviteenistuses, siis kostis äkki kesk paberossisuitsetamise vaikset idülli mürisev “valvel!” ja brigaadikindral otsis üles just minu ja just minu hooleks usaldatud poolkompanii, et mind ja mu poolkompaniid eksamineerida ja näägutada kuni lõunavaheajani. Kord aga ei jätnud ta mind lõunavaheajalgi rahule – ja see sai mulle saatuslikuks. Olin parajasti kasiinolaua taga lõunat söömas, kui alla jooksis hingeldav valvesõdur: brigaadikindral on kasarmus ja nõuab just mind üles! Panin mõõga vööle ja jooksin oma kõrge ülemuse silmade ette. Kõrge ülemus oli aga välja mõelnud kuratliku plaani minu sissevedamiseks. Juba mitu korda oli ta – väemäärustiku järele käies – minult nõudnud, et ma kõiki oma kompanii sõdureid pean tundma nimepidi. Mul polnud aga põrmugi soovi oma aega ja pääd kulutama hakata kõigi nende Ivanoovide ja Petroovide päheõppimisega. Pean tunnustama, et ma siis oma aja viitsin päämiselt suure lugemisega. Ennesõjaaegse eesti noorkirjaniku rahavaeselt pinnalt, kus puudusid igasugused kultuurkapitalid ja isegi inimlikud honorarid, olin ma vägeva Marsi korraldusel poole aasta jooksul saanud Vene ilmariigi subaltern-ohvitseriks, tol ajal kaunis inimeslikkude rahaliste sissetulekutega olevuseks. Kuid seistes küll Marsi ja Vene ilmariigi teenistuses jäin ma truuks päämiselt oma kirjanduslikkudele huvidele, ja kuna kirjutamine tolles õhkkonnas ja olukorras oli võimata, siis rahuldasin oma huve ainult ääretu lugemisega. Sest oli, mille eest raamatuid osta! Peterburi-sõidud olidki mulle päämiselt sellepärast huvitavad, et võisin tundide kaupa ümber kolada Peterburi raamatukauplustes ja – mitte ainult limpsata nagu varem, vaid ka osta!

      Kus oli mul aeg ja huvi Petroovide ning Ivanoovide pähetuupimiseks, kui ma tihti ööd läbi lugesin ja isegi riviteenistuses iga puhkeaja kasutasin, et süveneda mõnesse seni ainult kataloogide järele igatsetud Strindbergi või Rodenbachi romaani.

      Kindlasti oli see aga mu brigaadiülemale teada, kui ta mind oma Ivanoovide ja Petroovidega kiusama hakkas. Kuid ka mina olin talle paras vastane. Ma olin oma meestega kokku rääkinud, et kui kindral mind nimede kontrollimisega eksamineerima tuleb, siis meie järgmiselt toimime: kindral küsib minult selle või teise sõduri nime, mina ütlen huupi ühe nime, ja kui kindral sõdurilt järele pärib, kas see ta nimi ongi, siis vastaku sõdur, et just nii. Selle manöövriga olin ma seni ikka asjast üle saanud. Kindrali-härra küsis minult näiteks ligidalseisva sõduri nime. Ütlesin näiteks – sõduri nimi on Ossiinov. Kindral küsib sellelt Ossiinovilt, on ta tõepoolest Ossiinov. “Just nii, ekstsellents!” vastab sõdur, kuigi ta nimi võis olla jumal teab milline Petrov, Švaabra või Švõgla.

      Selle taktikaga olin seni kindralist ikka jagu saanud.

      Aga kasarmus võitis tema.

      Asusin muidugi oma vana süsteemi kasutama, aga olin kahe silma vahele jätnud järgmise asjaolu:

      Kui nõndanimetatud Ossiinov selle nime omaks oli tunnustanud, ütles kindral talle: “Anna raamat!”