Haikud. Jaapani luulet Uku Masingu tõlkes. Коллектив авторов

õlkes

      Kevade vihmas

      astusin metsa … juba

      sügiseudu.

      Arakida Moritake

      Just nagu tõuseks

      oksale varisend õis,

      oi, sind liblikat!

      Yamazaki Sôkan

      Kuulmata hüüdu

      oleksin pidanud lumeks

      tõesti ma haigrut.

      Matsunaga Teitoku

      Inimestele

      sunnib terveks päevaks und

      sügise täiskuu.

      Yasuhara Teishitsu

      Sääl, ah! ja Sääl, ah!

      kogeled, sest on õites

      Yoshino mägi.

      Nishiyama Sôin

      Võõramaalaste

      kirjatähed reas nagu

      metshaned taeval.

      Matsuo Bashô

      Õli sai otsa,

      püüdsin magama jääda.

      Oh, kuu mu aknal!

*

      Virgu, oh, virgu,

      teen sinust oma sõbra,

      magav liblikas.

*

      Suvised kõrred,

      langenud sõdurite

      ulmade jäljed.

*

      Õite pilvedest

      kajab kell; kas Uenost

      või Asakusast?

*

      Mingem ometi

      vaatama lumist välja

      kuni kukume.

*

      Oh, väike lõoke,

      lõõritad päeva läbi.

      See on ju nii pikk!

*

      Aset liblikas

      iga iiliga muudab

      paju oksadel.

*

      Kuivanud oksale

      kössutab külmetav ronk.

      Sügise õhtul.

*

      Väsinult minnes

      öömajja ruttu vaid … Ent,

      oh, glütsiiniaid!

*

      Teeveerel õitsev

      hibiskus hobusele

      ära end pakkus.

*

      Kevadine öö …

      Kirsipuud … Kirsipuile

      koit juba tõusnud!

*

      Rada mägedes,

      mis mind siia küll köidab?

      Vaata, kannike!

*

      Kuu selgel kumal

      paistab kirsiõites põld.

      Puuvilla väli.

*

      Üheksa korda

      olen tõusnud ning alles

      kuu seitsmes tund.

*

      Piprale anna

      paar tiibu, kohemaid näed

      verevat kiili.

*

      Pimestaval kuul

      paarkolm pilve aegajalt

      silma puhkuseks.

*

      Oh, kui vaevata

      libiseb kahanev kuu

      pilvede vahelt!

*

      Kägu põgeneb

      alla … Oh, terendab saar

      tibatilluke!

*

      Nõmmel metskulti

      samuti pühib kõle

      sügisemaru.

*

      Oh, kukulindu,

      kelle laulu libiseb

      mööda veepinda.

*

      Vesi jäätumas.

      Küll on raske uinuda

      naerukajakal.

*

      Teel karmil siinsel,

      mil ei hulgu hingelist,

      loojub sügisepäev.

*

      Õhtu lainetel,

      metspardi hõige

      paistab ähmuselt valge.

*

      Kuule, Yoshinos

      kirsipuid sulle näitan,

      lähme nüüd, kübar!

*

      Päratu vaikus.

      Kalju põhjani tungib

      sirtsude sidin.

*

      Leiged mäerajad.

      Vidu roosakail seedreil.

      Kaugel on kelli.

*

      Kurbus südames

      ja, kui kuulen sind, kägu,

      üksindus suurem.

*

      Välgusähvatus.

      Tummas varjus võdiseb

      haigru hõigatus.

*

      Oh esimest lund!

      Kuremõõga lehele

      helvegi raske.

*

      Pilv nad lahutab,

      teineteisele pardid

      hüüavad hüvasti.

*

      Pimestav täiskuu,

      ümber tiigi ma uitnud

      öö otsa ringi.

*

      Väike liblikas

      krüsanteeme väisates

      purustand tiivad.

*

      Paberseinaga

      vahetavad valvakust

      asfodeelipääd.

*

      Päänoppijad läinud,

      linnud vaid tiuksutavad.

      Väli on tühi.

      Taeva all magan,

      kerge sabin äratab:

      piisad lehtedelt.

*

      Okste