Kahe ilma vahel. Jüri Vilms

päevatõus ning see tahvel oli lihtne pilve rauk, mille veripunaselt tõusev päike punaseks maalis. Meie olime vangimaja ees. Mind lasti sisse ja paukudes käänati vangimaja uks lukku – ma olin vang, sõna õiges mõttes. Ning just sellest elust tahtsin ma põlglikult pajatada.

      Õudselt irvitas mulle tornimaja oma plekk-kastidega kinni maetud akendega vastu. Vahi saatel astusin ma sinnapoole. Iga samm tuletas mulle kuldset priiust meelde, mis säält üle kõrge vangimaja müüri vastu naeratas. Esimene hääl, mis ma vangimaja koridori sisse astudes kuulsin, oli kõrvalt kambrist kostev ahelate kõlin.

      Mul oli, kui hüüaks see kõlin: "Tere tulemast, uus kannataja, tere tulemast!"

      Koridoris põles küünal ja laotas tumedat valgust, mis rauduksi õige kohutavalt silma paista laskis. Vaht otsis kõik kohad läbi, tegi siis ukse lahti, mille pääl "политические" (poliitilised) säras, ja laskis mind sisse. Esimene pilt, mis mu silma paistis, ei olnud mitte rõõmustav. Minu jalgade ees maas oigas mees istukil. Pää jalge vahele vajunud, ainult särk seljas, paistis ta välja kui õnnetuma lõppenud inimese jätised, sekka kostsid oigamised: "Lapsed, naine näljas – tapke mind parem." Põrandal maas magasid mees mehe kõrval hulk inimesi. Mõned, keda minu tulek äratanud, tõusid uudishimulikult istukile ja vaatasid lõppenud nägude ja aukujäänud silmadega mulle otsa, kui oleks nad küsimiste pääle "kes? kust? miks?" vastust tahtnud. Iseäranis aga viimase pääle, sest selle pääle vist paljudki endagi kohta vastust ei teadnud anda. Niisugune tundmus tuli pääle, et seda ära seletada on võimatu. Ma oleks jooksnud vastu müüri ja karjunud, nii karjunud, et terve ilm oleks kuulnud… Aga niisama ruttu kui see torm tõusis, niisama ruttu ta ka langes. Akende trellide tagant irvitas mulle toorelt minu enese võimetus ning võimetult olin vaikne. Viimaks võtsin ennast riidest lahti ja heitsin teiste kõrvale tollipaksuse koti pääle pikali – uni ei tulnud, tulid aga mõtted, need niisugustel silmapilkudel väga kardetavad mõtted. Ma unistasin priiusest ja priidest seltsimeestest, viimati ei võinud ma mitte enam välja kannatada ja närisin meeletus võimetus vihas kotti, et neid mõtteid minema kihutada. Pikapääle võttis kõike unustama sundiv uni ka mind oma kaissu. Ma olin jälle vaba, kodus omaste keskel, olin rõõmus ja ajasin muretult juttu. Ma ei tea, miks, aga nii luulelik oli see kõik. Korraga käis üks uks, ma ärkasin ülesse ja vaatasin ringi, koht oli võõras: ukse pääl seisis sõjariistus vaht, akendest vahtisid trellid. "Vang!" tuli mulle korrga jälle kole tõde meelde. Kell oli kuus.

      Vangimaja kord on järgmine: kell kuus tehakse uksed lahti, et igaüks oma koti välja võiks viia. Tundi kahe pärast antakse keedetud vett, mis aga mitte keenud pole. Kella kaheteistkümne ümber antakse mustjas-sinist suppi kausikese täis ja kaks ja pool naela leiba – see on kõik nende päevade söök, ainult sool ja vesi on prii, õhtul kella kuue ajal on nõndanimetatud "проверка" – ülevaatamine, kas kõik alles on, siis antakse pang ja pannakse uks kuni teise hommiku kella kuueni kinni, tehku igaüks sääl sees, mis iial tahab. Viimasel ajal nõudsid poliitikavangid ka pääle "проверка" väljalaskmist, mida ka said. Pääle selle saab päevas veel umbes pool tundi jalutada ja laupäeval lastakse ka saunas käia. Sauna põrand on jälkust äratav, must; mõnes kohas olid veel verepiisadki peksust näha. "Kammer" (kambris 1–40 inimest) läheb korraga sauna ja uks pannakse lukku. Saunas on ainult kapad ja vesi, killukest seepi, mis antakse, ei maksa meelde tuletadagi, vihast ei maksa unistadagi; olla sellest ka kord kreisiülemale räägitud, aga kreisiülema-herra arvanud, et neil niigi hää on. See on kõik, mis vangis tehakse, ja võib arvata, kui kole igav seal on. Kell võetakse ära, nii et ilmaski ei tea, mis aeg on; mõnikord arvad, et juba õhtu on, aga on alles lõunaaeg, nii aegamööda venib aeg.

      Kõik hakkasid üles tõusma, silmi pesema ja riidesse panema, niisama tegin ka mina. Kohe võis näha, et siin palju kannatanud inimesi koos on. Igalt näolt paistis tumm viha ja needmine, mille taha ennast oma võimetus peitis. Ma hakkasin ühe mehise näoga mehega juttu vestma ning küsisin tema vangistuse põhjust järele.

      "Kui mulle seda keegi ometi ütleks, mis mina kurja olen teinud. Hää küll, nüüd saadakse ju hääst ja kurjast mitmet moodi aru, aga ka seda, mis nende arust teinud olen, ei ütle nad. Nad on ära põletanud minu varanduse, kõik, mis mul oli, mu elu töö, nad jätsid minu naise, minu lapsed nälga, nad hoiavad mind kuude kaupa kinni, ilma et minuga keegi sõna mu süü üle räägiks. Ah! ma nean neid, ma nean, nean, nean…"

      Kõik ta näo musklid olid kramplikult kokku tõmmatud ja ta näost võis lugeda, et see mees palju oli kannatanud.

      "Kuid mis ma räägin, mis ma kaeban," võttis ta uuesti sõna, ning ta hääl värises tuntavalt ja selles tundus mahasurutud ärritus ja kibedus – "kui ma ka päevad otsa nutaksin, päevad otsa kisendaksin, et mulle ülekohut tehakse, kui ma nii räägiksin, et müürid ja trellid haledust tunneks, – siiski ei kuuleks mind keegi, siiski ei aitaks mind keegi. Jumal on kõrgel, keiser kaugel."

      Ta lõpetas jutu, pööras teise külge ning hakkas päältnäha täiesti mureta teed jooma.

      Kuid ka sootuks teistsugu tüüpusi nägin mina: sääl lamas kotil mees, silmad vees ja nuuksus kui laps. Mul tuli küll himu talle ütelda: "Pea meeles! Sa oled mees, sa oled vabaduse võitleja. Sul peab kannatust olema!", kuid oma parema tahtmise juures ei saanud mina temale seda ütelda – haledus ja kaastundmus segasid. Praegu lõpetati too hommikune puhastamine, mida vangid ise teevad, ja kõik jäi jälle vaikseks. Siin ja sääl istusid mehed salkade kaupa koos ja puhusid juttu.

      Jutt oli kurb, lootuseta – sääl, teises nurgas lauldi: "Noorus ei tule iial tagasi." Minu oma silme ees läks korraga kõik pimedaks, ka mina ju saatsin oma elu paremaid päevi vangikoja müüride vahel mööda ja nad ei tule iial, iial tagasi. Kui kaua hoitakse mindki siin kinni, kas ka kuude, aastate kaupa? Seda mõteldes käis värin üle ja ma jätsin kohe selle mõtlemise. Kuid siiski on mehi, kes on vaevelnud vangikeldrites kakskümmend neli-viis aastat; vaevelnud ka ainult sellepärast, et nad teistmoodi mõtelda julgesid kui neist tugevamad. Mehed on maha matnud oma elust tervelt kakskümmend viis aastat, on lihtsalt hauas olnud, kõige selle aja sees on nad ainult nelja seina ja kämbla suurusest aknast sisse paistvat seina näinud ja nad ei nuta mitte, mis õigus on mulgi siis kaevata, kes ma ainult mõni päev vang olen – kuid minu noorus, noorus… sosistas selle pääle vaatamata hääl minu sees.

      "Kas siin ikka nii kurb ollakse?" pöörasin ma ühe rõõmsama väljanägemisega mehe poole.

      "Ei, alati mitte! On ka päevi, kus siin rõõmsad ollakse, kuid meie rõõm pole mitte niisugune kui vabade rõõm, meie rõõmu segavad ikkagi need," ja ta näitas akna trellide pääle, "kuid täna on siiski kurb meeleolu, nagu ma seda ammugi olnud ei mäleta! On ka arusaadav, sest meie ootasime eile tingimata amnestiat, kuid tema asemel tulid uued vangid. Küll teie näete, noormees, mis see tähendab, vabadust oodata ja enesepettust saada. Kuidas meie teda oodanud oleme: selleks päevaks – ei tule! teiseks päevaks – ei tule; ja meie vaevleme ja vaevleme. Nüüd lootsime volikogu avamise päeval saavat, aga saime uusi seltsilisi juurde, meie oleme juba siin kõdunenud kuude kaupa ja kes teab, kui kaua veel kõduneda saame."

      "Ja sääl," ta sõbralik nägu läks korraga valjuks ja käed läksid rusikasse, "sääl julgevad veel nad tulla ja kõnelda, et olla Jumal, kes oma poja kõikide eest surma saatnud, olla Jumal, kes õigust tegevat, Jumal, kes kõik nägevat, kes viletsaid ja nõtru tugevate vägivalla eest kaitsevat. Kus ta on? Kus ta on? karjun ma Teile. Teie olete targem, olete koolis käinud, ma küsin teilt, nagu ma kõigilt olen küsinud, nagu ma iga päev eneselt ja nendelt tummadelt seintelt küsin, kus ta on? – vastust ei anna mulle keegi. Ainult ühte käib üks palvevend siin rääkimas, ja nimelt: heitke ülematele alla, nemad on Jumala seatud; austage neid, siis elate kaua maa pääl; kannatage ja lootke – siis saate õndsaks.

      Siin õpib alles inimene mõtlema ja aru saama, siin saab ta aru, mis see tähendab: kannatage! Sult võetakse vabadus, varandus, sinu paremad päevad elust ja sa kannata – saad õndsaks. Kuid mis jääb muud üle teha kui kannatada ja jälle kannatada: müürid ja trellid on tugevad ning uste taga jalutavad sõjariistus mehed. Kuid mõnikord, kui kibedus hinges juba liig suur on, siis oleks küll valmis mehed kas või müürist läbi minema – poleks müürid mitte kivist."

      "Mis