Accra käsikiri. Paulo Coelho

kaotada kõike, mida see linn on meile õpetanud. Seepärast on tähtis, et neid teadmisi ei tabaks sama saatus nagu meie müüre, maju ja tänavaid.”

      „Kuid mis on teadmine?”

      Et keegi ei vastanud, jätkas ta:

      „See ei ole viimne tõde elu ja surma kohta, vaid miski, mis aitab meil elada ja eluraskustele vastu seista. See ei ole raamatutarkus, mis annab ainest vaid viljatuks targutamiseks selle üle, mis on juhtunud või juhtub edaspidi. See on tarkus, mis elab heatahtlike inimeste südameis.”

      Kopt ütles:

      „Ma olen õpetatud mees ja ehkki ma olen veetnud pikki aastaid vanu asju taastades, esemeid liigitades, sündmusi üles tähendades ja poliitika üle arutledes, ei tea ma ikkagi täpselt, mida öelda. Kuid ma palun, et Jumalik Vägi mu südant puhastaks. Teie küsige ja mina vastan. Vanas Kreekas tegid õpetajad just nii, kui õpilased esitasid neile küsimusi, mille peale nad polnud varem mõelnud, kuid millele pidid siis ometi vastama.”

      „Ja mis me nende vastustega peale hakkame?” küsis keegi.

      „Mõni kirjutagu üles, mis ma ütlen. Teised jätku mu sõnad lihtsalt meelde. Tähtis on aga, et täna öösel asuksite teele kõigi nelja tuule poole ja levitaksite seda sõna kõikjal maailmas. Nõnda saab Jeruusalemma hing päästetud. Ja ühel päeval saame ta jälle üles ehitada, mitte ainult kui linna, vaid kui paiga, kus valitseb taas kord tarkus ning rahu saab jälle jalule seatud.”

      „Me kõik teame, mis meid homme ees ootab,” ütles üks teine mees. „Kas poleks parem arutada, kuidas rahu üle läbi rääkida või siis lahinguks valmistuda?”

      Kopt vaatas enda ümber seisvaid usumehi ja pöördus siis uuesti rahva poole.

      „Mitte keegi ei tea, mis homsel meile varuks on, sest igas päevas on nii head kui halba. Seepärast küsige, mida teada tahate, ning unustage väljaspool seisev vaenuvägi ja seespool ähvardav hirm. Meie osa ei ole rääkida neile, kes pärivad maa, sellest, mis tänasel päeval juhtus; selle eest kannab hoolt ajalugu. Seepärast rääkigem oma igapäevasest elust, raskustest, millega pidime rinda pistma. Vaid see pakub tulevastele põlvedele huvi, sest ma ei usu, et lähema tuhande aasta jooksul midagi suuremat muutub.”

      Siis ütles mu naaber Yakob: „Räägi meile kaotusest.”

      Kas leht, mis sügisel puu küljest langeb, tunneb end lööduna, sest on külmale kaotanud?

      Puu ütleb lehele: „See on elu loomulik käik. Kuigi sa võid mõelda, et sured, elad sa tegelikult minus edasi. Tänu sulle olen ma elus, sest sina aitad mul hingata. Tänu sulle olen tundnud, et mind armastatakse, sest sina aitasid mul väsinud rännumehele varju anda. Sinu mahl on minu mahl, me oleme üks.”

      Kas mees, kes on pikki aastaid valmistunud tõusma maailma kõige kõrgema mäe tippu, tunneb end lööduna, kui ta mäe juurde jõudes leiab, et loodus on selle katnud tormipilvedega? Mees ütleb mäele: „Seekord sa mind siia ei taha, aga ilm pöörab, ja ühel päeval tõusen ma ikkagi su tippu. Seni aga seisad sa siin ja ootad mind.”

      Kas noormees, kelle esimene armastatu ära tõukab, saab öelda, et armastust ei ole olemas? Noormees ütleb iseendale: „Küllap kohtan kedagi, kes mõistab, mida ma tunnen. Ja olen oma päevade lõpuni õnnelik.”

      Looduse kulg ei tunnista võitu ega kaotust: on vaid liikumine.

      Talv võitleb ülemvõimu eest, kuid peab lõpuks ometi alla vanduma kevadele, mis toob kaasa õied ja rõõmsa meele.

      Suvi tahaks, et tema soojad päevad jääksid igavesti kestma, sest ta on kindel, et soojus teeb maale head. Kuid lõpuks peab ta ometi leppima saabuva sügisega, mis laseb maal puhata.

      Gasell sööb rohtu ja langeb ise lõvi roaks. Tähtis pole mitte see, kes on tugevam, vaid see, kuidas Jumal näitab meile surma ja ülestõusmise ringkäiku.

      Ja selles ringkäigus ei ole võitjaid ega kaotajaid: on vaid astmed, mis tuleb läbi käia. Kui inimese süda seda mõistab, saab ta vabaks. Siis lepib ta pikalt mõtlemata raskete silmapilkudega ega lase end pimestada hiilgusehetkist.

      Mõlemad lähevad mööda. Ühele järgneb teine. Ja see ringkäik läheb edasi, kuni me vabaneme lihast ja saame üheks Jumaliku Väega.

      Seepärast peab võitleja areenil – olgu ta seal oma vabast tahtest või seletamatu saatuse sunnil – tundma rõõmu ees ootavast võitlusest. Kui ta säilitab väärikuse ja au, võib ta küll kaotada lahingu, kuid mitte iial lüüa saada, sest tema hing jääb puutumata.

      Ja ta ei süüdista mitte kedagi selles, mis temaga juhtub. Kui ta esimest korda armus ja ära tõugati, mõistis ta, et see ei hävitanud tema võimet armastada. Mis kehtib armastuse kohta, kehtib ka sõja kohta.

      Kui kaotame lahingu või kõik, mida uskusime endile kuuluvat, teeb see meid kurvaks. Kui aga kurbus üle läheb, avastame varjatud jõu, mis pesitseb igaühes meist; jõu, mis meid üllatab ja kasvatab meie austust iseendi vastu.

      Me vaatame ringi ja ütleme iseendale: „Ma jäin ellu.” Ja meie sõnad rõõmustavad meid.

      Vaid need, kes seda jõudu ei tunnista, ütlevad: „Ma kaotasin.” Ja kurvastavad.

      Teised, kes küll kannatavad kaotuse pärast ja keda alandavad jutud, mida võitjad nende kohta levitavad, poetavad mõne pisara, kuid ei haletse ennast iial. Nad teavad vaid, et võitlus on hetkeks peatunud ja praegu on nemad nõrgemas seisus.

      Nad kuulavad oma südamelööke. Nad mõistavad, et on pinges. Hirmul. Nad kaaluvad läbi oma elu ja leiavad, et vaatamata hirmule leegitseb nende hinges usk, mis neid edasi kannab.

      Nad püüavad aru saada, millal nad eksisid ja millal talitasid õigesti. Nad kasutavad kaotusehetke puhkuseks, haavade ravitsemiseks, uute abinõude leidmiseks ja selleks, et ennast tuleva jaoks paremini valmis seada.

      Ja siis tuleb päev, mil nende uksele koputab uus võitlus. Hirm püsib, aga nad peavad tegutsema – muidu ei suudagi nad enam end uuesti jalule ajada. Nad tõusevad ja astuvad vaenlasele vastu, meenutades kannatusi, mida ei taha enam iial läbi elada.

      Kunagine kaotus kohustab neid nüüd võitma, sest nad ei taha enam neidsamu piinu tunda.

      Kui aga võit selgi korral saamata jääb, tuleb see järgmisel korral. Ja kui võitu ei tule järgmiselgi korral, tuleb see hiljem. Kõige hullem ei ole mitte kukkumine, vaid see, kui pikali jäädakse.

      Kaotab vaid see, kes alla annab. Kõiki teisi kroonib võit.

      Ja kord tuleb päev, mil rasked hetked on vaid lood, mida jutustatakse uhkusega igaühele, kes kuulata tahab. Ja kõik kuulavad austusega ja õpivad neist kolme olulist asja:

      Kannatlikku meelt oodata, kuni jõuab kätte tegutsemise aeg.

      Tarkust, et järgmist võimalust mitte käest lasta.

      Oskust oma armide üle uhkust tunda.

      Armid on tule ja rauaga ihusse kõrvetatud aumärgid, mis ajavad vaenlastele hirmu nahka, sest näitavad, et nende kandja on kogenud võitleja. Tihti paneb see nad kokkuleppeid otsima ja aitab kokkupõrkeid ära hoida.

      Armid räägivad valjemini kui mõõgatera, millega haavad on löödud.

      „Räägi meile kaotajatest,” palus üks kaupmees, kui märkas, et Kopt on jutuga lõpule jõudnud.

      Ja tema vastas:

      „Kaotajad on need, kes kaotusele vaatamata ei alistu.

      Kaotus tähendab, et kaotame lahingu või sõja. Alistumine ei lase meil edasi võidelda.

      Meid tabab kaotus, kui miski, mida väga tahame, jääb saavutamata. Alistumine ei luba meil unistada. Alistumise lipukiri on: „Ära ihka midagi, siis ei pea sa kannatama.”

      Kaotus saab läbi, kui alustame uut võitlust. Alistumisel polegi lõppu: see on valik eluks ajaks.

      Kaotus on neile, kes küll tunnevad hirmu, kuid elavad, täis indu ja usku.

      Kaotus on vapraile. Vaid neile saab osaks kaotamise au ja võidurõõm.

      Ma