Kahe ilma vahel. Jüri Vilms

põhjendama. Ma arvan jätkuvat, kui konstateerime seda. Kel kahtlus tekib, see avagu tööd rahvusküsimusest, ja ta leiab mainitud väite tõenduse. Moodne teadus rahvusküsimuses käsitab rahvust kui sotsiaalset organismi. Sellena ta edeneb üleüldises sotsiaalses edukäigus ja temaga ka rahvavaim. On tuldud sellele äratundele, et rahvuskultuur süveneb ja laieneb inimkonna edukäigus. Süvenemise all mõistan rahvuskultuuri astmelist omapärasuse tervenemist. Laienemise all rahvuskultuuri kandjate arvulist suurenemist. Võttes millise tahes rahva rahvuskultuuri ajaloo, näeme selle astmelist edu: ta saab järjest omapärasemaks ja ta kandjaks järjest suurem arv rahva liikmeid. Tähele pannes seda, et üks rahvas laenab teiselt kultuurilisi võitusid, näeme siiski rahvuskultuuri teravnemist.

      Seepärast me ei saa rahvavaimuga seletada rahva omadusi ja võimeid, sest rahvavaim ei ole seletav, vaid ta on seletatav.

      E. R. E. teoreetiline vaade rahvusküsimuse pääle on ebateaduslik. Tegelikus elus tarvitatuna on see vaade rohkem: ta on tagurlik. See tagurlus on tingitud rahvusküsimuse mainitud teoreetilisest põhjendusest ja viimase kandjate sotsiaalsest alalhoidlikkusest, nagu need viimased mõlemad on vastastikku tingitud.

      Kuid lugedes käesolevat artiklit, E. R. E. liige hüüab mulle: sõnad, sõnad – tooge tõendusi! Olge hääd!

      Kas on kellelgi läinud meelest, mis meile säält poolt on öeldud me sotsiaalsest edust tingitud seltskonna diferentseerumise puhul? Võib olla mõnel. Me tuletame meelde.

      Öeldi, et diferentseerumine on taim, mis võõrsilt võetud ja mis on meie rahvavaimule võõras. Meie rahvas pidi olema huviliselt üks ühine mass ja seks pidi ta rahvavaimuliselt jääma. Kõik, kes mõtlesid teisiti, olid need ilmakodanlased, kes kippusid me kallimat vara, omapärast rahvuskultuuri lõhkuma, tähele panemata rahva geeniust. On aga ometi teada, et ükski rahvas, kes edu astmele jõudnud, mille algul meie seisame, pääsnud pole diferentseerumisest, kui ta on edenenud ega ole jäänud kiratsedes kadule hääbuma. Vastuoksa. Diferentseerumine on neis rahvais sündinud, nende rahvuskultuur on aga süvenenud, väärtuslikumaks muutunud ja laienenud. Diferentseerumine on sellega sotsiaalse edu tagajärg ja seega viimasest tingitud kultuuri tõusu saatev nähtus. Kuid rahvuskultuuri kaoga ja rahvageeniusega sotsiaalse ja ka poliitilise edu kollitamist ei nähta üksi Eesti alalhoidlikkude olluste juures, vaid kõigi rahvaste vastavais seltskonna kihtes. Suuris riikes, mida kõik tunneme väga hästi, on alati võimul olevad ringkonnad püüdnud kõigekülgset edu, sotsiaalset, poliitilist ja kultuurilist, takistada sel teel, et nad on kuulutanud edu hukutavaks rahvavaimule, kombeile ja rahvuskultuuri omapärasusele. Kõiki traditsioone on kuulutatud pühaks ja puutumatuks sel ainukesel põhjusel, et nad rahvuslikud on. Sel vaatel oleks teragi teaduslikku mõtet, kui edu tähendaks täiesti rahvuskultuuri omapärasuse hääbumist. Ta ei tähenda aga seda, nagu me teame tuhandeist näiteist. Edu tähendab ainuüksi rahvuskultuuri sisulist muutust, ta süvenemist ning laienemist.

      Ja öelge nüüd, kas on see vaade eduline?

      Kuid edasi. See meie E. R. E. tagurlik rahvusküsimustaktika pole tagurlik ainult sotsiaalses ja poliitilises võitluses, vaid ka puhaskultuurilistel aladel. Toome näiteid keele ja kirjanduse alalt.

      Peaks selge olema, et iga päevaga ikka enam kõik teadusealad meile käsitatavaiks saavad. Edu toob seda kaasa, ükski võim ei suuda seda takistada. Meie seltskonna diferentseerumise tagajärjel tekib paratamatult intelligents, mille üksikud liikmed vähemalt võimelised on teaduse alasid käsitama. Kui omal ajal Tõnisson on pidanud, nagu ta ise tihti tunnistanud, oma lihtsaks ajalehe keeleks "vana eesti keelt murdma, nii et ta kondid aina on ragisenud", siis peaks seda arusaadavam olema, et keele uuendamiseks tuleb tõsiselt töötada ja tõsiseid katseid sel alal ka tervitada. Ma pole keeleteadlane ja ei või seepärast Joh. Aaviku keeleuuenduse katseid keeleteaduse seisukohalt hinnata, kuid ma saan aru, et siin tõsiselt ja tarviliselt töötatakse, mis aitab kord me rahvuskultuuri ja ta omapärasust süvendada. Mis seisukohale aga me ametlik keeleteadlane J. Jõgever asub ses asjas? Mees, kes peab me kasvavale intelligentsile painduvat ja kultuuriliste mõistete väljaütlemise võimelist keelt õpetama? Igaüks peaks arvama, et ta võtab arvustusnoa kätte keeleteadlasena. Aga mitte sugugi! Ta teeb seda rahvuspoliitikuna, halva ja tagurliku rahvuspoliitikuna. Ta kirjutab: "Igale ühele on oma väikesed eralõbud lubatud, mispärast ka mitte keeleuuendajale? Sellepärast, et praegusel ajal, kus emakeel vallakoolidest ja väikelaste aidadestki kipub ära aurama; kus inimesed kõige lihtsamaid emakeele sõnu arusaadavalt kirjutada ei oska, meile keeleuuendajate poolt mõne paari saja linnalase jaoks uut "linnakeelt", nagu seda juba nimetama on hakatudki, tahetakse luua, mille esimene nõudmine see olgu, et ta rahva keelest teistsugusem, hr. Aaviku arvates ilusam oleks, muid paremusi aga ei paku, kuna meie harilikus Eesti keeles täitsa võimalik on kõiki sügavamaidki inimlisi mõtteid ja mõisteid avaldada, kui aga mõtteid ja nende avaldajaid leiduks. Mitte Eesti keel ei ole kehv, vaid meil puuduvad suureandelised kirjanikud. Uus "linnakeel" paneks raamatud rahva eest luku taha, haritlased aga oma väikse arvuga mingit kirjandust üleval hoida ei suuda. Meil ei ole siin nõnda mitte enam keeleuuendajate väikeste eralõbudega tegemist, vaid terve rahva tulevikuga. Sellepärast ei või hõlpsasti sellega leppida, kui rahva ja haritlaste vahele keele-müüri ehitatakse ja Eesti keelt killustada tahetakse." ("Eesti Kirjandus" 1913, nr. 11, lk. 427 ja 428.)

      Niisiis: keeleuuendajad maha! Nad ei kirjuta maarahvale. Nad tahavad keelt luua, milles intelligents omi mõtteid saaks ainekohaselt avaldada. Ja maha mitte seepärast, et need uuendused keele iseloomule võõrad (millest Jõgever ei kõnele), vaid maha seepärast, et neist maarahvas ei saa aru, et need on rahva diferentseerumise kultuuriliseks tundemärgiks. Meie maarahvas on, nagu suuremalt jaolt mujalgi, talupojad. Tähendab, haritlane peab kirjutama nii, et talupoeg saaks alati aru. Ma ei puuduta hr. Jõgeveri mõnda ainukest keeleteaduslikku märkust, sest hr. Aavik on need ammugi ümber lükanud. Kõnelen ainult sest arvustusviisist. Kindel on, et ka hr. Jõgeveri keelest talupoeg ei saa kõike aru. Olen teinud katseid sõnuga: aade, ainel, paleus, ollus, ideaal, praktiline, termin jne. Keskmise edu tasapinnaga talumees seisab nende nagu mõistatuse ees. Järelikult, need sõnad on vaja keelest tagandada. Ja millises keeles teadlased ja kirjanikud kirjutavad õieti nii, et neist kõik talupojad aru saavad?

      Hr. Jõgever on valminud ajajärgus, kus eesti rahvas oli peaaegu täiesti talupoja-rahvas, seepärast hr. Jõgever peab õigeks eesti keeleks talupojakeelt. Järelikult, ta peaks ka õigeks eestlaseks ainult talupoega pidama. Me oleme edenenud, meist on saanud moodne rahvas sotsiaalse edenemise tõttu, või vähemalt me oleme lähedal sellele. Kui arvustame ikka veel rahvuskultuuri nähtusi talupoja psüühika seisukohalt ja laidame, mis läheb välja teisest seisukohast, siis me takistame edu ja ajame tagurlikku rahvuspoliitikat. Veel üksainus näide. Seekord kirjandusest. Kui omal ajal Ed. Vilde "Tabamata ime" lõi laineid, siis olid mitmed, kes tarvitasid ka selle kunstiteose arvustuse juures talupoja mõõdupuud. Olgu ka siin tähendatud, et ma ei hinda "Tabamata ime" kunstilist väärtust, vaid tähendan ainult mainitud arvustusmetoodi pääle. "Tabamata imet" taheti võtta kord "Estonia" avamispalaks. Ise vaieldes selle teose üle, kuulsin arvamist, et "Tabamata imes" ei olevat midagi eestilist. Kui küsisin, kuidas seda mõista, siis vastati: mis on sääl eestilist? Frakis käib igaüks, klaverit mängivad kõik, kunstnik võib olla igaüks, mis on siin omapärast eestlasele? – Mis te siis Eesti teoseks loete, kas ainult "Libahunt" ja "Tuulte pöörises"? – Jaa, need on Eesti palad, sääl kujutatakse Eestit! Ma lisasin omalt poolt: sest sääl käiakse pastlais ja räägitakse lehmapidamisest. Ka vana auväärt hr. Jürgenstein küsis imestanult ümber vaadates: mu härrad, öelge ometi, mis on selles töös eestilist? Ja muidugi, ei näe ühelgi tegelasel jalas pastlaid.

      Arvan – neist näiteist jätkub. Meie rahvavaimuks on talupojavaim. Kõik, mis käib teist teed, nimetatakse rahvuskultuuri omapärasuse lõhkujaks, rahva geeniusele vaenuliseks.

      Edu käib aga iseteed ja kõik, mis teda takistab, on tagurlik. Iga edumeelne, iga demokraat peab selle rahvuspoliitika vastu võitlema, sest ta takistab niihästi sotsiaalset ja poliitilist kui ka rahvuskultuurilist edu.

      Mainisin juba eespool, et meil rahvusküsimuses kaks voolu on. Lõpetades esimese voolu vaatluse, asume teise juurde. Teist voolu edustab sotsiaaldemokraatia. Tähendasin ka seda ülalpool, et sel voolul on oluliselt raskem olnud seni avalduda kui E. R. E. – l, kuid siiski on ta niipalju avaldunud,