Võti. Mats Strandberg

alati olnud kõige vaoshoitum ja ettevaatlikum, kes alati mõtleb, enne kui tegutseb.

      Ja siis käitub nii. Kas Minoo on unustanud, mida Nõukogu võtab ette nendega, kes reeglitest üle astuvad?

      „Kurat,” ütleb Vanessa. „Kuidas nad reageerisid?”

      „Gustaf vihkab mind,” vastab Minoo.

      „Ära muretse,” ütleb Linnéa ja püüab jätta muljet, et ta ei ole vihane. „Selle saab ju hõlpsasti korda ajada. Peida nende mälestused ära.”

      „Ma ei saa,” nuuksub Minoo. „Ma ei saa.”

      „Minoo. Ma tean, et sa oled praegu kurb, aga mõtle järele,” ütleb Vanessa ja tema hääl on niisama kannatlik kui Melviniga rääkides. „Nii nende kui meie jaoks on ohtlik…”

      „Nad on väärt tõde teadma,” katkestab teda Minoo.

      „Kas sa ei mäleta, mis tunne oli, kui meie kõik teada saime?” ütleb Linnéa. „Et on maagia ja deemonid ja et maailm saab õige pea hukka ja…”

      „Muidugi mäletan!” ütleb Minoo.

      „Aga Gustaf ja Rickard ei saa vastu midagi,” lausub Linnéa. „Nad ei ole nõiad. Nad ei saa midagi teha. Nad on täiesti jõuetud.”

      „Ta arvas, et Rebecka võttis endalt elu ja et see oli tema süü!” ütleb Minoo ja pöördub Vanessa poole. „Sina olid juures, kui me andsime talle tõeseerumit, sa nägid, kui murtud ta oli. Ta lasi isegi PE-l oma ajusid pesta, sest ei suutnud selle süütundega elada.”

      „Kas sa tõesti arvad, et nii on talle lihtsam?” küsib Linnéa. „Tema reaktsioonist seda küll ei järeldaks.”

      Vanessa heidab talle vihase pilgu, aga Linnéa ei kahetse. Ta teab, et tal on õigus.

      „Nii et nüüd kõlbab äkitselt küll kellelegi näkku valetada?” küsib Minoo. „Sa oled ikka eriti silmakirjalik!”

      „Ja kes pagan sina oled, et võid ainuisikuliselt nii suure otsuse langetada,” sisistab Linnéa. „Sa oleksid ju vähemalt võinud enne meiega nõu pidada.”

      „Lõpeta ära!” ütleb Vanessa.

      „Jah, lõpeta ära,” kordab Anna-Karin.

      Linnéa vaatab ainiti Minoole otsa.

      Sa oled Gustafisse armunud, mõtleb ta. Sellepärast ei suudagi sa seda olukorda kainelt hinnata.

      Minoo vahib teda vastu.

      „Nad ei ütle kellelegi midagi.”

      „Oled sa kindel?” küsib Anna-Karin.

      „Jah, ma rääkisin neile Nõukogust. Nad teavad, kui ohtlik see on. Ja pealegi… Kas te ei saa aru, et see on alles algus? Nagu see, millest me varem rääkisime. Kõik muutub. Üha enam inimesi puutub sellega kokku ja üha enam inimesi mõistab.”

      Ta vaatab Linnéale otsa.

      „Ma vastutan oma tegude eest. Tegelikult peaksid kõik teada saama. Siis oleks Nõukogul palju vähem võimu.”

      Linnéa ei tea, mida öelda. Äkitselt on tema see, kes on konservatiivne ja ettevaatlik.

      „Ma ei kavatse nende mälestusi muuta,” ütleb Minoo. „Te ei saa mind sundida.”

      „Ei,” ütleb Vanessa ja heidab Linnéale kiire pilgu. „Tõesti ei saa.”

      Minoo pöörab neile taas selja. Linnéat hakkab äkki südametunnistus piinama. Mis siis, kui Gustafi asemel oleks olnud Vanessa.

      Ma mõistan, miks sa seda tegid, mõtleb Linnéa.

      Aga tal ei ole aimugi, kas Minoo teda kuuleb.

* * *

      Anna-Karin istub voodil, arvuti süles. Tal on kõrvaklapid peas ja ta vaatab filmi, mille peategelane proovib enne abiellumist selgust saada, kes on tema isa. Aga Anna-Karin ei suuda keskenduda tol päikeselisel saarel toimuvatele sündmustele.

      Ta ei saa õieti aru, kuidas Minoo võluvõime töötab. Aga ta mõistab, et seda saab kasutada pääseteena. Ta on Minoo pärast mures. Anna-Karin teab, kui lihtne on võlujõudu kuritarvitama hakata ja kui raske iseendale oma sõltuvust tunnistada.

      Ta suleb silmad. Põgeneb omal moel.

      Nüüd on ta rebase juures.

      Ta jookseb varasuvisel ööl puude vahel. Seda, mida ta tunneb, ei saa sõnadesse panna. Aga kui ta siiski proovi teeks, kõlaks see otsi, otsi, otsi, otsi, otsi, otsi.

* * *

      Minoo seisab Rebecka ja Eliase hauakivide ees. Need helendavad kergelt pimeduses. Paar rida kaugemal paistab kirikuaias kolmas valguskuma. Ida haud.

      „Minoo.”

      Ta pöörab pead ja näeb Matilda tedretähnilist nägu. Punakasblondid salgud on lahtiselt õlgadel ja liiguvad õrnalt tuulehoos, mida Minoo ei tunne.

      „Asjaolud muutuvad,” ütleb Matilda. „Ja need muutuvad veelgi.”

      Minoo noogutab. Ta teab, et see on tõsi.

      „Kas tahad mulle midagi näidata?” küsib ta.

      Matilda sirutab ette surnupealuu ja Minoo võtab selle vastu. See on üllatavalt kerge. Ta vaatab tühjadesse silmakoobastesse.

      „Kas sellest võõrast sa rääkisidki?” küsib Minoo.

      „Ei.”

      „Kas sellel on midagi pistmist surmaga?” küsib Minoo.

      Matilda ei vasta ja kui Minoo üles vaatab, näeb ta, et tema nägu on pisaratest triibuline.

      „Kas veel keegi sureb?” küsib Minoo.

      „Keegi tuleb alati ohverdada,” ütleb Matilda. „Pea seda meeles. Luba mulle seda.”

      „Ma luban,” vastab Minoo.

      Ja ta teab, et see unenägu on ärgates peast pühitud, aga Matilda sõnad jäävad temasse alles, kuni neid vaja peaks minema.

27

      Kristallkoopa kõlaritest kostab süntesaatorimuusika ja nilbelt sosistavate naishäälte taustal munkade koori ladinakeelne laul. Vanessa keerutab tolmuharja ja vahib seinakella. Kaks delfiini vallatlevad oma igavesi ringe tehes sihverplaadile maalitud mere taustal.

      Vanessa istuks nagu plahvatanud sipelgapesas. Ta igatseb Linnéa järele. Aga Linnéa on koolis ja Vanessa siin kinni. Delfiinid liiguvad kella peal talumatult aeglaselt.

      Tema mobiil vibreerib taskus. Sõnum Linnéalt.

      NÄGIN KOOLIS JUST M-I. PAISTAB VÄHEMALT OK.

      See on kergendus. Vanessa on eelmisest päevast alates Minoo pärast muretsenud.

      „Seismise ja mobiili piiksutamise eest palka ei maksta,” ütleb Kirke ja vaatab Vanessat üle oma lugemisprillide serva.

      Ta istub kõrgel pukil kassa taga, üks jalg üle teise ja kõmuleht põlvedel. Täna on tal seljas aprikoosikarva Minni Hiire pusa ja jalas teksavärvi retuusid.

      „Mul on tolm pühitud,” lausub Vanessa.

      „Raamaturiiulist ei ole,” ütleb Kirke ja pöörab hääleka krabinaga lehte. „Jumal küll, kuidas inimesed nüüdsel ajal välja näevad. Nagu oleks nägu pesus kokku läinud. Kui ta endale botoxit süstinud ei ole, siis söön ma ära kõik meie lõhnaküünlad.”

      See on siis meie ainus sõltumatu infokanal, mõtleb Vanessa. Ainus, kellel ei ole seost Nõukogu, deemonite ega kaitsjatega.

      Ta võtab riiulist ühe raamatu – „Leia oma sisemine šamaan” – ja puhastab seda hoolikalt tolmulapiga. Kirkega rääkimine ei pruugi kusagile viia, aga kaotada ei ole ka midagi. Ta pistab raamatu tagasi ja võtab välja „Kaalust alla aura abil”.

      „Kirke,” alustab ta. „Kui palju sina õieti maailmalõpu kohta tead?”

      „Piisavalt palju, et end sellesse mitte segada,” vastab Kirke ja pöörab lehte.