Ava Lavenderi iseäralikud ja kaunid kannatused. Leslye Walton

oma pere kehva liha ja vettinud porganditega, sest seda said nad endale lubada – vaevu. Ta vaatas lapsed läbi iga kord, kui nood koju jõudsid, uurides põlve- ja küünraõndlaid, pehmeid varbavahesid, kõrvataguseid ja keelealust, et leida märki rõugetest või puukidest.

      Beauregard ei jaganud sugugi oma kaasa muresid. Öösel, kui abielupaar voodis lebas ja lapsed magasid – kes keset tuba seisvas voodis, kes känkras köögilaua all, kes kirjutuslaua sahtlisse topituna, üritas Maman veendameest linnast lahkuma, et nad võiksid lapsed üles kasvatada oma endises kodus, Prantsuse värske õhu käes.

      “Oh, mon coeur, mu südameke,” vastas mees muretult, “sa muretsed liig palju.” Seejärel keeras ta teise külje ja vajus sügavasse unne, sellal kui Mamanöö närvitsedes hommikusse veeretas.

      Ühel muidu tavapärasel 1915. aasta kevadõhtul ei naasnud aga karjuvalt nägus Beauregard Roux enam naise ja nende nelja lapse juurde. Ei tulnud teda ka järgmisel õhtul ega kuu aja pärast. Aasta hiljem oli ainus kombatav mälestus Beauregard Roux’st tema poeg René, kes kippus diivanit korteris küünarvartel ringi kandma.

      Levisid jutud, et Beauregard hülgas oma pere ühe Saksa päritolu naise pärast, keda oli õnnistatud viljatuse ja kumera kuklaga, mis – nagu teadis iga hea frenoloog – tähendas seda, et Beauregard oli leidnud vastutuleliku naise, kes ilmselt pakkus talle valjuhäälset hellust igal õhtul, kui mees seda soovis. Lugu oli sedavõrd lennukas, et isegiMaman jäi uskuma. Hiljem põhjustas see usk tema südame ülemises kambris tillukese augu, mille arstid panid ekslikult tema toitumise ja teadmata päritolu arvele.

      Tegelikult oli Beauregard Roux’ kadumise taga eksitus identiteediga. Kogu oma sakris ilu juures oli ta ühtlasi täielik koopia mehest, kes tabati voodist kohaliku lihuniku naisega. Beauregardil ei vedanud sugugi, kuna lihuniku kõrilõikajad sattusid esimesena just tema peale. Tema surnukeha avastamist, kui see tursunu ja määratlematute tükkidena Hudsoni jões hulpis, mainiti põgusalt New York Timesi küljeveerus. Õnnetu eksitus oli omamoodi irooniline: Beauregard Roux oli oma naist väga armastanud, tolle vaikne olek oli talle värskendavalt mõjunud ja ta polnud naist nende abielu kestel kordagi petnud.

      Mõistnud, et tema mees on otsustanud jäädavalt kaduda, puges Mamanvoodisse ja veetis järgmised kolm kuud linade vahel, kus oli säilinud tema abikaasa pikantne lõhn. Laste eest kandis hoolt nende naaber, kääbusproua Barnaby Callahoo, keda nad kutsusid nimega Notre Petit Poulet ehk Meie Kanapoeg, kuna tillukesel naisel oli kombeks keelt vastu suulage laksutada. Proua Barnaby Callahoole oli selline hüüdnimi väga meeltmööda.

      Viimaks vinnas Mamanend voodist välja ja leidis tööd raamatupidajana kodutänava keemilises puhastuses. Aja jooksul teenis ta piisavalt, et perele kolm korda nädalas madala kvaliteediga hobuseliha pakkuda. Samuti kolis ta Pierette’i sahtlist välja.

      Samal ajal hakkas Maman ilmselgelt ka ise tasapisi kaduma. Emilienne oli esimene, kes seda märkas, kui ta rahvarohkel tänavanurgal emal käest kinni tahtis võtta. Tema sõrmed libisesid käest läbi, nagu oleks see aurupilv.

      1917. aastal oli Emilienne kolmeteistaastane ning elas kolme õe-venna ja Maman’ga tihedalt asustatud korterelamute piirkonnas. Iga elamu ägas hügieeniprobleemide, ülerahvastatuse ja pudedate treppide all. Roux’de lapsed olid harjunud, et naabrite hääled läbi õhukeste seinte imbusid, nii et viimaks oskas iga laps rääkida mitut keelt: kõik neli prantsuse ja inglise keelt, Emilienne itaalia, René hollandi ja saksa ning Margaux hispaania keelt. Noorim laps Pierette rääkis seitsmenda eluaastani, nagu hiljem selgeks sai, üksnes kreeka keelt, kuid hüüatas siis laitmatus prantsuse keeles: “Mon dieu! Où est mon gâteau?”, mis tähendas: “Jumaluke, kus mu kook on?”, mistõttu tekkis kõigil kahtlus, et Pierette’il on veel mitu trikki varuks.

      Just selles kandis kohtas mu vanaema oma elu esimest armastust. Tema nimi oli Levi Blythe, musta värvi juuste ja lohmakate kingadega poisijupats. Kõrvaltänava poistekamp hüüdis Levi’d korduvalt pedeks ja loopis siis vastu tema otsmikku kive. See oli esimene poiss, keda Emilienne nutmas nägi, kui välja arvata Emilienne’i vend René, kelle valulävi oli üllatavalt madal.

      Pärast üht eriliselt julma kolkimist – sündmust, mille tunnistajaks oli enamik naabruskonna lapsi – järgnesid Emilienne ja tema noorem õde Margaux Levi Blythe’ile vaiksesse põiktänavasse, kus nad vaatasid, kuidas poiss veritseb, kuni Levi ringi pööras ja neile röökis: “Kaduge minema!”

      Seda nad ka tegid. Viivitamatult.

      Emilienne läks trepist üles oma pere korterisse, Margaux, nagu ikka, tihedalt kannul. Ta rebis voodil, mida ta õega jagas, linalt kolmnurkse tüki, võttis ema sahtlist joodipudeli ja jooksis tagasi sinna, kus Levi vastu seina kössitas. Vaadates, kuidas poiss haavadel kipitava joodi peale nina krimpsutab, lasi Emilienne teisel oma paljast tagumikku katsuda. Seda pakkumist põhjendas ta hiljem Margaux’le, öeldes ohates: “Armastus võib pea täiesti segi ajada.”

      Emilienne ei näinud Levi Blythe’i pärast seda päeva enam kunagi, ega ka keegi teine. Paljud arvasid, et poisi ema korteris pidevalt aset leidnud kahtlane tegevus oli viimaks perele saatuslikuks saanud ning ilmselt anti Levi ja tema kaks õde riigi hoolde. Samas ei võinud keegi kunagi kindel olla, sest noil päevil kadusid paljud ka tühisematel põhjustel – raske oli kõigi üle arvet pidada.

      Mu vanaemal kulus kolm aastat, et vaene Levi Blythe unustada. Kuueteistkümneselt armus ta lootusetult poisisse, keda tundis üksnes nime Dublin järgi – hüüdnimi, mille poiss oli saanud tänu sünnipaigale. Dublin õpetas talle suitsetamist ja ütles ükskord, et Emilienne on ilus.

      “Ilus,” ütles poiss naerdes, “kuid imelik, nagu kõik teised su peres.” Seejärel kinkis ta Emilienne’ile tema esimese suudluse, enne kui lasi jalga Carmelita Hermosaga2, kes oli täpselt nii võluv, nagu tema nimi lubas. Ja üsna ebaausalt võluv.

      1922. aastal, kui Emilienne oli kaheksateist, toimusid Roux’de peres mitmed muudatused, kinnitades, et nad olid tõesõna natuke imelikud. Pierette, kellel oli tõepoolest mitu trikki varuks, oli nüüdseks viisteist ja armunud vanemasse härrasmehesse, kes armastas linde vaadelda. Kui kõik katsed ornitoloogi tähelepanu võita olid nurjunud – kaasa arvatud üks üsna hukatuslik sündmus, kui tüdruk ilmus oma kortermaja välitrepile, keha katmas vaid üksikud suled, mis olid kleebitud intiimsele kehaosale – tegi Pierette otsustava sammu ja muundas end kanaarilinnuks.

      Linnuvaatleja ei märganudki kunagi Pierette’i äärmuslikku katset tema tähelepanu võita ja kolis hoopis Louisianasse, kuhu teda meelitas pruunpelikanide arvukas kogukond. Mis tõestas vaid, et mõned ohverdused ei tasu end ära. Isegi, või siis eriti, need, mille ajendiks on armastus. Perekond harjus tasapisi Pierette’i hommikuse rõõmsa lõõritamisega ja tillukeste kollaste sulgedega, mis toanurkadesse kogunesid ja nende rõivaste külge haakusid.

      René, Roux’de ainus poisslaps, oli juba neljateistkümnendaks eluaastaks isa kena välimuse seljatanud. Seitsmeteistkümnendaks eluaastaks peeti teda jumaluseks surelike seas. Selliste lihtsate lausetega nagu “Kas sa võiksid palun…?” ja “Kas sa sooviksid?” pani René neiud hüsteeriliselt punastama. Tänaval kõndivad, muidu nõnda auväärt naised, põrkasid vastu majaseinu, kui nad René Roux’st möödusid, kuna nende tähelepanu oli haaranud see, kuidas päike liikus läbi karvakeste tema sõrmenukkidel. See oli juba iseenesest hirmuäratav nähtus, ent René leidis selle olevat eriti ärritava, sest vastupidi Levi Blythe’ile meeldisid Renéle päriselt ka oma tänava poisid rohkem kui tüdrukud ja ta jagas mõnega neist ka oma paljast tagumikku, ehkki muidugi mitte siis, kui mõni tema õde lähedusse sattus.

      Kui Pierette kõrvale jätta, peeti Emilienne’i kõigist Roux’dest kõige imelikumaks. Räägiti, et tal on mõned ebatavalised anded: võime mõtteid lugeda, läbi seinte kõndida ja palja mõttejõuga asju liigutada. Ent mu vanaemal polnud mingeid võimeid, ta polnud selgeltnägija ega telepaatiline. Emilienne oli lihtsalt välismaailma suhtes tundlikum kui teised. Seetõttu suutis ta tajuda asju, mida teised tähele ei pannud. Kui mõne jaoks tähendas lusika kukkumine seda, et tuleb uus võtta, siis Emilienne’i jaoks tähendas see, et ema peaks teevee tulele panema, sest oodata on külalist. Öökulli

2

Hispaania keeles “ilus, armas”.