Sõjasõit. Richard Roht

tema naise magamistoa naabruses magas ja uksel üldse lukku ei olnud. Nii vähemalt teadis tõendada pataljoni “avalik arvamine”.

      Lipnik K. ainus iseärasus oli, et tal oli korrapärane armukene, keda ta igale poole kaasa vedas. See iseärasus sai pataljonis sellepärast eriti tähelepanuvääriliseks, et alati, kui sa K. poole pärast lõunat sisse astusid, ta lukustamata ukse taga oma daamiga voodis oli ja igale koputusele lahkelt vastas “sisse!”. Sääljuures jättis tema ja daami riietus ning poos seltskondliku viisakuse mõttes palju soovida.

      Kena mees oli ka minu uus kompaniiülem U., kes lõpuks saabus kustki poola väerinnalt. Ta oli reservisoleku tõttu juba 45-aastane leitnant ja põdes üht vanaaegsete ohvitseride maaniat – oma kompanii sõdurite ning nooremate ohvitseride hellitamist, kuna ta oma ohvitseridele ja sõdureile tahtis olla “isaks”. Kahtlemata oli see ilus joon, aga mulle paistis, et ta sellega juba natuke liialdas, ja mulle tuli tihti mõte, et ta on ses suhtes natuke “nii” ja et vist see kunagi ta reservimineku põhjuseks võis ollagi. Tema päänõue sõdureile oli, et need ta tervitusele hästi vastaksid – muu võis kõik minna, kuidas ta läks. Minult nõudis ta, et ma ainult korra päevas “viisakuse pärast” kompaniis käiks – ja see oli kõik. Seejuures seisis ta minu eest kui müür igas asjas. Ta muretses otpuskeid, laenas raha, kui tarvis oli, ja kui sa tema poole külla läksid, siis söötis ja jootis laia ehtsa vene külalislahkusega. Konfliktide puhul kõrgema ülemusega võttis kompaniiülem kõik minu patud oma arvele; astus ette, käsi mütsi ääres: “Vabandust, härra kolonel, selles ei ole lipnik süüdi, see on minu korraldus; lipnik käis ainult minu korralduse järele.”

      Teenistus osutus, niisiis, Veliikija Luukis üpris kergeks ja jättis palju vaba aega. Ispravniku tütarde kaudu tutvusin kohtupriistavi tütardega, kohtupriistavi tütarde kaudu semstvo ülema tütardega jne. Puutusin esimest korda kokku vene kreisilinna inimestega, selle vene intelligentsi keskpärase ringiga. Palju tegin kaasa “večerinkasid”, “piknikke” ja nimepäevi, sest kauges Vene maakonnalinnas ei hoolitud sõjast suurt, teda nagu ei olnudki. Sõjaaegsed vene preilid ei olnud sugugi ebalahked sissesõitnud ohvitseridele, eriti kui sa olid mõnest teisest rahvusest. Viimane asjaolu on sõjas ühesugune igal maal, ja kui sõda on enesest suur verevalamine, siis on ta teisest küljest ka suur veresegamine. Milline asjaolu sõjapooldajaid eriti vaimustab. Sest nende teooria, et sõda on väetiseks uutele sugupõlvedele, leiab kinnitust juba sõja ajal ja on näitlikuks tõenduseks teoreetikutele.

*

      Minu garnisoni-idüll Veliikija Luukis kestis augustikuuni. Siis käis äkki kahin läbi pataljoni: sõidame! Pataljon oli lõpuks ometi lahingu-, s.t. nime järele otsustades, õieti vangivedamise-korras ja rumeenia väerinnal oli meie jaoks kuski auk vist välja mõeldud. Auk siin mõeldud mõne küla või linna kujul.

      Kuid ärasõit venis, nagu see ikka oli harilik, päevast päeva, ja alles nädala-kolme pärast saime Veliikija Luukist välja. Vaheajal oli mul aga tegu oma Kroonlinnast pärit arestilooga, kuna ma oma 20 päeva vormiliselt Veliikija Luukis ära istusin. Vormiliselt. Sest lugu oli järgmine. Mu raaport, mille pataljoni tulles aresti asjus sisse andsin, tegi omad ringreisud ära ja tuli Kroonlinnast tagasi brigaadikindrali kindla nõudega: mina pidavat oma 20 päeva ära istuma – seadus peab seaduseks jääma ja kindrali määrus määruseks.

      Mäletan, et komandandi adjutandid mu komandantuuri kutsusid ja väga tõsiste nägudega vastu võtsid. Nad näitasid mulle Kroonlinna brigaadiülema kirja ja komandandi resolutsiooni sellele: “Täita. Lipnik Roht 20 päevaks aresti panna ja x. brigaadi ülemale sellest teatada.” Komandant oli nimelt garnisoniülema õigustega ja temale allus ka meie pataljon.

      Seisin löödult. Siis ikkagi võitis kindral von K.! Sellest oli kahju. Istumine, teadagi, polnud ka just lõbus, eriti Veliikija Luukis, kus teenistus kerge ja tuttavaid palju.

      Adjutandid vahtisid mind kavalate nägudega. Siis võttis vanem neist – Mohilevi advokaat – mingisuguse paberi ja pistis mulle pihku. Paberile oli masinakirjaga löödud järgmine tekst: “Selle ettenäitaja, lipnik Roht, on Veliikija Luukist etapi komandandi poolt komandeeritud 20 päevaks Pihkvasse komandantuurile tarvisminevat varustust x. väerinna varustusvalitsuselt vastu võtma.”

      “Jah, aga arest…” imestasin mina.

      “See ongi Teie arest…” naersid adjutandid.

      “Kuidas nii?”

      “Väga lihtsalt. Sõitke aga rahulikult aresti. Küll meie muuga toime saame.”

      Ning nad näitasid päevakäsku, milles samal päeval oli järgmine paragraaf: “Lipnik Roht lugeda tänasest päevast aresti all olevaks komandantuuri juures.”

      Nüüd mõistsin ma.

      Sõitsin Pihkva, kus mul ainult paar päeva tegemist oli mõnesaja sineli vastuvõtuga, ja säält sõitsin kodumaale puhkusele. Kui tulin tagasi, lugesin päevakäsust: “Lipnik Roht lugeda arestist vabanenuks ja aresti ära kandnuks, millest x. brigaadi ülem teadvaks teha.”

      Sellega oli mul arest kantud, Kroonlinna brigaadikindral aga ninapidi veetud. Ta võis komandantuuri kirja saades verejanuliselt oma vurre närida, kuid kui ta teadnud oleks, kuidas komandantuur teda tüssas – ta oleks sattunud vägagi viletsasse tujju.

      Üldse oli asju, millistes võõrad väeosad ja ülemused üksteist sugugi ei toetanud, vaid veel üksteisele nina pihta armastasid anda. Minu aresti-loos oli koer sellesse maetud, et Veliikija Luukis mind juba peeti “oma ohvitseriks” – ja mida paganat tahtis “võõras kindral” “nende” ohvitserist! Mingu põrgu! See oli see psühholoogia, miks mind otpuski lasti ja “võõrast kindralit” ninapidi veeti. Muidugi, kui oleks minu aresti põhjused kriminaalsed või vähemalt tõsiseltki distsiplinaarsed olnud, siis oleks teine asi. Aga kui komandant kuulis, miks kindral mulle 20 päeva määranud, vihastunud ta ja lausunud adjutandile, et “õige mul vana sakslase-tobu – või siis tühipaljaste sõdurite nimede pärast määrab ohvitserile 20 päeva!”

      Kui ma “komandirovkast” tagasi olin jõudnud, algas augustikuu lõpul meie sõit ešelonina lõuna poole.

      Veliikija Luukis oli juba kaunis kõva sügis: vihmad, pori ja langevad lehed. See pisikene vene linnakene oli halliks ja õudseks muutunud oma ühetooniliste majadega, kasimatuse ja sillutamata uulitsatega. Ses suhtes oli rõõm tast lahkuda. Kahju oli ainult sõita kaugele ära Peterburi ja kodumaa lähedusest, kuhu siitki mõnikord sai käia ööpäevase sõidu järele.

      Sõit ešeloniga on asi, millest mittesõjaväelasel aimu ei ole. Ešelon – on teatud sõjaväeosa rongil. Terve pataljon näiteks rongil – on ešelon. Lühidalt, ešelon on sõjaväerong, kuhu ei kuulu midagi pääle teatud väeosa inimeste, varanduse ja loomade. Vene ešelonides oli harilikult üks klassivagun ohvitseridele, “tepluškad” (köetavad kaubavagunid) sõduritele ning lihtsad kaubavagunid hobustele ja väeosa varandusele.

      Ešelonid ei liikunud kunagi nii kiiresti kui reisijaterongid, mõnikord jäid nad kiiruses isegi kaubarongidest maha. Sõit Peterburist Odessa kestis rahu ajal kiirrongides umbes 24 tundi, sõja ajal juba kolm ööd-päeva. Kuid meie tookordne sõit Veliikija Luukist (niisiis umbes Peterburi kaugusest) Odessa kestis ešelonis ligi kaks nädalat! Kui arvatakse, et oli see aeg küll üks piin, siis ei jaga ma seda. Ilmasõda õpetas mustlase moodi elama. Alalised ametisõidud, komandeerimised, väeosade ümberpaigutamised harjutasid raudteesõidule vaatama kui spordile. Kolm-neli ööd-päeva sõita oli siis tühine asi. Ja mõnikord tuli seda teha oludes, kus magamisele mõteldagi ei saanud – hää, kui sai kuski istuli paar tundi tukkuda.

      Sõit ešeloniga oli aga sääraste sõitude kõrval toredusasi. Sul oli klassivagunis oma koht, kuhu tensik korraliku aseme teinud su tekkidest ja patjadest. Sääl puhkasid sa päevade kaupa teenistusest, pikutasid oma asemel, romaan peos ja pabeross palges, kuna aknast lendasid mööda võõrad maastikud, linnad ja rahvad. Säärase sõidu kestvus ei teinud tüli – vastuoksa, tahtsid, et ta niipea ei lõpeks. Peaaegu igas vaksalis peatus rong tublisti – kus pool tundi, kus tunni, kus ka kaks, suurtes vaksalites mõnikord ilmatu aja. Põhjus: raudteeliinide tegevuse ülekoormatus. Säärastel pikkadel peatustel jätkus aega käia võõrastes linnades, süüa, end ümbrusegagi tutvustada.