Võti. Mats Strandberg

iganes see on, mis praegu meie vahel toimub, peaksin ma sellele lõpu tegema, mõtleb Linnéa. See ei vea välja. Parem ise ära lõpetada. Kiire operatsioon, enne kui tekib põletik, mis viib hauda.

      Teda haarab paanika, torkiv külmus, mis ajab ta üle keha higiseks.

      „Kas sinuga on kõik korras?” küsib Tindra.

      „Ei ole,” vastab Linnéa. „Paanikahäire.”

      „Kas tahaksid midagi?” küsib Tindra ja hakkab oma kotis sobrama. „Mul vist on…”

      „Ei, aitäh,” vastab Linnéa kiiresti. „Nägemist.”

      Ta ruttab raamatukogust välja. Ta kuuleb hääli enda ümber trepikojas, kinnitab pilgu astmetele, kui trepist alla läheb, loendab fossiile, et mõtteid koondada.

      Ta ei tea, kuidas ta pärastlõunase matuse üle elab. Aga ta peab, Anna-Karini pärast.

      Kui Linnéa fuajeesse jõuab, kõnnib keegi talle otsa, nii et ta kukub istuli ja pillab oma koti maha.

      „Mida kuradit!” pahvatab ta ja vaatab üles.

      Erik Forslund irvitab talle näkku.

      „Oi, andestust,” ütleb poiss. „Tõesti palun andeks.”

      See irve. Samasugune kui Kanalisillal, kui ta käskis Linnéal hüpata.

      Paanika kõmiseb Linnéas.

      „Ma loodan, et sa ei saanud haiget,” ütleb Erik. „Seda poleks ma ju ometi tahtnud.”

      Robin seisab temast poole sammu kaugusel. Linnéale meenub, kuidas Robin sillal kõhkles. Ta kõhkles, aga täitis siiski kuulekalt Eriku käsku.

      Linnéa haarab oma koti, näeb äkitselt Robini kätt enda poole sirutumas. Ta püüab Robini pilgu ja aimab poisi mõtteid, tema süümepiinu, aga ka midagi puhtakujulise hirmu sarnast.

      „Käi põrgu,” ütleb Linnéa ja Robini käsi langeb lõdvalt küljele.

      Ta ajab end nõtkuvatele jalgadele ja läheb ära. Süda taob nii kõvasti, et kõrvus kohiseb.

      „Tohoh, kus sina, Robin, oled meil alles džentelmen,” ütleb Erik Linnéa selja taga. „Armunud oled või?”

13

      Anna-Karin vajutab tordilabida serva võileivatordi sisse. Plögased majoneesi ja vettinud saia kihid, graavilõhe ja liha läikivad viilud, munasektorid, õhuke roheline rant kollase ümber. Tal hakkab vastik ja ikkagi võiks ta terve tordi nahka pista. Ta tõstab tüki ettevaatlikult oma taldrikule.

      Ta on nii väsinud. Ta nagu ei ärkakski kunagi üles. Ta võiks pikali heita ja magada siinsamas, koguduseruumi plastkattega põrandal. Nüüdsel ajal ta muud ei tahagi kui ainult magada ja süüa.

      Need on minu ema matused, mõtleb ta salvrätti ja nuga-kahvlit võttes. Mu ema on surnud. Ta ei tule enam kunagi tagasi. Ma ei näe teda enam iialgi.

      Aga ta ei tunne midagi. Mitte midagi peale õrna häbivirve selle pärast, et ta ei oska tunda enamat, ja suurt igatsust selle järele, et see päev mööda saaks. Ta ei taha siin olla, täpselt nagu ta äsja ei tahtnud olla kirikus, ei tahtnud kuulata pastori juttu, ei tahtnud laulude ajal suud liigutada, ei tahtnud kõikide uurivate pilkude all kirstu juurde minna ja selle kaanele roosi panna.

      Üllatavalt palju inimesi on kohale tulnud. Enamik on küll tegelikult vanaisa sõbrad. Ta silmab Åket ja mõtleb, kas Stian on talle rääkinud, kui abitu Anna-Karin oli.

      Anna-Karin kõnnib laua juurde, mille ääres istub ratastoolis vanaisa. Ta vaatab maha, loodab, et juuksed varjavad ta nägu, loodab, et matusekülalised ei näe, et ta ei ole nutnud. Eks neid ikka huvitab, kõiki neid, kes täna tema ja vanaisa juurde on tulnud ning ettevaatlikul häälel ettevaatlikke sõnu on öelnud.

      Ta ei ole nutnud alates haiglas veedetud ööst. See kaevukaas, mis tema pisaraid aastaid vangis hoidis, on oma kohal tagasi. Kinni keevitatud.

      Ta asetab oma taldriku valge paberlinaga kaetud lauale ja istub vanaisa kõrvale.

      „Oled sa kindel, et sa ei taha midagi?” küsib ta.

      Vanaisa raputab pead. Silmad on hägused.

      „Ei ole isu,” vastab ta vaikselt.

      Anna-Karin vaatab oma võileivatorti. Ta tõstis endale suure tüki. Vanaisa nagu aimaks tema tundeid, sest silitab tal kätt.

      „Aga väga hea, kui sina sööd, lapsuke. Kulub ära.”

      Anna-Karin lõikab võileivatordist tükikese ja pistab suhu. Majonees kleepub suulae külge ning ta sööb kiiresti ja sihikindlalt, et keha ei jõuaks tõrkuma hakata.

      Alles kirikus taipas ta, et ta oli lootnud, et ka tema tuleb. Anna-Karin tabas end pingiridades nägusid uurimas, et leida fotodel oleva mehe vanemat versiooni. Staffanit. Oma isa. Teda, kellest vanaisa on rääkinud õigupoolest ainult ühe korra.

      Minu meelest ei olnud temas algusest peale piisavalt armastust. Miat tõmbas selliste poiste poole. Nende poole, kellel polnud palju anda.

      Kas Staffan üldse teab, et ema ära suri? Ja kui ta teab, siis kas ta on mõelnud Anna-Kariniga ühendust võtta?

      Võileivatort paisub tal suus. Ta näeb silmanurgast, et Minoo seisatab tema kõrval tühja koha juures.

      „Kas ma võin siia istuda?” küsib Minoo.

      Anna-Karin noogutab. Kui ta midagi ei ütle, siis ehk arvavad teised, et ta ei saa suurest leinast sõna suust.

      „Kas ma toon sulle midagi juua?” küsib Minoo ja paneb oma taldriku lauale.

      Anna-Karin noogutab uuesti.

      „Kas mineraalvett? Soovid tavalist või sidruniga? Või parem mingit limonaadi?”

      Anna-Karin ei vasta ja Minoo suundub jookide laua juurde. Anna-Karin vaatab teda, kui ta võtab ühte kätte pudeli mõlemat sorti vett ja teise fantat ja limonaadi. Ta näib väsinud. Küllap nägi ta jälle Maxist õudusunenägusid. Viimastel nädalatel on Anna-Karin sageli öösel tema karjeid kuulnud.

      Anna-Karin ei oleks ilmaski kõige sellega toime tulnud, kui poleks olnud Minood ja tema isa. Nii palju praktilisi asju oli korraldada ja nad olid kogu aeg abiks. Helistasid. Leppisid kohtumisi kokku. Täitsid blankette. Aitasid otsuseid langetada. Anna-Karin ei teadnud, mida teha, ta oli täpselt sama abitu nagu alati, ja vanaisa ei jaksanud. Ta ainult nuttis. Nuttis ja palus vabandust, et ei suuda end kokku võtta.

      „Me peame teineteist lohutama,” ütles Anna-Karin ja hoidis vanaisal ümbert kinni, samal ajal kui ta silmad sulges ja rebase teadvusse põgenes.

      Elusana tunneb ta end üksnes siis, kui ta on rebase juures. Ta on nüüd olnud tema juures rohkem kui kunagi varem. Koos on nad metsas jooksmas käinud. Muudkui otsinud tundmatut, mis teda meelitab.

      Anna-Karin neelab suutäie võileivatorti alla. Ainult natuke tuleb veel vastu pidada. Siis võib ta minna koju Minoo juurde, panna kinni külalistetoa ukse, mis on nüüd tema valduses, ruloo alla tõmmata ja voodisse heita. Kaduda.

      „Kas me võime siia istuda?”

      Anna-Karin tõstab pilgu. Jari vanemad seisavad teisel pool lauda. Nad vaatavad Anna-Karinit ja vanaisa samasugusel ettekleebitud ilmel nagu kõik teised. Nad tahavad mõista anda, et tunnevad kaasa, aga ei taha end peale suruda. Seda on nii pingutav taluda. Sest isegi kui nad soovivad head, jääb mulje, nagu nad esitaksid nõudmisi, nagu oleks mingil moel Anna-Karini ülesanne neid rahustada.

      „Loomulikult,” ütleb vanaisa.

      „Jari saadab teile mõlemale tervitusi,” ütleb ema ja võtab istet. „Ta õpib ju nüüd põllumajandusülikoolis, muidu oleks ta kindlasti ka tulnud.”

      Anna-Karin noogutab vaikselt. Meenutab seda ainsat korda, kui ta Jari juures kodus käis. Okset. Vastikust väljendavat hüüatust. Ta mõtleb, et ei tea, kas Jari ema üldse teab, et see oli Anna-Karin, kes sealt põgenes. Aga tundub, nagu oleks see tuhat aastat tagasi toimunud. Tundub nagu teises elus. Ei tundu üldse kuidagi.

      Minoo