Võti. Mats Strandberg

koolitatud ja sünnipärase nõia vahet?”

      Nicolaus vaatab närviliselt oma tütart.

      „Kõik inimesed võivad õppida maagiat valdama,” ütleb too. „Ent enamik ei saa iialgi võluvõimeid muul moel kui visa tööga. Neist saavad koolitatud nõiad. See, kuivõrd õitsele võimed pärast löövad, sõltub igaühe suhtumisest ja andest.”

      Ta suunab pilgu mehele, vaatab talle otse silma.

      „Sünnipärasel nõial ei ole valikut,” jätkab ta. „Tema sees on jõud, mis ärkavad varem või hiljem ellu. Koolitatud nõid valib võlukunsti, sünnipärane nõid saab selle tahtmata.”

      Tema sõnades ei ole upsakust, ent siiski kõlab see upsakalt. Ida näeb, et Nicolaus läheb veel rohkem närvi.

      „Sa kasutad sõna „tahtmata”,” lausub heledapäine mees. „Enamik võtaks seda kui õnnistust.”

      „Loomulikult, vabahärra Ehrenskiöld,” vastab Matilda mehaaniliselt.

      Ehrenskiöld. Ta peab olema Alexanderi esiisa. Ta on kahvatum. Mitte sama pikk. Isegi tumedapäine ei ole. Aga suurim erinevus on see, et see Ehrenskiöld näib sõbralik.

      „Sa vastasid hästi,” ütleb ta. „Läheme siis edasi praktiliste ülesannete juurde. Oled sa valmis?”

      Matilda noogutab.

      „Jah,” ütleb ta.

      Ta vaatab küünalt laual. See põleb kõrge leegiga. Matilda hingab sügavalt sisse ja sirutab käe välja, viib selle aeglaselt tule poole.

      Kui Ida väike oli, tõmbas ta sageli sõrmega läbi küünlaleegi edasitagasi, et Rasmusele ja Lottale muljet avaldada. Nüüd teeb Matilda samamoodi. Aga tema teeb aeglaselt. Liiga aeglaselt. Ja siis jätab ta käe paigale, keset leeki. Küünal teeb särisevat häält, ent käel ei paista midagi viga olevat.

      Nicolaus näib kergendust tundvat, samuti vabahärra Ehrenskiöld.

      „Tuli teda ei kahjusta,” ütleb ta.

      „See ei tõesta midagi,” väidab tüse mees, keda nimetati meistriks.

      Udu kerkib Ida ette, aga kaob peaaegu sama kiiresti, kui ilmus.

      Täiesti tavaline valge täiskuu valgustab maailma. Matilda ja vabahärra Ehrenskiöld kõnnivad mööda kitsast rada. Ida käib nende kannul. Nad jõuavad ühe järve äärde. Ümbrus näib teistsugune ja liivakallast ei ole, aga Ida saab kohe aru, et tegu on Dammsjöni järvega.

      „Ära muretse,” ütleb vabahärra Ehrenskiöld vaiksel häälel. „Ma usun, et sa rääkisid tõtt selle kohta, mis veripunase kuu ööl juhtus. Sa oled Väljavalitu ja ka vee-element kaitseb sind.”

      Matilda ei vasta. Ida näeb, kui hirmul ta on, kuidas ta proovib seda varjata. Tema familiaris tiirutab tema kohal õhus.

      Järverannale on tõmmatud lootsik ja selles istub juba üks hallis rõivas mees. Veepiiril seisab teinegi hallis rõivas mees ja hoiab käes tõrvikut. Tüse mees ja teised sealt toast on samuti kohal. Ka Nicolaus. Ta seisab liikumatult paigal, ent Kass kõnnib rahutult mööda randa edasi-tagasi, pilk ainiti Matildal.

      Matilda jääb lootsiku juures seisma ja paneb käed selja taha. Ehrenskiöld seob need maast võetud köiega kinni.

      „Pinguta korralikult,” kamandab tüse mees.

      „Sellest peaks piisama küll, meister,” vastab Ehrenskiöld rahulikult.

      Ta kummardub alla ja köidab kinni Matilda jalad. Seejärel tõstab ta tüdruku sülle ja kannab teda lootsiku poole. Matilda otsib Nicolause pilku, aga too ei vaata tema poole.

      Tohutu udulaam heljub mööda.

      Nad on tagasi valgeks krohvitud seintega toas.

      Koldes põleb sinine leek. Matilda on tooli külge seotud. Ida ei usu, et ta oleks võimeline sirgelt istuma, kui talle poleks köit ümber mässitud. Tema pea on norus. Ta on üleni mullane ja juuksed on porised, salkus. Tal näib vaevu hing sees olevat.

      Ehrenskiöld hoiab üht kätt tema õlal. Teises hoiab ta teravaks ihutud nuga.

      „Hakka juba peale!” ütleb meister, kes seisab toa teises otsas. „Ainult üks katse veel, enne kui me võime kindlad olla!”

      Ta näib tõeliselt reibas. Ja publikut on juurde tulnud. Matilda ümber tungleb kindlasti oma kakskümmend meest. Nicolaus seisab rühmast eemal. Ta vaatab anuvalt Ehrenskiöldile otsa.

      „Meister,” ütleb Ehrenskiöld ja pöördub tüseda mehe poole. „Me juba veendusime, et ta valitseb viit elementi. Kas ei võiks see olla piisavaks tõendiks, et ta on Väljavalitu?”

      Tüseda mehe naeratus hääbub. Tema pilk liigub vabahärra Ehrenskiöldilt Nicolausele.

      „Kui pastor ei suuda pealt vaadata, võib ta ruumist lahkuda!”

      Nicolaus pomiseb midagi vabanduseks ja langetab pea.

      „Hakka juba peale!” kordab meister.

      Ehrenskiöld hingab sügavalt sisse. Ja seejärel lööb ta noa otse Matilda kätte, mis lebab tooli käetoel.

      Matilda karje seguneb Ida omaga. Ehrenskiöld tõmbab noa käe seest välja, nii et verd pritsib kivipõrandale. Matilda jääb vait. Ta minestas.

      Ida vaatab Nicolause ilmetut nägu. Tema endassepööratud pilku.

      „Miks sa midagi ette ei võta?” karjub ta. „Ta on sinu tütar!”

      Ehrenskiöld kummardub Matilda käe kohale. Ajab end taas sirgu.

      „Verd ei jookse enam,” sõnab ta ja paneb pussi lauale. „Haav juba paraneb. Ta valitseb ka puuelementi.”

      „Minu härrased,” ütleb meister ja pöördub uhkeldades teiste meeste poole. „Siin on meil Väljavalitu!”

      Udu lendab Ida eest läbi nii kiiresti, et ta ei jõua seda peaaegu märgatagi.

      Ta seisab taas metsas. Päike paistab puude vahelt. Matilda kükitab oja ääres. Ta hoiab oma familiarist süles.

      „Anna andeks,” sosistab ta ja silitab linnu sulgi. „Rituaal ei õnnestu muidu. See on kõik maailma hüvanguks.”

      Ta pigistab silmad kinni ja surub linnu ojasse. Tiivad rapsivad metsikult, nii et vett pritsib Matilda näole ja kätele. Ida näeb, kuidas vool kaks musta sulge kaasa viib.

      Udu mässib ta taas endasse ja Ida on tagasi valgete seintega toas, kolmandat korda. Külma päevavalgust kallab läbi akende sisse. Matilda istub samal toolil. Ta vahib esemeid, mis on tema ette lauale laotud. Idale tuleb üks neist tuttav ette ja tal hakkab halb. Sellepärast tundiski Nicolaus ühe Adriana kabinetis olnud piinamisriista ära. See oli samasugune.

      Nicolaus seisab koos Ehrenskiöldiga tuleaseme juures. Niinimetatud meister seisab koos järve äärest tuttavate hallides riietes meestega Matilda ees. Nüüd on tema ilme väga tõsine.

      „Vaata neid!” ütleb meister ja osutab riistadele. „Nõukogu ei ole alati olnud niisama tsiviliseeritud kui tänapäeval. Aga me ei tõrgu neid kasutamast, kui see osutub sinu rääkima panemiseks hädavajalikuks.”

      Issand, kuidas Ida ei kannata seda paksmagu. See mees on lausa kehastunud kurjus.

      Matilda näeb niimoodi välja, nagu võiks ta iga hetk hirmu pärast minestada. Ent ta vaatab meistrile otsa.

      „Tuleb uus Väljavalitu,” lausub ta. „Keegi, kes on minust tugevam.”

      Meister virutab rusikaga vastu lauda, nii et piinariistad kolisevad ja Matilda võpatab.

      „Kallis Matilda,” ütleb Ehrenskiöld ja astub talle lähemale. „Vasta meistrile. Miks sa oma võimetest loobusid? Kas sul oleks kuidagi võimalik neid tagasi saada?”

      „Ma tegin seda teie pärast,” pressib Matilda läbi hammaste. „Kõikide pärast.”

      „On alles ennast täis lipakas!” kisendab paks mees, kelle nägu on tulipunaseks