Märguanne kõrgemalt. Lora Davids

ta mäletab Penny häält!

      Imelik küsimus.

      See hääl oli tema unenägudes ja jälitas teda ilmsi. Jay võpatas, kui kuulis kas raadios või televisioonis, kuidas laulja kõrgeid noote võtab. See elustas mälestused Pennyst.

      Muide, Jay ei vajanud mingit aega, et mõista – kõlaritest kostev hääl ei kuulu Pennyle. Asi polnud isegi mitte naise oskuses kõrgeid noote võtta, pigem erilistes, ainult temale omastes sametistes ja väga naiselikes ülemtoonides, mis andsid tema häälele erilise värvingu.

      Need vibratsioonid tegid ta hääle kordumatuks ja Jay arvates äärmiselt tundeliseks.

      “Jaa…” sosistas ta mitte midagi nägeva pilguga akent jõllitades. “Teda on raske kellegagi segi ajada…”

      “Peamine – ma teadsin, et minu restoranis hakkab laulma keegi Jenny Badeyl,” ütles Charlie. “Muusikamänedžer teatas mulle sellest üleeile, see tähendab laupäeval. Ta oli väga imestunud, et ma seda nime ei tea. Mind omakorda hämmastas ühekordse esinemise eest küsitud honorar. See oli nii suur, et pidin äärepealt keelduma. Kuid mänedžer hakkas mulle tundmatut lauljat niivõrd kiitma, et mul tuli vastu tahtmist tema valikuga nõustuda. Noormehe peamine argument oli see, et Jenny Badeyli esinemine minu restoranis meelitab kokku palju külalisi, kes kõik siin ju ka raha kulutavad. Sellise moega saan kulud tasa ja rohkemgi veel.”

      “Mõistlik,” märkis Jay automaatselt, olles mingis kummalises tardumuses. Ta ei suutnud ikka veel uskuda, et pärast viieaastast eemalolekut oli Penny jälle Saint Davidisse tulnud.

      “Vaat nii,” jätkas Charlie, “olen mina siis köögis ja arutan peakokaga järgmise nädala toiduainete ostunimekirja, kui ootamatult kostab saalist tuttav hääl. Saal on rahvast lausa pungil täis – mitte ühtki tühja kohta, täpselt nagu mänedžer oli lubanud. Lähen lavale lähemale, et seal esinevat Jenny Badeyli paremini näha, kuid vaimusilmas näen millegipärast hoopis Pennyt. Aga ma ju tean, et tema ei laula. Mõtlen, mis pagan see on, kas tõesti nii sarnased hääled?”

      “Ja siis?” küsis Jay erutusest väriseva häälega.

      “Tuli välja, et see ongi Penny!” Charlie hüüatuses kajastus hiljuti üle elatud imestus.

      Jayle tundus, et ta süda jäi hetkeks seisma.

      “Sa tundsid ta ära?”

      Charlie hakkas vaikselt naerma.

      “Loomulikult! See polnud sugugi raske – ta ei ole mitte üks raas muutunud.”

      “Tõsi või?”

      “Tõsi-tõsi. Aga küll sa ise näed.”

      Jay võpatas.

      “Näen? Miks sa arvad, et ma Pennyt näen?”

      Tekkis hetkeline paus, kuid siis märkis Charlie veendunult: “Loomulikult näed!”

      “Ma ei mõista…” pomises Jay tugevasti põksuva südamega. “Miks sa selles nii kindel oled?”

      “Sellepärast, et Saint David ei ole nii suur, et siin oleks võimalik end kellegi eest peita,” muigas Charlie. “Varem või hiljem saate te Pennyga nagunii kokku.”

      2. peatükk

      POLE MIDAGI ÖELDA, Charlie uudis röövis Jay rahu.

      Ta oli arvanud, et on endas sellest nõrkusest – armastusest Penny Bildelti vastu – lahti saanud. Sellest ajast, kui nad lahku läksid, on ju ikkagi viis aastat möödunud.

      Tegelikult, kuidas võtta. Oli ta ju terve aasta pärast Penny lahkumist oodanud tema tagasitulekut. Nad olid niimoodi kokku leppinud, et hiljemalt aasta pärast tuleb Penny Saint Davidisse tagasi. Kui mitte päriseks, siis vähemalt mõneks ajaks, et arutada nende edasist kooselu.

      Samas, kui aasta oli möödunud, ei olnud Pennyst kippu ega kõppu.

      Jayl ei olnud enam jõudu piinelda ootuses, eriti sellises teadmatuses, sest Penny ei olnud endast mingil moel märku andnud.

      See tundus enam kui kummaline. Jay suutis kuidagi endale selgitada Penny puudumist, sest paljugi, mis juhtuda võib – töö, haigus, mingid komplikatsioonid või ebakõlad –, aga miks mitte sellest siis teada anda? Seda enam veel kallile inimesele. Kui mitu korda olid nad vahetanud armu- ja truudusevandeid! Kui palju tuliseid öid nad koos veetsid, võttes kurbusega vastu hetke, kui tuli lahkuda, ja hakkasid lahusoleku esimestest minutitest ootama uut kohtumist…

      Kui Penny oli ära sõitnud, püüdis Jay endale ette kujutada, kuidas nad teineteiseta elama hakkavad, kuid alati mattus tema aju nagu udulinikusse. Ta ei mõistnud, kuidas ta suudab üle elada aja, mis nad lahus pidid veetma. Ilma Penny sinisilmade särata, ilma juuksesiidita, ilma pisidetailideni tuttava keha ja peamine – ilma tema erutava hääleta.

      Penny ise, Jay teadis seda, viskles ärasõiduvajaduse ja kohalejäämissoovi vahel.

      Seda vähem mõistetav oli, miks ta vaikib, miks ei teata, kuidas ta end uuel kohal sisse on seadnud, kuidas üldse elab… Tal oli vähemalt kolm viisi endast teada anda: Jayle helistades, kirja kirjutades või elektronposti kasutades. Peale selle oleks ta võinud lihtsalt Saint Davidisse sõita või helistada Jay mobiiltelefonile, kui ta soovis, et kolmandad isikud tema kõnet pealt ei kuulaks. Terve aasta jooksul ei olnud Penny kasutanud mitte ühtegi neist ühenduse pidamise viisidest.

      Jay murdis veel pool aastat pead oma armastatu sellise käitumise üle. Võttis ette isegi tema otsingud, millest loomulikult mingit kasu polnud, sest ootamatult taipas ta, et nende tunded polnud võrdväärsed. Jay armastas Pennyt, tema aga… vastas nagu samaga, kuid ilmselt siiski ei armastanud. Või siis mitte nii tugevasti. Ühesõnaga – Penny tunded erinesid sellest ülevast tunnetekeerisest, mis valdasid Jayd.

      Mõistes, et Penny võib üldse mitte tagasi pöörduda ja kui pöördubki, siis mitte tema juurde, otsustas Jay naise unustada. Oma elust maha kriipsutada. Saata need õnnelikud päevad, mis nad õrnutsedes ja teineteist hellade sõnadega üle puistates koos olid veetnud, olematusse.

      Üks asi aga oli vastu võtta otsus ja hoopis midagi muud seda ellu viia. Jay vajas veel aastat selleks, et ta suudaks Pennyt ilma paraja valukihvatuseta meenutada. Samas ei jätnud teda pikka aega maha ängistav kaotustunne.

      Tõsi, nüüdseks, kui Penny lahkumisest oli möödunud viis aastat, võis ta väita, et oli saavutanud hingerahu. Ta lootis taastada normaalse suhtlemise naistega, ootamata iga hetk nende poolt altvedamist või pettust.

      Pidi see siis just nüüd juhtuma, kui ta oli juba mingis võõrandumise tsoonis, otsustades, kummale poole minna ja millest loobuda – kas eelnevatest rõhuvatest kahtlustest või võimalikest rõõmudest tulevikus. Ja nüüd tuli Penny ootamatult tagasi!

      Muide, polnud teada, kas ta tõepoolest tuli tagasi või lihtsalt koju käima, ütleme ema vaatama. Aga peamine – Penny on siin, Saint Davidis. Pole välistatud, et ta on siin olnud juba mitu päeva, kui Charlie’le kuuluva restorani mänedžer jõudis temaga esinemise kokku leppida.

      Ta teadis ka Penny uut nime! imestas Jay kõige selle üle juureldes.

      Nüüd sai talle selgeks ka see, miks paar aastat tagasi ette võetud meeleheitlikud otsingud lõppesid tulemusteta – Penny ei kandnud enam oma endist nime.

      See-eest tead sa nüüd suurepäraselt, kus ta praegu asub, kuulis Jay ootamatult oma sisehäält.

      Siis tabas Jay end sellelt, et on juba üsna pikka aega seisnud akna juures, millest avanes vaade sadamale, linna keskosale ja valgete nõlvadega mäele ning kivist katustega kalurimajadele.

      Ühes nendest majadest on vististi ka Penny, sest tema ema elab seal. Caitlyn – nii teda kutsuti.

      Kuigi – miks kutsuti? muigas Jay süngelt. Kutsutakse ka praegu. Ma ei ole lihtsalt teda ammu näinud ja sellepärast kasutangi minevikku.

      Kui ta kellegi peaaegu unustanud oli, siis oli see Caitlyn. Jay poleks teda iialgi meenutanud, sest ta oli üks kahest naisest, kes tema suhtes Pennyga mitte just kõige ilusamat rolli ei mänginud.