Salambo. Gustave Flaubert

oli šaakali karvu suletud, mis südame araks teevad. Valjult hüüti appi Melkarthi lahkust, kuid tasa sooviti neile tema needust.

      Siis tuli moonavooride, veoloomade ja tagalonkijate parv. Haiged oigasid dromedaridel; teised toetusid longates piigivartele. Joodikud vedasid nahklähkreid kaasas, õgardid tassisid loomaveerandikke, kooke, puuvilju, võid viigilehtedes, lund lõuendist kottides. Mõningaid nähti tulevat, päikesevarjud käes ja papagoid õlgadel. Nad vedasid enda järel hoovikoeri, gaselle või pantreid. Liibüa tõugu naised, ratsa eeslite seljas, sajatasid neegritüdrukuid, kes sõdurite tõttu olid lahkunud Malka* pordumajadest; mitmed imetasid rinnal nahkrihmade küljes rippuvaid lapsi. Hobueesleil, keda mõõgaotsaga kannustati, vajus telgikandamite all selgroog nõkku; ja kaasas oli hulk sulaseid ja veekandjaid, kahkjas-kõhetuid, palavikust koltunuid ja täis satikaid – Kartaago plebsi vaht, kes barbaritega oli liitunud.

      Kui nad olid möödunud, suleti nende järel väravad, rahvas ei lahkunud müüridelt; sõjavägi valgus peagi kogu maakitsuse ulatuses laiali.

      Ta jagunes erisuurusteks parvedeks. Siis paistsid veel odad nagu kõrged rohukõrred, viimaks kadus kõik tolmulohasse; sõdurid, kes Kartaago poole ringi vaatasid, silmasid ainult veel selle pikki müüre, mis taevapalistusele tühje müürihambaid joonistasid.

      Siis kuulsid barbarid valju hüüdu. Nad arvasid, et mõned nende seast, kes linna jäänud (sest nad ei teadnud enda arvu), enda lõbuks mingit templit rüüstasid. Selle mõtte juures naersid nad palju ja jätkasid siis teed.

      Nad olid rõõmsad, saades kord jälle, nagu vanasti, marssida kõik koos vabas looduses, ja kreeklased laulsid muistset mamertiinlaste* laulu:

      «Oda ja mõõgaga künnan ma ja lõikan; minap see olengi maja peremees! Sõjariistad maha pannud mees langeb mu põlvede ette ja kutsub mind Issandaks ja Suureks Kuningaks.»

      Nad karjusid, hüplesid, kõige lustakamad hakkasid jutustama; viletsuste aeg oli lõppenud. Tunisesse jõudes märkasid mõned, et üks salkkond baleaari linguheitjaid puudus. Kahtlemata polnud nad kaugel; neile ei mõeldud enam.

      Ühed asusid majadesse, teised laagrisse müüride jalale, ja linnarahvas tuli sõduritega vestlema.

      Kogu öö jooksul nähti tulesid vaatepiiril Kartaago pool põlevat; need lõõmad ulatusid hiiglatõrvikutena üle vaikse järve. Keegi kogu sõjaväes ei teadnud öelda, mis pidu seal pühitseti.

      Järgneval päeval sammusid barbarid läbi üleni istandustega kaetud väljade. Patriitside mõisad vaheldusid maantee ääres; veerennid voolasid palmisaludes; oliivipuud kujundasid pikki rohelisi viirge; küngastiku kuristikkudes hõljusid roosad aurud; taamal kerkisid sinised mäed. Puhus soe tuul. Kameeleonid ronisid kaktuste laiadel lehtedel.

      Barbarid tasandasid sammu.

      Nad kõndisid eraldi salkades või lonkisid pikkade vahemaadega üksteise järel. Viinamäeveerudel söödi marju. Lamati rohus ja vaadeldi jahmatanult härgade kunstlikult keerdu väänatud sarvi, villa kaitseks nahkadega kaetud lambaid, vagusid, mis risteldes kujundasid kaldruutusid, ja laevaankrute sarnaseid adrasahku ning granaadipuid, mida silfiumiga* kasteti. See maapinna rammusus ja need tarkuse leiutised pimestasid neid.

      Õhtul sirutusid nad telkidele, ilma et oleksid neid avanud, ja näod tähtede poole pööratult magama uinudes kahetsesid nad Hamilkari pidu taga.

      Järgmise päeva lõunal peatuti jõekese kaldal, oleandripuhmastes. Siis heitsid nad piigid, kilbid ja vööd kiiresti kõrvale. Nad pesid end käratsedes, ammutasid kiivritega vett, ja teised jõid maoli maas, veoloomade keskel, kelle koormad maha kukkusid.

      Hamilkari parkidest varastatud dromedaril istudes silmas Spendius kaugelt Mathot, kes, käsivars vastu rinda surutud, palja päi ja nägu tusane, jootis oma hobueeslit, ise kogu aeg voolavat vett vaadeldes. Kohe jooksis ori läbi rahvasumma ja kutsus teda: «Isand! isand!»

      Vaevalt et Matho teda tema õnnistuste eest tänas. Spendius ei hoolinud sellest ja hakkas tema järel sammuma, ning aeg-ajalt pööras ta rahutuid silmi Kartaago poole.

      Ta oli kreeka reetori ja Kampaania prostituudi poeg. Kõigepealt oli ta ennast rikastanud naiste müümisega; siis, laevahukust vaeseks jäänud, oli ta koos Samniumi karjastega roomlaste vastu sõda pidanud. Ta võeti kinni, pääses põgenema, vangistati uuesti, ja ta töötas kivimurdudes, lõõtsutas leilisaunades, karjus piinakambrites, käis läbi mitme isanda käe, tundis kõiksugu kirehullustusi. Viimaks ühel päeval, kui lootuse oli kaotanud, sööstis ta merre trireemilt*, kus ta aerusid tõukas. Hamilkari madrused leidsid ta poolsurnult ja tõid ta Kartaagosse Megara vangikotta. Kuna aga roomlastele oldi kohustatud nende ülejooksikud tagasi andma, kasutas ta segadust, et ühes sõduritega pageda.

      Kogu teekonna jäi ta Matho juurde, tõi talle süüa, toetas teda ratsult ronimisel ja laotas õhtuti talle vaiba pea alla. Sellest hoolitsusest Matho lõpuks härdus ja avas vähehaaval huuled.

      Ta oli sündinud Syrtides*. Tema isa oli ta viinud palverännakule Ammoni* templisse. Hiljem oli ta garamantlaste* metsades elevante küttinud. Seepeale astus ta Kartaago teenistusse. Drepanumi* vallutamisel nimetati ta tetrarhiks*. Vabariik võlgnes talle neli hobust, kakskümmend kolm medimnost* rukist ja ühe talve palga. Ta kartis jumalaid ja soovis oma isamaal surra.

      Spendius jutustas talle oma reisidest, rahvaist ja templeist, mida ta oli külastanud, ja teadis palju asju: oskas teha sandaale, odasid, võrke, taltsutada metsikuid loomi ja praadida kalu.

      Mõnikord kõnet katkestades tõi ta kõri põhjast kuuldavale käheda hüüu; Matho hobueesel kiirustas käiku; teised ruttasid talle järgnema. Siis alustas Spendius uuesti, ikka ahastusest ärevil. See rahutus vaibus neljanda päeva õhtul.

      Nad liikusid kõrvu künka nõlvakut mööda, sõjaväest paremal. Allpool laius lagendik, ööaurudesse kadudes; nende all mööduvad sõdurite read kujundasid hämaruses nagu voogamisi. Aegajalt läksid nad üle kuuvalgete kärgaste; siis värises täht odade tipul, kiivrid kiiskasid silmapilgu, kõik kadus, ja asemele kerkis teisi, ühtsoodu. Kaugel ammusid ärganud veisekarjad ja maa peale näis midagi lõpmata mahedat langevat.

      Pea kuklas, silmad pooleni kinni, hingas Spendius suurte sõõmudega tuule jahedust; ta laotas käed laiali, sõrmi liigutades, et seda keha üle voolavat kallistust paremini tunda. Teda vaimustasid taas ilmunud kättemaksulootused. Ta litsus käe vastu suud, et nuuksumisi tagasi hoida, ja joobumusest pooleldi nõrkenult laskis ta suurte ühtlaste sammudega astuva dromedari lõa langeda. Matho oli jällegi kurbusse vajunud; tema jalad rippusid maani ja vastu ta koturne peksev rohi tekitas alalist vilinat.

      Kuid maantee jätkus alalõpmata. Lagendiku lõpul jõuti alati ümmargusele kiltmaale; siis laskuti jälle orgu, ja mäed, mis näisid vaatepiiri ummistavat, nihkusid ja libisesid paigalt, sedamööda kuidas neile ligineti. Aeg-ajalt ilmus tamariskide rohelusest jõeke, et siis jällegi kinkude käänu taha kaduda. Mõnikord kerkis esile määratu kalju, mis sarnanes laeva tääviga või mõne kadunud hiiglakuju alusega.

      Korrapäraste vahemaade tagant nähti väikesi neljakandilisi templeid, mida Sikkasse minevad palverändajad jaamadena kasutasid. Need olid suletud nagu hauakabelid. Et neid avama sundida, tagusid liibüalased kõvasti vastu ust. Keegi seestpoolt ei vastanud.

      Siis harvenesid istandused. Järsku jõuti liivajoomedele, mida ohakased tupsud okastasid. Kivide vahel sõi lambakarju; neid karjatas keegi sinisesse villakusse mähitud naine. Ta pistis kisades põgenema, niipea kui kaljude vahel sõdurite piike märkas.

      Nad sammusid mingisuguses suures koridoris, mida kaks punakate kõrgendikkude ahelikku palistasid, kui äkki südantpööritav lehk neile sõõrmeisse tungis, ja ühe jaanileivapuu ladvas arvasid nad midagi harukordset nägevat: üle lehtede kerkis lõukoera pea.

      Nad jooksid sinna. See oli nelja jäset pidi risti külge kurjategijana seotud lõvi. Ta tohutu suur koon oli rinnale langenud ja mõlemad eesmised käpad, pooleldi laka lopsakuse alla peitudes, olid nagu linnu tiivad laiali sirutatud. Ta ribid tungisid pinguletõmbunud naha alt ükshaaval esile; ta tagumised jalad, mis teineteise külge olid naelutatud, kerkisid vähekese; läbi karvade jooksvat musta verd oli purikatena kogunenud saba otsa, mis piki risti sirgelt alla rippus. Sõdurid lõid tema ümber