Võti. Mats Strandberg

ei tea, mida te nende teistega teinud olete, et nad ei mäletaks,” ütleb Rickard. „Aga minul on nüüd meeles, nii et vaadake ette. Ma tean, mida te PE peol tegite.”

      Minool on tunne, nagu kaoks maa tal jalge alt.

      Rickard mäletab.

      „Millest sa räägid?” küsib Gustaf ja kibrutab laupa. „Mida me tegime? Kas sina mäletad, mis juhtus?”

      Tema hääl on siiralt uudishimulik. Sest tema ju ei tea. Rickard kangestub. Vaatab teda uurivalt.

      „Kui sa mäletad, siis peaksid sa rääkima!” ütleb Gustaf.

      Minoo tahaks kõike peatada. Rickard ei tohi Gustafile rääkida, ta ei tohi üldse kellelegi rääkida. Ühtäkki tajub Minoo mööduvaid õpilasi, kes heidavad neile uudishimulikke pilke. Kas Rickard kavatseb keset koolihoovi teada anda, et nõiad on olemas?

      Rickard vahib ainiti Gustafit. Siis vaatab ta Minood ja seejärel taas Gustafit.

      „Anna andeks,” ütleb ta. „Ma nägin sind koos nendega ja ma arvasin, et ka sina …”

      Tema pilk eksleb.

      „Rickard, mis toimub?” küsib Gustaf. „Ma hakkan sinu pärast muretsema.”

      Rickardi näolt on pahameel kadunud. Nüüd on seal veel üksnes hirm.

      „Jätke mind rahule,” teatab ta Minoole. „Ma ei ütle kellelegi midagi, ausõna. Jätke mind lihtsalt rahule.”

      Ta pöörab ringi ja jookseb nende juurest minema, kaob väravast välja. Minoo ja Gustaf seisavad vaikides ja vaatavad talle järele.

      „Pagan,” sõnab Gustaf. „Mida ma tegema peaksin? Ta isale helistama?”

      Kui palju Rickard võimla sündmustest mäletab? Kui palju ta mõistab? Mida ta kavatseb teha? Ja mida peab Minoo sellega ette võtma?

      „Pagan,” ütleb Gustaf uuesti. „Kas tal on sinu arvates mingi psühhoos? Ta isiksus muutus ju täielikult, kui ta PE-sse astus. Küllap oli ta juba tollal haige. Või mis?”

      Ta vaatab abitult Minoole otsa. Minoo nagu lämbuks oma saladuskoorma all.

      „Vabandust,” saab ta üle huulte. „Ma pean ära minema. Ma helistan sulle pärast.”

      Ta kiirustab tagasi koolimaja poole.

* * *

      Elias, nii palju on juhtunud, et ma ei oska õieti kusagilt alustada.

      Eile ma ütlesin selle välja. Ma rääkisin, mida ma V vastu tunnen. Ma ütlesin neid sõnu, ütlesin valjusti ja ma ei jooksnud minema ega surnud maha. Siis me seksisime. Ja mind huvitab päris siiralt, kas üldse keegi on seda kunagi sellisena kogenud.

      Ta jäi ööseks minu juurde. Ja ärgates olin ma õnnelik.

      Kuidas saab olla ühekorraga nii pagana õnnelik ja nii pagana hirmul? Ma olen mobiili välja lülitanud, sest ma olen kindel, et ta võib iga hetk helistada või sõnumi saata, et see kõik oli suur eksitus.

      Ma soovin, et saaksin aega edasi kerida selleni, kuni kõik saab selgeks. Ma soovin, et võiksin uskuda, et minu ja V jaoks on olemas õnnelik koos-aegade-lõpuni-tulevik. Et ma võiksin üleüldse tulevikku uskuda. Asi ei ole ainult selles, et meil on aega maailma päästa vaid aasta. Ma ei ole kunagi suutnud kujutleda iseennast tulevikus, saati siis veel kellegagi koos.

      Millal me peaksime seda rääkima? Miks ma nii väga kardan, kui kõik teada saavad?

      Okei, ma tunnistan üles. Ma kardan, et V ei pea vastu. Kogu Engelsfors usub ju teadvat, kes ta on, ja sellesse pilti ei sobi sugugi suhe linna suurima friigiga (mitte et mul oleks suurushullustus, aga konkurents pole ilma sinuta enam kuigi tihe). Lisaks veel tüdrukuga.

      Kuigi tegelikult muidugi. Äkki ma ei peagi kõige selle suhtes seisukohta võtma.

      Võib-olla ei olegi millelgi tähtsust. Homme võib kõik juba otsas olla. Täiesti otsas, ma mõtlen. Otsas. Läbi. Ja see ajab mulle hirmu nahka.

      Ma tahaksin nii väga sinuga rääkida, E.

      Armastan sind.

      Linnéa paneb päeviku kinni. Ta istub oma tavapärasel kohal kooli ülemise korruse tualeti aknaorvas.

      Ta vaatab välja üle asfalteeritud teeriba, mis ühendab koolihoovi õpetajate parklaga. Ainsana paistavad alt Erik ja Julia, käsikäes. Isegi selliselt kauguselt, sellest perspektiivist annab paanikahäire endast Linnéale märku, kui ta Erikut näeb. Tal õnnestub impulsid alla suruda. Sellegipoolest ta peaaegu karjatab, kui tualeti koridoriuks avaneb.

      Minoo on näost punane, nagu oleks ta trepist üles jooksnud.

      „Kui tore, et sa siin oled,” ütleb ta hingeldades. „Ma proovisin sulle helistada.”

      „Mis juhtus?”

      Minoo suleb enda selja taga ukse ja vaatab ringi.

      Me oleme omavahel, mõtleb Linnéa. Aga kui sa tahad veenduda, et keegi ei kuuleks, võime ka nii rääkida.

      „Parema meelega ei tahaks ma praegu kedagi endale pähe,” ütleb Minoo ja läheb näost veel punasemaks.

      Linnéa tajub pilti Gustaf Åhlanderist ja koos sellega tunnet, mis sarnaneb pisut tema enda tunnetega Vanessale mõeldes.

      Nii et Minoo on siis kolmas Väljavalitu, kes on Gustafisse armunud? Mis värk selle poisiga õieti on?

      Linnéa kuulab, kui Minoo räägib äsja koolihoovis aset leidnud jutuajamisest.

      „Fantastiline,” ütleb Linnéa, kui ta on lõpetanud. „Veel häid uudiseid.”

      „Aga mida ta õieti teha saaks?” küsib Minoo. „Isegi kui ta mäletaks kõike… kes teda usuks?”

      „Nõiajahi algatamine on suhteliselt kerge, nagu me oleme märganud,” lausub Linnéa. „Mina sooviksin kõigepealt eelmisest taastuda, enne kui uus käima läheb.”

      „Ma pean midagi ette võtma. Või mis?”

      Minoo vaatab paluvalt Linnéale otsa, otsekui ootaks ta võimalust pääseda. Ja Linnéa saab temast aru. Teiste ajudes sorimine ei ole kuigi tore.

      „Jah, eks sa vist pead,” ütleb ta.

      Minoo tõmbab sõrmega mööda ühe kahhelplaadi serva.

      „Ma arvasin, et sa ütled, et ma ei peaks,” ütles ta.

      „Mispärast?”

      Minoo heidab talle kiire pilgu.

      „Sest nüüd me teame, kust minu jõud pärinevad. Et kaitsjad ja deemonid on… või olid… ühed ja samad. Siis oleks ju nagu minul ka deemonite õnnistus.”

      „Sellele ma ei ole ausalt öeldes mõelnud,” ütleb Linnéa. „Seda oli kuidagi natuke liiga palju.”

      Minoo näib kartlik ja see võimendab hirmutunnet ka Linnéas.

      „Võib-olla polegi oluline, kust sinu jõud pärineb,” sõnab ta. „Kui sa kasutad seda õilsal eesmärgil.”

      „Aga kas Rickardi mälestuste kustutamine on õilis eesmärk?” küsib Minoo.

      „Kurat, kuidas see mulle ei meeldi,” ütleb Linnéa. „Miks ei võiks kõik pisut lihtsam olla? Nagu „Sõrmuste isandas”? Et orkid on pahad ja haldjad on head.”

      „Kuigi orkid olid algselt haldjad. Pärast muutis kurjus nad teistsuguseks,” ütleb Minoo. „Nii et ega kusagil pole asi nii lihtne.”

      Linnéa peab vägisi naeratama. Ta tunneb äkki, kui väga Minoo talle meeldib, kuigi nad on harva ühel meelel. Ja ta ei unusta kunagi, kuidas Minoo takistas Dianat teda hooldekodusse pistmast. Ja et Minoo tunnistas, et kuulis Linnéa mõtteid Vanessast.

      „Kuule, ma kogemata nägin, et sa mõtlesid Gustafi peale, kui sa sisse tulid, ja ma tundsin, et… No ühesõnaga… Vähe samamoodi kui siis, kui sa kuulsid sööklas minu mõtteid Vanessast.