Sõjasõit. Richard Roht

aasta sügisel lahkusime, nutsime mõlemad, ja Nikolai sai mu pildi, nagu ta ise ütles “igaveseks mälestuseks”.

      Peagi algas ka teenistus Veliikija Luukis. Kuid see oli äärmiselt ja otse luksuslikult kerge. Pataljoni vormeerimine jätkus, ja seni, kuni see protseduur kestis, polnud õieti midagi teha. Kästi kompaniides ajaviiteks natuke riviteenistust harrastada. Noh, see oli koomiline pilt, kui sa kompaniiga, mis Georgi risti kavaleridest ja allohvitseridest koosnes, tagavarapataljoni õppeharjutusi tegema hakkasid. Sellepärast komandasid paar korda “õlale võtt” ja “jalale võtt” ning siis andsid sa vene sõjaväe armsama komando: “Vabalt seista! End kohendada! Võid suitsetada!” Säärane riviteenistus polnud raske.

      Aegajalt tuli aga ka garnisoniteenistust ette. Määrati korrapidajaks komandantuuri, milline kohustus oli ühtlasi seotud garnisoni vahiteenistuse korrapidaja kohustustega. Oli seegi naljavärk võrreldes Kroonlinna garnisoniteenistusega. Kroonlinna vahiteenistuses pidid oma 24 tundi ülal istuma, sinelis, mõõga ja revolvriga. Ainult sineli krae üks haak oli lubatud garnisoniteenistuse määruse järele lahti teha. Silma kinni panna ei olnud luba, ka lamada mitte. Siin aga läksid, kui õhtu tulnud ja vahipostid üle vaadatud, rahulikult koju, jätnud valveveltveeblile ainult oma telefoninumbri. Mäletan, et kodu riidest lahti sai võetud ja mõnikord isegi rahulikult hommikuni välja magatud. See kõik tuli aga sellest, et tegemist polnud enam ehtsate riviteenistuse väeosadega, vaid etapivägedega. Kes hakkas nois kõiki peensusi nõudma. Traditsioon oli juba niisugune.

      Kuid mõnikord öösi helises ka telefon ja siis tuli komandantuuri rutata, kus “midagi lahti”. Suuremalt jaolt oli põhjuseks mõni patrullsalk, kes tõi uulitsail tabatud korrarikkujaid: purjus sõdureid või ohvitsere jne., keda tuli üle kuulata, aresti paigutada ja siis raaport kirjutada. Sel alal juhtus mõnikord naljakaid lugusid. Eriti on mul meeles ühe sõjaväeametniku lugu. Sõjaväeametnikud olid ilmasõja vene sõjaväes kaunis koomiliseks elemendiks. Kuna sõjaaegsed ohvitserid vähemalt lühendatud sõjaväelise kasvatuse said, ei olnud sõjaväe-ametnikkudel tihtipääle mingisuguseid sellekohaseid ettevalmistusi: eraisik tõmbas ühel hääl päeval mundri selga ja oli siis äkki “ohvitser”, kuna vorm ühesugune ja ainult pagunid vähe erinesid ohvitseride omadest. Sellest tuligi, et sõjaväeametnikud ägedasti ohvitseriseisust hakkasid harrastama, ägedamini kui päris ohvitserid. Nad panid omale ratsapüksid jalga, kannused taha, võtsid ratsapiitsad kätte ja promeneerisid siis kuraasikalt kui husaarid. Kuid kuna neist eraisik, mundrist hoolimata, vägagi välja vahtis, siis avaldasid nad üsna naljakat pilti. Nende distsipliinimõisted ja mõisted ohvitseriseisusest olid väga udused ja tihtipääle tegid nad tükke, mis palju rabavat kõneainet pakkusid.

      Kõnesoleva sõjaväeametniku oli patrull uulitsal tabanud, kui ta kaubahoovi ümber palja mõõgaga koera taga ajanud, kes julgenud – mõtelge – sõjaväeametniku pääle haukuda.

      Nii seletas patrull. Ametnik ise oli “tinatuuri” täis kui tina, kuid täis ühtlasi ka püha viha, et lihtsad sõdurid olevat julgenud teda püsside vahel läbi uulitsate vedada kui kuritegijat. Mees nähtavasti arvas, et korpuse kindral talle autoga järele oleks pidanud sõitma ja ta komandantuuri tooma. Ta praalis, et ta oma au olevat tahtnud kaitsta (koerte vastu!) ja sellise väärt tegevuse juures on sõdurid julgenud teda eksitada. Kõne ajal tuli mehel kange häda “vaiksesse kohta” minekuks. Komandantuuris oli viimaseid kaks: üks ohvitseridele, teine sõduritele. Et aga härra sõjaväeametnik seisukorras oli, millises ta väljakäigu puhtusele väga kardetavaks võis muutuda, siis viisid sõdurid ta sõdurite poolele ja jäid ise ukse juurde vahti. Korraga kuulsid nad valju lartsu ja siis appikarjumist. Sisse vaadates selgus, et vahva sõjaväeametnik oli sõdurite kaunis katkises lokaalis kursi kaotanud, mõningad lauad õigelt kohalt ära nihutanud ja alla lennanud. Koomikast pidi peaaegu traagika saama, sest lakku täis olevat ametnikku läks korda kogu vahimeeskonnaga ainult suure vaevaga elusalt välja õngitseda, ja elusalt ehk tõesti ainult sellepärast, et alumise ilma sügavus ei ulatunud veel sõjaväeametnikule üle pää. Ametnik võeti õue pääl riidest lahti (ei tea, kas vene ohvitseri pagunit veel kuski säärasel kombel on määritud) ja pesti teda sõdurite meeletul rõõmuhõiskel pumba all ligi tund. Kuid kahekordne supelus ei olnud sõjaväeametnikult veel ta “ohvitserlikku” kuraasi võtnud: ta protesteeris valjult minu teguviisi vastu, et miks ma ta olen saatnud sõdurite väljakäigukohta, kus ta peaaegu oma elu oleks kaotanud, ja mitte, nagu vene sõjaväe kord nõuab, ohvitseride jaoskonda. Ta ähvardas seni, kui sõdurisineli all magama jäi. Mina aga kirjutasin tol ööl toreda raapordi komandandile, kus, nagu kord ja kohus nõudis, kogu asjaloo peensustega esile tõin. Arvan, kolonelil oli teisel päeval lõbus lugeda. Kuid õhk komandantuuris oli kaks päeva paha.

*

      Peagi jõudsid pärale ka pataljoni teised ohvitserid. See oli kaunis kirju mast. Tähelepanu äratas üks balti mõisnikest, praegusest Eestist pärit, reservlipnik krahv von S. Ta oli etapivägedesse saadetud omal palvel, sest armas härra krahv kartis riviteenistust ja väerinda kui oma surma. Teiseks simuleeris ta puruhaiget inimest, kes enam hästi ei kuulnud, ei näinud, kel “oli” maks, süda, neerud ja kõht ja kes kogu päev muud ei teinud kui oigas ja hoidis käega kord rinnust, kord küljest, kord kõhust kinni. Sõna päev on alla kriipsutatud, ses öösi (see selgus väikeses garnisonis varsti) noolis krahv – ta oli 40 aasta ümber – linna mööda ringi, otsides armulugusid. Kõva “baabnik” oli ta, see krahv, ja napsi ei põlanud ta kunagi, kuigi ta haiged neerud ja süda seda ei oleks pidanud lubama. Ta lõhnas alati isuäratavalt ja oli muidu kena seltsimees, kuid ehtsa baltlase moodi kitsi kui koi: iialgi ei kostitanud ta kedagi, vaid aina kaebas oma hädasid – oma haigusi ja seda, et ta mõis nüüd kodu raisku aetavat ja et tal olevat kodu noor proua, kes asjata ta järele igatsevat. Ta käis ka komisjonides nagu mu endine lätlasest tensik, kuid väeteenistusest välja ei pääsenud, sest vaevalt lubas tal kitsidus rublagi ohverdada seks otstarbeks, milleks lätlane oli ohverdanud 40. Korterisse asus ta noore ämmaproua juurde – nagu praktiline maamõisnik kunagi –, sest ämmaproua juures oli tal alati võimalus piiritust ja veel muidki asju saada, millistest me peagi kuulda saime, kuigi ta kõike varjas otse jesuiitliku kitsidusega. Läksid sa talle külla, siis istus ta tugitoolis, oigas ja pani iga küsimuse juures käe kõrva juurde torru: ei kuulvat teine ju muidu. Kuid teinekord unustas isegi tasase kõne juures oma torutegemise – ja kui ta ka komisjonides nii halb näitleja oli, siis polnud ju imestada, et tal sääl sugugi ei vedanud.

      Teiseks uueks huvitavaks tüübiks oli aselipnik D., suur rasvane väikevenelane, kes veltveeblist alamlipnikuks tõusnud ja sõja ajal alamlipnikust aselipnikuks. Mees oskas vaevalt kirjutada, aga tal oli suur stiil. Ta armastas sõna otsekoheses mõttes kindralit mängida. Tal oli aselipnikuks saades ostetud omale rahuaegne ohvitseri-sinel – vesihall –, mille krae nurki ta kandis keeratuina kui kindral, ja et tal oli kogu, mis kaugelt ületas kõige rasvasema koloneli kere, siis peeti teda tõesti kaugelt kindraliks ja sõdurid seisid talle hämaruses “vo front”, s.o. jäid vene sõjaväe määrustiku kohaselt saluteerides seisma, kui kindral möödus. Säärased juhused lõid D. tasakaalust välja ja ta jõi siis enese jälle nii täis, et tegi avalikkudes kohtades skandaali ning sattus aresti. Tema skandaalid seisid aga selles, et ta suurushullustuses näiteks linnavahti, gorodovoid, mängima kippus, uulitsaliikumist korraldama asus ja eraisikutelt teretamist nõudis. Nägin ise kord, kuidas ta, kui voorimees ta nõudmise pääle seisma ei jäänud, vile võttis, ehtsa kardavoi moodi vilistas ja siis voorimehel raskesammuliselt järele hakkas jooksma, ise kisendades kui tulivihane “derži-morda”. Kord koloneli juures õhtusöögil nuuskas ta salvrätikusse nina, ja kui kolonel talle selle üle märkuse tegi, siis haavus ta ja lubas salvrätiku omal kulul lasta ära pesta. See lugu tõi talle jälle viis päeva aresti. Ta peamureks oli iga päev hankida endale kaks pudelit kanget jooki – ükskõik siis, kas ehtsat valget viina või ka selle aseainet. Seda jõi ta oma perekonna keskel, sest naist ja selle tütart vedas ta igale poole kaasa. Ta oli nimelt teist korda abielus ja tütar – 16-aastane plika – ei olnud sellepärast tema oma. Aga huvitav, et ta sel plikal kellegagi kurameerida ei lubanud ja teda kodu peaaegu vangis hoidis. Muuseas, naisele andis ta iga päev regulaarselt peksa.

      Teised pataljoni ohvitserid olid enamvähem keskpärased vene sõjaväe tüübid, vast lipnik V. ja lipnik K. maha arvatud. Esimene