Kahe ilma vahel. Jüri Vilms

Kahe ilma vahel

      PROTESTIKIRJAD

      EESTI KESKKOOLIDES

      Vaikne on ja vaikseks jääb vete pind, kui tormi pole, mis teda võimsat tantsu oma vägeva viisi mõjul keerutama paneks. Elu on kui looduse koopia: nähtused, mis meie esimeses näeme, kujutavad ennast ka piltlikult teises.

      Mõnelgi ehk oleks huvitav Eesti ajaloo käiku meie keskkoolides tähele panna: kuidas ta algas, kasvas, raskustega heitles ja viimaks mässavaks tormiks muutus, mis mitte enam mõne üksiku isiku juhatada polnud ega mille jõud mitte juhataja osavuses ei seisnud, vaid mille tugevus just tema sisemises võimises seisis ja seisab. Rahvuslikku liikumist võib meie keskkoolides kaunis vanaks lugeda, kui meie tema ajalugu sellest vaatama hakkame, kui ta, nii-ütelda mõte või idee, üksikute isikute mõjul tärkas.

      Vaikne oli see kogu, nii vaikne kui selge päeva ajal meri, mille pinda mitte vallatu tuul ei kiiguta, vaid mis kui peegel vastu särab. Kõik läks ühtesoodu rahuliselt, rahu alal hoidmas olid kõvad ja kindlad traditsioonid ning neid traditsioonisid kandmas uhked sirged valgete maniskitega noorsoo juhid. Kuulus kultuuralaste keel kõlas meie auväärt kõrgema kooli müüride vahel – teistele polnud sääl mitte õigust, isegi salaja mitte. Saadi nende kõnelejad kätte, siis õhetasid sääraste patuste kõrvad veel hulk aega direktori-herra paitamisest. Mõistagi, siis pidi himu kaduma teiste keeltega, veel enam meeltega tegemist teha. Keelest, mille kõnelejad sellel ajal veel selgesti orjaaega mäletasid, polnud rääkidagi. Kuid ruttu, ruttu lendab armuheitmatu aeg, nii ruttu, et tal kellegi nuttu aega tähele panna pole, mis kallile kadunud asjale hauda järele nutetakse. Tal pole ka aega tähele panna kohavaid rõõmuhõiskeid, mis uuele, pääletulevale voolule vastu hüütakse.

      Ainult ruttamist ja kiirust tunneb ta. Nii ka siin. Hiina müüri taolised, tugevad müürid olid meie keskkoolikasvandikkude elule ümber ehitatud. Kaua, kaua olid nad seisnud. Ja nad olid hulga aega oma kohust hiilgavalt täitnud – endasse peidetud kasvandikke kaitsnud selle eest, mis nende vahele paigutatud elu hävitada ähvardas. Kuid aeg, see halastamatu aeg, see ähvardas ja muutis – küll seestpoolt, küll väljastpoolt. Juba tekkisid siin ja sääl praod ja nendest läbi puhusid õrnad pehmed tuuled.

      Kas selles kuumuses vaevlejad eestlased oma rahvuse kaotasid ja oma vendadele ning õdedele selja pöörasid või ei, rippus täiesti ära isikutest ja nende iseloomudest.

      Tunnen isikuid, kes ennast suigutada lasknud ja selles palavuses omad, orjadelt päritud omadused ära sulatanud. Nüüd võtavad need oma sugulasi köökides vastu, nendega ainult mõnda sõna vihatud maarahva keelel vahetades. Kuid ma tunnen ka seevastu isikuid, kes selles saksastuse kuumuses seisma jäid ja kelle iseloomud ainult teranesid. See oli ammu tagasi, vast aastat 30–40. Kõigi saksuse ajajärgul pole tähelepanemise väärt Eesti rahvuslikku liikumist meie gümnaasiumides ette tulnud, niihästi meeste- kui naisterahvaste omades. Siis sündis kõigis meie avalikkudes eluavalduste kohtades suur muudatus, vanad "kultuurakandjad" pidid uutele oludele maad andma. Kõigis koolides seati saksa keele asemele vene keel sisse. Selle pääle vaadati mõnesuguste pilkudega: ühed hõiskasid, teised vandusid, kolmandad ei näinud sellest keelte vahetamisest mingisugust muudatust.

      Kõige rohkem õigust oli viimastel ja kõige enam eksisid esimesed. Muudatust polnud õieti mingisugust märgata. Vahest ehk nii palju, et vana valju valitsusele veel kõvem valitsus asemele astus: saksuse hädaohust pääsedes ähvardas meid venestuse hädaoht. Kuid varsti selle järel langesid need müürid kolinal kokku ja värske tuul puhus üle varemete ning uhtus minema kõik ajast läinud ollused. Aga esialgu polnud sellestki suuremat kasu, sees olijad olid alles uimased ja kangesti araks tehtud. Kuid nos mutamur in temporibus (meie muutume aegadega), varsti hakkasid rahvuse ärkamise lained ka meie gümnaasiumi-müüride vahele tungima.

      Mõistagi said temast ühed enam vaimustatud kui teised.

      Kohe astusid ka asja etteotsa isikud, kes asjast kõige rohkem vaimustatud olid ning üleüldse oma seltsimeeste seast enam ehk vähem silma paistsid. Tuli võitlus selle liikumise ja ametniku võimu vahel. Esimene niisugune liikumine, kui ma ei eksi, oli aastal 1889. Seda võime nagu tema (rahvusliku liikumise) sündimiseks lugeda. Ja nagu juba ma enne ütlesin, keerles see ühe isiku ümber. Sel ajal oli ta juht tuntud avaliku tegelase ja redaktori hr. P. poeg – praegune õigusteaduse kandidaat, kohtuministeeriumi ametnik. Tema kadumisega näitelavalt suikus liikumine kaunis kauaks ajaks, nii umbes ligi kümme aastat. Siis ärkas tema uuesti ja ehk küll ka siis veel üks isik teiste seast välja paistis, kes seda liikumist niiütelda kontsentreeris – siiski oli juba liikumisel laialdasem tähendus, millel ka mitte oma sisemine jõud ja võim ei puudunud. Sellesse ajasse ulatab ka eesti keele tundide nõudmine. Mäletan veel selgesti, kuidas direktor ühele palujale selgel sõnal ütles: "Mistarvis teile eesti keelt? Kultuura ilmas pole eesti keelel mingisugust tähendust." Iseenesest mõista, et kasvandikud niisuguse lihtsa seletusega, mis tunnistuse andis, kuidas meie pääle vaadatakse ja mis Vene kooliõpetajad sellest rahvuslisest liikumisest arvavad, mitte ei leppinud.

      Pääle selle palju suusõnal ei räägitud, vaid hakati tööd tegema, et vanemad eesti keele asjus palvekirju kooliülemusele sisse saadaks. Seda nõu võeti ka kuulda ja aasta-aastalt hakkas ikka enam ja enam palvekirju kooliülemusele sisse rändama, mis eesti keelele gümnaasiumis eluõigust nõudsid. Vastuseks oli vaikus.

      Teisest küljest aga anti kasvandikkudele vaba voli rahvaga läbi käia, nagu perekonna-õhtutel viibida ja ka näitemängusid vaadata, mida kooliõpilased ka väga tihti tarvitasid; meil on vähe sündsaid eesti perekondi, kes keskkooli-kasvandikke vastu võtsid. Koolis tuubiti enne meie noorsoole vene vaimu sisse ja suretati niimoodi noorte inimeste vaimuvärskust. Sellepärast on ka arusaadav, kui kalliks kasvandikud seda luba (kes teab, ehk ka direktori tähelepanematust) tervitasid. Ometi vahete-vahelgi võisid nad oma seltskonna keskel viibida. Kuid ka sellele pidi varsti lõpp tulema. Nagu ma juba ütlesin, oli palvekirjade vastuseks vaikus. Võib olla, et ka vaikuse põhjuseks vast liig väikene palvekirjade arv oli. Viimast arvasid ka mõned kasvandikud ja sellel põhjusel mõtlesid nad seltskonna enese poole pöörduda. Seda tegid paar kasvandikku ja selle tagajärg oli, et nad koolist lahkuma pidid.

      Kõik see mõjus niipalju, et liikumine mõneks ajaks jällegi suikuma lõi. Aga ainult suikuma, kuna ta süte all täie hooga edasi lõkendas. Ikka jälle ja jälle saadeti palvekirju. Viimaks täideti vähem pool soovi: usuõpetus seati eesti keeles sisse. Kuid palju see õpilaste põlve ei parandanud. Eesti keeles usuõpetust andis pastor Sielmann, saksa rahvuslane. Vist sellel põhjusel käis ta eestlastega iseäranis "hoolimatult" ümber. Mõnikord, ja see juhtus kaunis tihti, sai ka veel soolasemat asja kuulda. Niisugune oli siis meie esimene õpetaja, kes meile meie emakeeles usuõpetust andis. Ainult mõnitust saime säält kuulda, mitte kosutust.

      Pääle ühe kasvandiku kõnet "Valguses" keelati seltsides läbikäimine kõvasti ära; ei ühelegi perekonna-õhtule tohtinud kasvandikud minna, avalikust piduõhtust rääkimata. Ja meie oma rahva liikmed kandsid selle eest hoolt, et see venestamise töö jõudsalt edeneks.

      Siis jäi ka korra gümnaasiumis kõik õige vaikseks. Palvekirjade saatmine jäi soiku, kuskil seltsis keegi käia ei tohtinud – ähvardas väljaheitmine, kuna aga sakslastel vabadus oli oma seltsides sisse ja välja käia. Pärast keelati moeks ka neile ära, sest eesti soost õpilased tõstsid nurinat. Siis hakkasid teised tuuled puhuma, umbes aastat kaks tagasi (1904). Õpilased võisid jälle vabamalt hingata ja vahest seltsidesse pidudele ilmuda. Vastu tulid selles asjas õpilastele "Valgus" ja "Eesti käsitööliste vastastikku avitamise ühisus", kes õpilasi perekonna-õhtutele alandatud hindadega ja pärastpoole sootuks muidu lasksid.

      Sootuks teistsugust viisi võeti kooliõpilasi kolmandas eesti seltsis, "Endlas" vastu: sinna ei lastud isegi raha eest sisse.

      Tuul pani lained käima ja rahutuks sai vete pind. Juba enne tormi ilmus direktor korraga klassi ja seletas: meie võivat rahulikuks jääda, sest meie saavat eesti soost mehe õpetajaks, kes usuõpetust andes ka eesti keele õpetaja kohuseid täitma saavat. Meie peatusime ja ootasime. Meie ootus läks täide: meie saime kohase kasvataja. Eesti keel kõlas esimest korda kui õppeaine gümnaasiumi müüride vahel. See oli 1905. aasta lõpul. Kooliõpilastel algas uus põlv: nad olid tõsises mõttes kasvataja saanud. Tema ei käinud nendega mitte kui ametnik ümber, vaid kui isa lastega ja seltsimees seltsimeestega. Igaüks, kellel midagi südame pääl lasus, võis julgesti tema juurde abi ja nõu otsima minna ning tema ei keelanud seda kellelegi. Sellepärast armastati teda ka