Kahe ilma vahel. Jüri Vilms

kantseleisse, et mind mõõta ja ülesse märkida – minu ärajooksmise tarbeks.

      Mõõdeti, kui jäme, kui pikk ma olen. Küsiti, kui vana ma olen ja mis minu nimi. Need tähendused märgiti raamatusse ülesse, et tarbe korral mind kergem oleks taga otsida. Pääle selle väikese vormitäitmise sammusin ma ka jälle luku taha.

      Umbes tunni pärast toodi vangidele süüa: mustjas-sinist suppi anti igale soovijale üks kulbitäis. Pääle selle oli neil leib, mis hommikul toodi, ning sool. – Leib oli must ja krobeline, soola terad nagu mõnikord raheterad, milledest kui imet jutustatakse; sure või ela. Kuid elu pole nii kerge minema ja surm tulema. Kell võis umbes kaheteistkümne ümber olla, kui meile söögimoona hakati tooma (vangidele võib kodust süüa järele viia). Seda erutust, mis sel ajal sünnib: iga pisem kui paberilipakas vaadatakse läbi, kõik koti sopikesed ja leiva praod, isegi piimapudelid soritakse läbi, et aga mõni rida väljastpoolt müürisid ei saadaks. Moona toodi kaunis rohkesti, pea iga mees sai midagi; ühes söögiga oli ka kuidagimoodi pool lehte sisse pääsenud, muidugi üks uuematest numbritest. Mehed sõid lõunat, lugesime lehte, kus, niisama kui meiegi teeme, amnestiast unistati, – ja meeled läksid veidi lõbusamaks. Meil, noortel, uutel juurdetulnutel, oli ka elutuld rohkem põues tuksumas ning seda katsusime ka teiste pääle valada, et lõbusamat meeleolu luua, mis meil viimaks, amnestia õhulosse ette maalides, korda läks.

      Päike oli juba lõunast üle jõudnud ja nõndanimetatud "прогулка" jõudis kätte. Jalutama minnakse ikka kambrite kaupa. Meie, poliitikamehed, olime kuuendas kambris ja nii läksime siis keskmistena. Esimese kambri uksed tehti lahti ja ahelaid kõlisedes järele vedades astusid ühed vangid jalutama. Ronisin uudishimu pärast aknale vaatama, mis nägu ka inimesetapjatel pääs on. Ei saa siit aru midagi: nägu ikka nagu inimese nägu, pole sinna kuskile kirjutatud, et see teistest põlatud, kardetud ja vihatud mõrtsukas on.

      "Ega need suured ministriherradki teist nägu või olla – üks inimese nägu ikka," mõtlesin aknalt ruttu maha kolides.

      Ruttu tegi nimelt see, et tunni pääl seisja vaht mind silmanud oli ja ruttu püssi otsa minu poole seadis, ise aga lausus ähvardavalt: "Mis sa, krokodillipoeg, vahid säält?" Meie hakkasimegi teda krokodillipojaks kutsuma, ikka kui tema mööda läks, hõikas mõni naljakam meie seast: "Kas krokodillipoega ka näete?" Teine vastas, nii et akna all sammuja vaht kuulma pidi: "Krokodillipoeg seab püssiotsa." Ja vali naerulagin täitis kambrit, kuna aga vaht kirudes ja ähvardades üles vahtis (meie olime teisel korral).

      Viimaks tuli jalutamise kord ka meie kätte ning meie astusime trepist alla hoovi pääle. Jalutamiseks lubati meile vangimaja ukse ees umbes nelja sülla pikkune ja sülla või pooleteise laiune plats! Sääl käisime ikka edasi ja tagasi. Mina hakkasin vangikoja hoovi silmitsema: igalt poolt piiras meid umbes kaheksa-üheksa jala kõrgune telliskivist müür. Väravast sisse tulla on kohe pahemat kätt ülemvahi korter ja paremat kätt saun, mida viimasel ajal ka peksukambriks tarvitati. Mees tõmmati niisuguse pingi pääle pikali, nagu saunas ikka pesemiseks on, teine ots kõrgem, kaks meest hoidsid jalgu, üks pääd ja teine teist kätt ning neli tükki lõid. Vitsadeks olid paksemad kui poole tolli jämedused vemblad. Niisuguseid seoti viis-kuus tükki ühte ja siis alles virutati, ning iga hoop loeti ikka ühe ette, mitte viieks või kuueks hoobiks, nagu rahvas räägib. Peksetud mees toimetatud jälle kongi tagasi, pole teda ei tohtrile, ei velskrile näidatud. Räägitakse, et mehe kohta, kes kindral Orlovile rusikanäitamise eest ihunuhtlust sai, tohtri käest küsitud, kui palju anda võib. See vastanud, et sada hoopi võib julgesti laduda. (Tohtriherra, mis mehel viga, et selle järel pääst segaseks jäi?) Vangimaja müürid peidavad palju, palju enese vahel, mille tummad tunnistajad nad on. Kuid mõnigi asi saab ka tulevikus valge ette kistud.

      Kuid minu hoovi kirjeldamine jäi pooleli. Edasi tulles on pahemat kätt ait (кладовая) ja selle taga nurgas suur hunnik pihlaka vemblaid, mis veel oma korda ootavad, kohe aida vastu paremat kätt on vangikoda ise. Maja seisab keset hoovi, kõige lähem müür on temast siiski veel kaks-kolm sülda kaugel, nii et põgenemine mitte kerge pole. Kummagi nurga juues, kus meie jalutasime, seisab tunni pääl laetud püssiga vaht, mütsi ees kannab silti, millel tähed "P. U. T." (Пэновская уездная тьюрма) pääl on. Helistati kella, märgiks, et meie "прогулка" aeg on läbi – ainult pool tundi sai üle müüri õitsvaid puid vaadelda, siis pidime kongi minema, millel aknadki raudkastidega kinni on.

      Kui õhtu kätte jõudis, saime kotid, mille pääl magama pidime. Kottides oli õlgede asemel midagi peenikest, püüli sarnast, iga väiksem kui liigutus pani kohe tolmu keema. Pärast jalutust on õhk kambris lihtsalt jäle. Esimeseks juba, et värske õhu käest tuled ja kohe ninasse torkab, teiseks seisab sellel ajal uks lahti, millest sõna õiges mõttes halb hais sisse voolab. Nimelt ei ole väljakäigu kohal mitte korstent, mis õue välja viiks, ja nii laguneb see mööda tervet maja laiali – sellest sünnib niisugune õhk, mida võimatu kirjeldada: paks tolm, läppunud müüride hais, väljakäigukoha lõhn ja viimaks palavus, mis päikesest kuumaks kütetud akna kastidest sisse voolab, sünnitavad pääd pööritama paneva segu.

      Väljakäigukohas eneses on niisugune õhk, et silmad tahtmata hakkavad sirinal vett jooksma. Magama heitsime niisama lihtsalt põrandale maha! Üks tarvitas kotti, teine ei tarvitanud jne. Igaüks magas nii, kuidas sai. Teisel päeval läks elu vana viisi: seesama meeleolu, needsamad trellid, needsamad vahid – kõik ju seesama. Uudiseks oli saunas käimine. Sauna läksime jälle kõik (umbes 20 meest) korraga. Esimest korda käisin niimoodi saunas: ei olnud seepi, ei vihta – ainult vett oli. Põrandal ja ülepää igal pool valitses halb mustus. Uks keerati ka jälle lukku ja ukse taga pidas soldat vahti. Vahi pääl oldi valvsust suurendatud ning selleks soldateid toodud. Pärast sauna hakkasime "poliitika siga" mängima. Ühel seoti silmad kinni ja see kihutas teisi mööda tuba taga. Inimene muutub oludega. Vaevalt oleks mõni neist, muidu nii tõsistest meestest vaba olles pimesikku mängima hakanud, aga siin ei ole parata: igavus piinab ja alatine istumine või lamamine segab öösel und, sellepärast võtab igaüks häämeelega "poliitika seast" osa.

      Pühapäev jõudis kätte. Sellel päeval käib vangimajas keegi isik, "Palve Jüri", piiblit lugemas ja palvetundi pidamas. Tõmmati väljas kella, mehed vaatama, kes tuleb.

      "Jüri tuleb, Jüri tuleb," sosistasid vaatajad akna päält.

      "Täna ajame Jüri välja," hõikas korraga keegi kõlava häälega, "õpetaja istub kinni ja tema tuleb siia oma armu kuulutama, välja, seltsimehed!"

      "Välja!" kostsime meie kõik kooris.

      Meie uksel tehti luuk lahti, kuna kõrvalkambril terve uks lahti oli.

      Meil käisid mehed ärritatult edasi-tagasi. Teises kambris üteldi laulusõnad ette ja venivalt hakati ühte jumalasõna lauluviisi laulma. Meil valitses vaikus. Korraga tõstis üks meie meestest kätt ning siis kõlas meie laul:

      "Kauem raudu me kanda ei taha!"

      Selle kaja all ei olnud teiste laulu kuuldagi. Nende laul lõppes otsa, kuid meie laul mürises tormise jõuga edasi.

      "Kaugel pilvede piiril…"

      Kohe meie laulu hakatusel pandi meil luuk kinni, kuid vabaduse hümni helid kajasid ka ustest julgesti läbi. Pärast tuli uurimine ja ähvardati kartseriga jne. Kartser on vangide nuhtlus. Teda ma ise näinud pole, aga jutu järele võib umbes nii ette kujutada: pisikene ruum ilma toolita, lauata, kus mees ainult lahedasti püsti võib seista ja hädapärast kõveras põrandal istuda. Söögiks antakse ainult kaks ja pool naela leiba päevas ja vett. Kuulsin ühe käest, kes sääl ise olnud, et ta pärast seitsmepäevast kartseris olemist 30 naela kergemaks läinud. Pühapäeval pärast lõunat pikutan pingi pääl seina ääres. Kuulen, keegi kobistab vastu seina. Mina ei pööranud selle pääle mingisugust tähelepanemist. Kuid koputamine ei jäänud ja ei jäänud seisma. Ma hakkasin uuesti kuulama; imelik, kolin käis isegi takti järele: kõp, kõp, kõp… kõp, kõp, kõp. Natuke vahet ja jälle kõp, kõp, kõp. Viimaks rääkisin seda asja teistele. Üks seletas, et see olevat poliitikavangide telegraaf ja et teisel pool olevat lätlased-terroristid. Meilt hakkas üks oskaja vastu kopsima. Kopsivad ja kopsivad – meie ei saa aru midagi. Meie mees