Võti. Mats Strandberg

ei kavatse ühtki tema sõna tõe pähe võtta,” teatab Linnéa. „Ei tema ega kaitsjate sõnu. Teate küll, need head deemonid, kes soovivad inimestele üksnes kõike kõige paremat.”

      Minoo tahab vastu vaielda, aga ei leia sõnu. Sest Linnéa jutus on oma iva.

      „On sul paremaid ettepanekud, mida peale hakata?” küsib Vanessa mahedal häälel.

      Linnéa ei vasta. Vahib üksisilmi diivanilauda.

      „Okei,” ütleb Vanessa. „Siis otsustan mina. Me usume seda juttu. Usume, et Matilda ja kaitsjad räägivad seekord tõtt. Seega peame kõigepealt muretsema Olivia pärast.”

      „Kas ma prooviksin Viktoriga rääkida?” küsib Minoo. „Võib-olla avaldab ta mulle, mida Nõukogu Oliviaga teinud on.”

      „Ei,” ütleb Vanessa. „Me ei saa riskida võimalusega, et Nõukogu meile jälle turja kargab. Peame pigem olema eriti tähelepanelikud ja treenima oma võimeid, et suudaksime end kaitsta. Peame saama võimalikult tugevaks, et suudaksime deemonid peatada ja värava sulgeda.”

      „Oleks mõistlik, kui me teaksime täpselt, mida teha,” pobiseb Linnéa. „Kui Väljavalitute jõud ongi Võti, siis kuidas see lukk välja näeb? Ent kardetavasti ei ole me veel „valmis” seda kuulma.”

      „Nüüd kuluks küll saatja marjaks ära,” ütleb Vanessa. „Kus see Nicolaus õigupoolest on?”

      „Kui ta oma mälestused tagasi sai, siis küllap ta mõistis, et ainus õige samm on Engelsforsist võimalikult kaugele põgeneda,” lausub Linnéa. „Tema tagasitulekule meil küll loota ei tasu.”

      Oma kirjas kirjutas Nicolaus, et ta usub ja loodab, et pöördub veel tagasi. Ka Minoo on uskunud ja lootnud. Aga nüüd mõtleb ta Nicolause peale aina harvemini. Ja ta kaalub, kas Linnéal võibki õigus olla.

      „Kui palju Kirke sinu arvates tegelikult väravast ja kogu sellest loost teab?” küsib Minoo Vanessalt.

      „Õrna aimugi ei ole,” vastab Vanessa. „Ma olen temalt küsinud, aga eks ma proovin uuesti. Äkki ta võtab mind kuulda, kui ma ütlen, et aega on ainult aasta.”

19

      Ennelõuna venib. Patricku inglise keele tunnis loeb Minoo salaja oma bioloogiakonspekti. Tal on ebameeldiv tunne, et midagi pole pähe jäänud. Tunne tuleb tuttav ette. See hiilib ligi enne igat eksamit. Loogiliselt võttes ta teab, et tavaliselt läheb hästi, aga ikkagi arvab ta iga kord, et just see kord on erand.

      Ta vahetab pastaka sisu. Mõtleb, et tegelikult peaks ta mõtlema sellele, kuidas see talle üldse veel korda läheb. Kuidas see saab üldse tema jaoks tähtis olla pärast kõike seda, mida ta teada on saanud. Aga võib-olla päästavadki niisugused argised, hallatavad probleemid teda lõplikult hulluks minemast.

      Kui kell heliseb söögivahetundi, läheb ta üksi suurest trepist alla. Ta peatub fuajees, kui aulast voolab välja suur hulk valgeid tudengimütse. Tal ei olnud üldse meeles, et täna said abituriendid pidulikult tudengimütsid pähe. Nädal aega veel, siis lõpetavad nad kooli.

      Minoo vaatab neid. Ilusad inimesed muutuvad mütsiga täiesti ebaõiglaselt veelgi ilusamaks. Loomulikult käib nende hulka ka Gustaf. Ja ta vestleb kõndides kahe tüdrukuga, kelle kohta kehtib sama. Minoo tunneb, kuidas kõik tema kompleksid valla pääsevad, ta tahaks end ära peita, enne kui Gustafil avaneb võimalus võrrelda Minood täiuslike olevustega enda kõrval. Aga liiga hilja. Poiss naeratab ja tuleb Minoo poole, embab teda. Tal on paaripäevane habe ja see kraabib kergelt Minoo põske. Sekundi murdosaks tundub, nagu nad oleksid õpilastest pungil fuajees omaette.

      „Kena müts,” ütleb Minoo, kui Gustaf ta lahti laseb.

      „Aitäh,” vastab poiss ja muigab. „Kas sa kutse oled saanud?”

      „Jah. Aitäh.”

      Valge A5-kaart on tema toas peegli küljes. Paber on paks ja matt. Ühele küljele on joonistatud üliõpilasmüts. Teisele küljele on Gustaf kirjutanud oma haralise käekirjaga tema nime ning vastuvõtu kuupäeva ja kellaaja. Ta on kaarti ikka ja jälle silmitsenud, nagu tahaks grafoloogiks saada. Nagu võiks viis, kuidas poiss tema nime kirjutas, paljastada midagi tema tunnete kohta.

      „Sa võiksid ka aktusele tulla,” ütleb Gustaf. „Loodetavasti sa ikka saad.”

      „Jah loomulikult!” teatab Minoo ja kuuleb, et tema hääl kõlab sama võltsreipalt nagu emal pesupulbrireklaamis.

      „Väga tore,” ütleb Gustaf. „Anna-Karin on muidugi ka kutsutud. Kuidas temaga on?”

      „Ega eriti hästi vist ei ole,” sõnab Minoo. „Täna jäi ta koju.”

      Gustaf noogutab.

      „Ma mõtlesin matustele tulla, aga ma ei tunne ju tegelikult Anna-Karinit õieti. Kuigi ta on sinu sõber, ma oleksin võinud… Kui sa oleksid tahtnud, oleksin ma tulnud. Kuigi ega ma muidugi ei küsinudki.”

      Ta jääb vait. Minoo taipab, et poiss rabistas. Täpselt nii, nagu Minoo ise, kui ta närvis on. Ent Gustafi puhul tähendab see vahest hoopis midagi muud. Ehk on tal lihtsalt pingeline aeg.

      „Aitäh. Hoolitsuse eest tähendab,” ütleb ta.

      Hoolitsuse? Kes õieti nii räägib?

      Gustafi näole ilmub kummaline ilme. Kulub hetk, enne kui Minoo taipab, et seda ei põhjustanud tema. Gustaf märkas midagi Minoo selja taga ning Minoo pöörab end ringi ja järgib tema pilku.

      Tumedapäine poiss, terasraamidega prillid.

      Rickard Johnsson.

      Rickard, see trennihull jalkakutt, kes levitas koolis Positiivse Engelsforsi sõnumit. Rickard, kes oli ilmselt üks esimestest, kes sai Olivia käest metallamuleti. Tema, keda Väljavalitud pidasid deemonite õnnistatuks, enne kui Olivia end paljastas. Kui PE kokku varises, sattus Rickard haiglasse, vaimselt ja kehaliselt murtud sellest, et lasi end Olivial nii kaua juhtida. Keegi ei ole teda pärast haiglat näinud. Isegi mitte Gustaf, kes oli üks tema parimaid sõpru.

      Rickard ei ole enda moodi. Ta on üleni musta riietatud, ja oma mustade juustega eristub ta valgete mütside seas nagu tindiplekk. Käed on sügavale taskusse surutud ja pea kummargil, pilk ainiti põrandas kinni.

      „Rickard!” hüüab Gustaf.

      Poiss tõstab pilgu. Kui ta Gustafit ja Minood märkab, tumeneb tema pilk ja ta kiirustab välisukse poole.

      „Oota!” hõikab Gustaf ja ruttab talle järele.

      Minoo läheb kaasa. Ta peab teada saama, miks Rickard teda niimoodi vaatas. Nad jõuavad koolihoovi. Rickard tõttab pooljoostes üle asfaldi, ületab prao tumeda joone.

      „Oota!” hüüab Gustaf uuesti.

      Rickard peatub. Isegi selja tagant kiirgab kogu tema kehast vastumeelsust. Ta pöörab ringi. Nüüd näeb Minoo tumedaid rõngaid silme all.

      „Kas sa olid mütside pähepanemisel?” küsib Gustaf. „Ma ei näinud sind…”

      „Kas ma näen välja, nagu mul oleks müts peas?” katkestab Rickard teda.

      Gustaf satub segadusse. Vaatab uurivalt Rickardile otsa.

      „Ma olen proovinud sinuga ühendust saada,” ütleb ta. „Oled sa nüüd koolis tagasi?”

      „Käisin direktori juures. Olen osades ainetes eksami ära teinud, nii et ma saan kooli ära lõpetada.”

      „Jube lahe,” ütleb Gustaf.

      „Tegin seda ainult sellepärast, et isa ei õiendaks,” lausub Rickard.

      Ta on väga agressiivne, aga Minool on temast kahju. Keegi ei ole osanud talle seletada, miks ta talvel haigestus. Tal on kindlasti hullupööra küsimusi. Ta kandis Olivia amuletti peaaegu kogu kooliaasta. Terve see aasta on tal vist nagu üks pikk mäluauk.

      „Kuidas sul on?” küsib Gustaf. „Kuidas sa end tunned?”

      Rickard tõmbub näost valgeks. „Miks sa teeskled,