Võti. Mats Strandberg

ta näis ka rõõmus. Tõepoolest näis.

      Aga miks ta ei peaks rõõmus välja nägema? Ta lõpetas just kooli.

      Ah nii, et sina siis oledki Minoo.

      Mida see tähendas? Võib-olla ei tähendanudki midagi. Või siis tähendas, et ah nii, et sina siis oledki Minoo, kes pidevalt meie vennal järele jookseb ja igasugu asju ette kujutab.

      Ta vaatab ennast peeglist. Proovib näha end niisugusena, nagu Gustaf nägi teda äsja, koolihoovil. Proovib hinnata, nii nagu palju kordi varemgi, kuidas ta tegelikult välja näeb.

      Anna-Karin ütles kord, et ta on ilus. See on ainus kord, kui keegi teine peale ema ja isa Minoole välimuse kohta komplimendi on teinud. Vanemad ei lähe arvesse. Ja Maxil oli tema suhtes kinnisidee, sest ta sarnanes mehe esimese mõrvatuga. Ka see ei lähe arvesse.

      Kui Minoo näeks piisavalt normaalne välja, et Gustafi-sugusega käia, siis kas ta ei peaks seda ise teadma?

      Ta on veendunud, et Gustaf ei oleks iialgi mõne tüdrukuga koos ainult sellepärast, et too on ilus. Aga lademes on ilusaid tüdrukuid, kes on lisaks ka toredad, arukad ja ülepea fantastilised. Öeldakse küll, et sisemaailm on oluline, aga Minoo ei ole ka oma isikust ülemäära vaimustatud. Eriti veel praegu, kui ta seisab ja lahkab oma välimust vannitoas, selle asemel et teiste külalistega suhelda.

      Minoo kuuleb alt esikust hääli. Uued külalised. Ta peaks välja minema, aga ta ei tunne siin kedagi peale Gustafi ja tema vanemate, ning neil on muudki teha kui tema eest hoolitseda. Ta seisaks lihtsalt üksi kohmetult nurgas.

      Ma võin koju minna, mõtleb Minoo ja teeb ukse lukust lahti. Ma võin paki kingilauale jätta ja välja hiilida, ilma et keegi seda märkaks. Ma võin ettekäändeks tuua, et sain koolihoovil oodates päikesepiste.

      Ta läheb alla tagasi, naeratab viisakalt paarile äsja saabunud külalisele ning vaatab kööki, kus külalised suupisteid võtavad. Päike sirab läbi verandaust raamivate kaseokste sisse, need löövad ruumi roheliselt sillerdama. Lage naeratab talle rõõmsalt ja tõstab tervituseks klaasi.

      Ebaviisakas oleks niisama jalga lasta. See ei tule kõne alla.

      Minoo toob esikust oma kotist kingituse ja läheb elutuppa. See on laitmatult korras ja inimtühi. Kõik istuvad väljas aias.

      Ta astub kingilaua juurde. Ta mõtles mitu nädalat, mida Gustafile kinkida, ja nüüd tundub valik võimalikest halvim. Gustaf loeb küll päris palju, aga „Meister ja Margarita”? Kas seda võiks tõlgendada nii, nagu sooviks Minoo muljet avaldada? Võib-olla on see Gustafi arvates maailma kõige igavam raamat? Et küllap on Minoo maailma kõige igavam inimene, kui talle see meeldib?

      Minoo paneb oma kingipaki teiste kingituste vahele ja heidab pilgu aknast välja.

      Anita embab aias Rebecka ema. Siis lähevad nad koos ülejäänud seltskonna juurde.

      Rebecka oleks pidanud siin olema, mõtleb Minoo. Teda oleks Gustaf pidanud koolihoovil suudlema. Minu ja Gustafi vahel poleks iialgi midagi juhtunud, kui Rebecka elus oleks.

      Keegi koputab talle jõuliselt õlale ja Minoo pöörab end ringi.

      Rickard. Tal on ülikond seljas ja kaela ümber on tal sinikollase paela küljes väike riidest tudengimüts. Aga ta ei näe välja just sedamoodi, nagu valdaks teda koolilõpu õnnejoovastus.

      „Ma tahan sinuga rääkida,” ütleb ta.

      „Praegu kohe?”

      Rickard noogutab.

      „Aga… aga siin on nii palju inimesi,” kokutab Minoo. „Keegi äkki kuuleb.”

      Otsekui nende sõnade kinnituseks pistab Lage pea tuppa.

      „Rickard, sina ka siin? Väga tore! Kuulge, võtke süüa!”

      „Kohe tuleme!” vastab Minoo natuke liiga kergel toonil ja vaatab uuesti Rickardile otsa.

      „Tule,” kutsub poiss.

      Nad lähevad tühja kööki ja Rickard liigub edasi keldriukse juurde, teeb selle lahti.

      „Sinu järel,” ütleb ta.

25

      All keldris on jahe. Eraldi alusel seisavad korralikult reas suusad. Nende kõrval on tööriistasein, kus on kõik asjad omal kohal, ning Minoo on kindel, et valgete kappide sisu on täpselt samamoodi korras. Keset ruumi on tohutu laud Lage mudelraudteega. Ta ehitab terve Engelsforsi miniversiooni. See on nostalgiline nägemus linnast. Aeg on peatunud kaevanduse kõrgajal. Paljusid raudteerööpaid ei kasutata enam, Minoo isegi ei teadnud neist enne, kui Lage muljet avaldavat kätetööd nägi.

      Ta vaatab gümnaasiumi hoonet. Kurjuse kants näeb hiiglase perspektiivist vaadatuna tilluke.

      „Kas sul endal ei ole pidu?” küsib ta ja vaatab Rickardit, kes on jäänud trepi juurde seisma.

      „On küll,” ütleb too väsinud häälel. „Sugulased istuvad ja ootavad, lõhetaldrik nina ees. Aga ma olin sunnitud kõigepealt siia tulema. Ma teadsin, et sa oled siin.”

      Ta vaatab Minoole otsa.

      „Kõigepealt olid mu mälestused nii segased,” ütleb ta. „Ma arvasin, et sina ja sinu sõbrad ja Gustaf kuulusite kuidagi Oliviaga kokku. Aga täna läksid kõik jupid paika. Teie peatasite Olivia, et ta kõiki ära ei tapaks, oli ju?”

      Nüüd teab Minoo, kui palju Rickard teab: liiga palju.

      „Kes sa õieti oled?” jätkab poiss. „Sina ja su sõbrad… Mis te olete? Või kujutasin ma seda kõike endale ette? Olen ma haige?”

      Ta näib nii ahastuses. Nii üksi. Ja Minoo jõuab otsusele.

      „Me oleme nõiad.”

      Pea hakkab ringi käima, kui ta esimest korda avaldab keelatud tõe inimesele, kes ei ole asjasse pühendatud.

      Ta ei tea, missugust reaktsiooni ta oleks oodanud. Aga Rickard paistab kergendust tundvat.

      „Siis ma ei ole hull,” ütleb ta.

      „Ei ole.”

      Rickard vajub trepile istuma.

      „Nõiad,” ütleb ta, otsekui sõna enda suus järele katsudes. „Kas Olivia oli ka nõid?”

      „Jah,” vastab Minoo.

      „Nii et tema oli… kuri nõid. Ja teie olete… head nõiad?”

      „Midagi sinnakanti. Ma ei tea, kas Olivia oli kuri. Aga ta tegi kurje tegusid… On sul kõik hästi?” küsib Minoo ja kuuleb, kui rumalalt tema sõnad kõlavad. „Ma tean, et seda on raske seedida.”

      „Hullem oli arvata, et ma olen peast segi. Ma ju teadsin, mida ma nägin, aga see tundus nii võimatu.”

      Minoo noogutab. Ta mõistab väga hästi. Temal oli ka alguses raske uskuda, kuigi tal olid siis Rebecka, teised Väljavalitud ja Nicolaus, kellega seda kõike jagada. Kui tal neid poleks olnud, oleks ta raudselt oma vaimses tervises kahtlema hakanud.

      „Alguses ei mäletanud ma midagi,” jätkab Rickard. „Ma ärkasin haiglas. Nad ütlesid, et olid mu teadvusetuna koolist leidnud ja rääkisid mingist elektriõnnetusest. Ma ei suutnud vastata ühelegi küsimusele toimunu kohta. Mul ei olnud tervest viimasest kooliaastast peaaegu midagi meeles. Aga siis hakkasin ma seda unes nägema… Ja siis juhtus seda aeg-ajalt ka ärkvel olles. Nagu vilksatused mingist filmist.”

      Minoo kuuleb mütsatust üleval köögis ja nad mõlemad vaatavad ukse poole. Aga see ei avane.

      „Ma olen nii palju haigeid asju teinud,” ütleb Rickard.

      „Sina ei teinud neid. Olivia juhtis sind kaelakee kaudu.”

      Rickard noogutab.

      „Mõnikord oli ta ainult nagu väike hääl, mis sosistas taustal. Mõnikord võttis ta mu täiesti enda võimusesse. Aga ma jäin ise alati alles, suutmata midagi ette võtta. Nagu siis, kui sa tead, et näed õudusunenägu, aga sellest pole kasu, sest sa ei saa üles ärgata, ei saa unes nähtavaga midagi ette