Eelõhtul. Ivan Sergeevich Turgenev

ning mõnus oli kuulata seda kuuma elu häält, puhates jahedas: see suigutas ja pani unelema.

      «Kas sa oled tähele pannud,» ütles äkki Bersenev, aidates kätega oma jutule kaasa, «missuguse kummalise tunde äratab meis loodus? Temas on kõik nii täiuslik, nii selge, tahaks ütelda – nii rahul endaga, ja me mõistame ning imetleme seda; samal ajal tekitab ta alati, vähemalt minus, mingi rahutuse, mingi ärevuse, isegi nukruse. Mida see tähendab? Kas seda, et me tema ees, ta palge ees tajume sügavamini iseenda ebatäiuslikkust, enda ebaselgust, või ehk ei piisa meile sellest rahuldusest, millega tema lepib, aga muud, see tähendab, ma tahan öelda, et seda, mida meile vaja on, tal ei ole.»

      «Hm,» vastas Šubin, «ma ütlen sulle, Andrei Petrovitš, millest see kõik tuleb. Sa kirjeldasid üksiku inimese tundeid, kes ei ela, vaid ainult vaatleb tardunult. Milleks vahtida? Ela ise, ja sinust saab tubli mees. Kui palju sa ka koputaksid looduse ukse taga, ta ei vasta sulle selge sõnaga, sest ta on tumm. Ta heliseb ja haliseb nagu pillikeel, aga laulu sa temalt ära oota. Elav hing – see hüüab sulle vastu, ja esijoones just naise hing. Sellepärast soovitan sulle, mu õilis sõber, muretse endale armsam, ja kõik su nukrad tunded kaovad otsekohe. Vaat mida on meile «vaja», nagu sina räägid. See ärevus ja kurbus, see on ju lihtsalt omamoodi nälg. Anna kõhule õiget toitu, ja kõik on otsekohe korras. Sina, vennas, asu oma kohale ruumis, saa kehaks. Ja mis see siis on, milleks see «loodus»? Sa kuula ise: armastus… missugune vägev, tuline sõna! Loodus… missugune külm, koolmeisterlik väljendus! Sellepärast (Šubin hakkas laulma): «Elagu Marja Petrovna!» «Ehk ei,» lisas ta juurde, «mitte Marja Petrovna, aga ükskõik. Vous me comprenez.»

      Bersenev kergitas ennast veidi ja toetas lõua kokkupandud kätele.

      «Milleks pilgata,» lausus ta sõbra poole pilku heitmata, «milleks mõnitada? Jah, sul on õigus: armastus on üllas sõna, üllas tunne… Kuid missugusest armastusest räägid sina?»

      Šubin ajas ka enda istukile.

      «Missugusest armastusest? Okskõik missugusest, peaasi, et aga oleks. Tunnistan sulle: minu arvates pole üldsegi olemas mitmesuguseid armastuse vorme. Kui sa armastad…»

      «Kõigest südamest,» lisas juurde Bersenev.

      «Nojah, see on iseenesest mõistetav: hing pole õun: teda ei saa jaotada. Kui sa oled armunud, siis on sul ka õigus. Ma pole mõtelnudki mõnitada. Mul on nüüd hinges niisugune õrnus, niisugune hellus… Ma tahtsin ainult seletada, miks mõjub loodus meie peale nõnda, nagu sina arvad. Sellepärast, et ta äratab meis tarviduse armastuse järele ega suuda seda rahuldada. Ta ajab meid tasakesi teistesse elavatesse sülelustesse, kuid meie ei mõista teda ning ootame midagi temalt endalt. Ah, Andrei, Andrei, kaunis on see päike, see taevas – kõik, kõik meie ümber on imekaunis, sina aga nukrutsed; ent kui sa sel hetkel hoiaksid enda käes armastatud naise kätt, kui see käsi ja see naine tervikuna oleksid sinu omad, kui sa vaataksid isegi t e m a silmadega, tunneksid mitte omaenda, üksiku tundega, vaid tema omaga – siis oleks loodus äratanud sinus mitte nukrust, mitte rahutust, Andrei, ja sa ei märkakski tema ilu; loodus ise rõõmustaks ja laulaks, ta laulaks kaasa sinu hümnile, sest et sina oleksid siis temale, tummale, kõnevõime andnud!»

      Šubin kargas jalule ja kõndis paar korda edasi-tagasi, Bersenev aga langetas pea ning ta näkku tõusis kerge puna.

      «Ma ei ole sinuga täiesti päri,» algas ta. «Mitte alati ei vihja loodus ar… armastusele. (Ta ei suutnud seda sõna korrapealt välja ütelda.) Ta on meile ka ähvarduseks: ta meenutab meile kohutavaid… jah, kättesaamatuid saladusi. Kas just tema ei pea meid hukutama, kas just tema ei hävita meid lakkamatult? Temas peitub elu ja surm – ja surm kõneleb temas niisama tugevasti nagu elugi.»

      «Ka armastuses on elu ja surm,» katkestas teda Šubin.

      «Ja siis,» jätkas Bersenev, «kui ma seisan näiteks kevadel metsas, rohelises tihnikus, kui mulle näib, nagu kostaksid kuskilt Oberoni jahisarve romantilised helid (lausunud need sõnad, Bersenev kohmetus pisut), – kas seegi on…»

      «Igatsus armastuse järele, igatsus õnne järele, muud ei midagi!» lõpetas Šubin õhinal. «Minagi tunnen neid helisid, mullegi on tuttav see heldimus ja ootus, mis haarab hinge metsa varjus, ta sügavuses, või õhtuti lagedal väljal, kui päike loojub ja jõgi vinetab põõsaste taga. Kuid metsalt, jõelt, maalt ja taevalt, igalt pilverünkalt, igalt rohukõrrelt ma ootan, ihkan õnne, tajun igas asjas ta lähenemist, kuulen ta kutset! «Minu jumal on helge ja rõõmus!» Kord alustasin ma niiviisi üht luuletust; tunnistan üles: esimene värss on kena, teist aga ei suutnud ma kuidagi riimi seada. Õnne! õnne! kuni elu pole veel läbi, kuni kõik meie kehaliikmed kuulavad me sõna, kuni me ei lähe alla-, vaid ülesmäge! Pagan võtaks!» jätkas Šubin äkilise tundepuhanguga, «me oleme noored, pole inetud ega rumalad, me võidame kätte oma õnne!»

      Ta raputas oma lokke ja vaatas enesekindlalt, peaaegu väljakutsuvalt üles taeva poole. Bersenev vaatas talle näkku.

      «Kas siis õnnest ei ole midagi ülevamat?» lausus ta tasa.

      «Näiteks?» küsis Šubin ja jäi seisma.

      «Näiteks meie sinuga, nagu sa räägid, oleme noored, oleme head inimesed, oletame nii; igaüks meist ihaldab õnne… Kuid kas on see ikka seesama sõna «õnn», mis ühendaks, sütitaks meid mõlemaid, sunniks meid teineteisele kätt sirutama? Kas see pole siiski mitte egoistlik, ma tahaksin öelda, lahutav sõna?»

      «Aga kas sa tead selliseid sõnu, mis ühendavad?» «Jah; ja neid pole vähe; sinagi tunned neid.» «Noh-noh? Mis sõnad need on?»

      «Võta kas või kunst – kuna sa oled kunstnik kodumaa, teadus, vabadus, õiglus.»

      «Aga armastus?» küsis Šubin.

      «Ka armastus on ühendav sõna; kuid mitte see armastus, mida sina praegu ihaldad: mitte armastus-nauding, vaid armastus-ohver.»

      Šubin süngestus.

      «See sobib sakslastele, mina aga tahan armastust enda jaoks: tahan olla number esimene.»

      «Number esimene,» kordas Bersenev. «Mulle aga näib: selles, et saada teiseks numbriks, ongi kogu meie elu mõte.»

      «Kui kõik hakkavad tegema nii, nagu sina soovitad,» lausus Šubin virila grimassiga, «siis ei hakka keegi maa peal ananasi sööma: kõik hakkavad neid teistele jätma.»

      «Tähendab ananasi pole vaja; muide, ära karda – alati leidub sääraseid, kes on valmis isegi leivapalukest teise suu juurest endale kahmama.»

      Mõlemad sõbrad vaikisid mõnda aega.

      «Ma kohtasin neil päevil jälle Insarovit,» alustas seejärel Bersenev, «kutsusin teda enda poole; tahan teda tingimata tutvustada sinuga… ja Stahhovitega.»

      «Kes see Insarov on? Ah jaa, too serblane või bulgaarlane, kellest sa mulle rääkisid? Too patrioot? Kas mitte tema pole sulle sisendanud kõiki neid filosoofilisi mõtteid?»

      «Võib-olla.»

      «Kas ta on mingi eriline indiviid?»

      «Jah.»

      «Tark? Andekas?»

      «Tark?.. Jah. Andekas? ei tea, ei usu.»

      «Ei? Mis temas siis tähelepanuväärivat on?»

      «Küll sa ise näed. Nüüd aga, ma arvan, on meil aeg minema hakata. – Anna Vassiljevna vististi juba ootab meid. Mis kell on?»

      «Kell on kolme peal. Lähme. Küll on lämbe! See jutt pani minus kogu vere keema. Ka sul on olnud hetki .. ma ei ole ju ilmaaegu kunstnik: panen kõik tähele. Tunnista üles: sind köidab keegi naine?..»

      Šubin tahtis vaadata Bersenevile näkku, kuid too pöördus kõrvale ning astus pärna varjust välja. Šubin järgnes talle, sammudes taaruvat-graatsiliselt oma väikeste jalgadega. Bersenev liikus kohmakalt, kergitas käigul õlgu kõrgele ja ajas kaela õieli, kuid ikkagi näis ta olevat palju «korralikum» inimene kui Šubin, palju džentlmenlikum, ütleksime meie, kui see sõna ei oleks meil nõnda labastatud.

      II

      Noormehed