Orjapojad. Jaan Oks

>

      Jaan Oks

      Orjapojad

      JAAN OKSA KIRJAD JA KUJUTUSED

Hando Runnel

      “Orjapojad” on raamat inimestest, kes perede ja põlvkondade kaupa on elanud lihtsuses, vaesuses, alandlikkuses, alanduseski, ja kes otsivad pääsu ainelisest ja ehk veel enamgi vaimsest kehvusest. Sagedane päästetegu neis oludes on olnud äraminek sellest olevast, mida muuta ei suudeta, millessegi uude. Uude usku, uude, kõrgemasse kunsti, uuele asumaale, kus rohkem rikkust ja oletatavasti ka vabadust. Kõrvalisigi meelitajaid äraminekule oli tol ajal nagu nüüdki. Ka Jaan Oks oli äraminemise põhimõtteline õigustaja, ise ettevõtjagi mitmes mõttes. Ta unistas paremast kirjandusest ja avardatud isamaast. Ta valis eluviisiks nooreestiliku esteetika ja elupaigaks Samaara kubermangu. Elu lihtsameelsete väljarändajate hulgas võttis aga Jaan Oksalt kui kirjanikult viimaks sellegi vaimse kandepinna, mida ta oli tundnud väikeses Kuressaares, Haapsalus või koolitööl Massus. Isiklikku murdumist ja pagendumist avarolekust üksildase isiku haigetsaanud omailma kajastab siinses raamatus kirjanduslikult kõige katkendlikum tsükkel “Kannatamine”. Kõigest ahistavast hoolimata tungib Jaan Oksa kirjadest ja elukujutustest meieni tema salajase elurõõmu igavest värskust.

      PÜHENDÜSESS

Artur Adson

      So olekotti naglat kätt mul himo ‘i ole

      enämb võtta kätte.

      Ei enämb sino jalutsihe puudut ihho

      tuvva silmi ette:

      Liig haige ollit sina.

      So vaimust osasaanu ole mina!

      So väkev vaim,

      So mässäv vaim,

      So vihkav vaim.

      So ihkamisest vihkav vaim,

      So hallisõitja, vaimulangetõvest vaivat-

      õnnistedü vaim!!

      Sa Jumala teotai,

      Sa Kristust väiko pookstaviga kirjotai,

      Sa taivaengli takan kiusai,

      Sa naisemõnitai.

      Ollit esi Jummal: luujapalavikun kangemb

      tollest raholikust kuvvepäiväteomehest.

      Ollit esi Kristus: kannit omal turjal

      noid arvamada hapatuse, läpätüse,

      repetüse soid.

      Olli sinol oma engli’, kedä otset

      hainakõrrekesest, hädämättäst, mutta

      sõkut sõra jälest, närbün lehekesest.

      Olli sinol oma armastus, mis lätsit

      kadajide puhmel jagama, mis annit

      – et es ole muile anda – koolja matja vaglale.

      Rööget

      hieroglüüfe sisse

      oma’ saakramendi’, sina saaparavva-

      muhust kroonit otsaesisega prohvet,

      Sina pühä roppuse papp,

      Sina algamisetä-lõputa sa oherd.

      Sa kõrben igäveste pallai Moosese puhm,

      sa madalusest sündün Kooliat,

      Sa plahvatus nink järest vahtsiss

      plahvatusiss kokko krambit,

      Sa kullasuun konglomeraadi sisse tambit.

      Tullit ilma pääle päivil, mis om

      jäänü meile tiidmätäss.

      Lätsit salaja är päivil, mis so

      rahva meelest igävess är hiidetäs.

      Sündün Pärsamaal,

      Matet Rahomäel

      – Es saada sinno sinnä ütski jüngri —

      Ammatliku kääpä all, all numbri?

      KEHVAL SAAREL

      SAAREMAALT

      Sagedasti leiame ajalehtedest ühe ja teise kodumaa nurga elanikkude elu üle lühemaid sõnumeid ja pikemaid kirjeldusi. Nendes tuuakse rahva elu varjuküljed valgele, piitsutatakse halbu nähtusi, õiendatakse ekslikke arvamusi, kõik sellepärast, et paha parandust leiaks ja eduline võidule viidaks. Teiselt poolt kantakse jälle elu kaunimad küljed ilma ette, et paremusele püüdjaid vaimustada, tuimemaid taga kihutada ja edu nõudjaid kinnitada.

      Sellel mõttel soovisin ma “Oleviku” lugejaid oma kitsa kodumaa olekuga ligemalt tutvustada. Seekord ma sellest saarest, mis ligi poolsada ruutpenikoormat suur on ja kus tosinas kihelkonnas peale 60 tuhande hinge elab, üleüldiselt ei räägi. Jätan seljataha leivamured ja muud viletsused ning vaevad ja võtan küla-noorerahva elu kõigi ta uudiste ja saladustega käsile. Täieliku pildi joonistamiseks mu jõud ehk ei jätku, aga olusid tõe põhjal kujutada püüan ma.

*

      Talv on see aastaaeg, mil noorrahvas oma loomulikku seltsimis- ja lõbunõuet pidudel täita püüab, pealegi on külas praegu ka kõige parajam armastuse-aeg, kus uudiste keskpunkt – meheleminek ja naisevõtmine – tekib. – Meie lõbuküsimus ei ole veel kaugeltki soovitaval järjel. Kaebtused kõlblikkude ja vaimu ülendavate lõbude puuduse üle on ka ennem ajalehtedeni ulatunud, aga tegelikku parandust on küll vähe ette võetud. Iga asja jaoks on ometi juhatajat ja korraldajat tarvis, aga neid meie külapidude juures ei leita. Mis ime siis, kui noorsugu ise teadmise- või ilutundmuse-puudusel omale kaunist lõbu valmistada ei mõista.

      Meie nooredmehed rändavad enamasti kõik kevadel raskele tööle välja, kuna igaüks sügisel jälle kodu puhkama pöördub. Ka neiud-suvilised tulevad sügisel jälle omaste juurde, nii et talvel kõik koos on. Jõulupühadel, mardi- ja kadriõhtutel pannakse külades suuremad piduõhtud toime, peale selle on sügisel linatalgud piduliku eeskavaga. Sündsat paika pidu jaoks on raske leida, keegi peremees ei tahaks nii “jumalakartmata” olla, et ta noortel inimestel oma majas laseks tantsida. Viimaks ometi leitakse kusagil pisut ruumikam talutuba ehk kammer. Peagi korjub sinna salk noori inimesi kokku ja pidu algab. Tantsitakse siis palehigi sees kuni väsimuseni. – Tantsukunsti küll niisugused tantsijad tõsta ei jõua, selleks on “saal” väga kitsukene ja tantsud mooduta ja ajast maha jäänud. Ka “kavaleride” kummardused “daamede” väljakutsumisel ei ole, kui ma ei eksi, kaugelt nii peenikesed, kui linnas seda näha võib. Siiski, pidulised on oma kohust täitnud. Auklikul “kivipõrandal” ja kui liikmed raskest tööst kangeks on jäänud, ei ole tantsimine sugugi naljaasi, vaid saab nagu tööks, mis omajagu osavust nõuab.

      Vahepaladeks meie pidudel on ringmängud, mis uuema aja maitse järele ikka jalakeerutusega soolatud on. Ringmängusid võiks pidu peaosast paremaks pidada. Siitsaadik on pidu veel täiesti ilmsüütu, midagi kõlbmatut ei ole ette tulnud. Aga seal tuleb va vaenlane – alkohol – ja rikub piduliste rahu. Iseäranis jõuluajal on puhvet üsna rikkalik: talutaadi šampanjer – koduõlu – jookseb ojana. Humalaviha võtab “meeled meeste peasta, pooled meeled poiste peasta” ja siis tuleb sagedasti ka korrarikkumisi ette. Mõnede nurja läinud pidude pärast kõiki külalõbustusi kõlbmatuks tembeldada oleks ülekohus; ainult meie isalikkudelt kasvatajatelt soovitatud “ainukene lõbu” on siin kõige kurja juur. —

      Suvel on piduplatsi muretsemisega hoopis parem lugu: loodus annab ise oma lastele paraja paiga pidustuse tarvis. Igal külal on oma kiik ja selle ümber koguneb noori lõbuhimulisi elanikke, kes jälle ühe ja sellesama eeskavaga külapidu algavad. – Nõnda on siis nende pidudega, mida mõnel pool põlastusega pitspallideks, “simmanideks” ehk muuks hüütakse, lugu. Neid nimetusi siin ei tunta. Loosimispidusid siin ei ole. Paljud lastevanemad ja vanameelsed külaelanikud vaatavad niisuguste noorerahva lõbustuste kui liharõõmu ja patu peale ja püüavad noortrahvast neist eemale hoida; nad ei jõua aru saada, et seltsida-püüdmist mõistlikult täita tuleks.

      Iseenesest ei ole need pidud nii halvad, kui ehk arvatakse; aga parandusi läheks küll tarvis, sest vaimuülendavat ei suuda nad pakkuda.

      Mõne