Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

et olen eespool tema viiulimänguoskusele vihjanud. Võimed sel alal olid tal tähelepanuväärsed, kuid niisama ebaharilikud nagu kõigil muudelgi aladel. Ma teadsin küll, et ta mängib hästi ja isegi raskeid palu, sest ta oli minu palve peale esitanud mõne Mendelssohni laulu ja teisigi armastatud meloodiaid. Üksi olles laskis ta aga harva kuulda muusikapalu või proovis mõnd tuntud viisi. Õhtuti istus ta mugavalt tugitoolis, silmad enamasti suletud, ja kääksutas huupi viiulit, mida toetas lohakalt põlvele. Mõnikord olid akordid helisevad ja nukrad, teinekord fantastilised ja rõõmsad. Kindlasti peegeldasid need tema hetkelisi mõtteid. Kas aga muusika neid mõtteid edasi arendas või mängis ta lihtsalt tuju või fantaasia ajel, selle üle polnud ma enam võimeline otsustama. Ma oleksin nende ärritavate soolode puhul võinud mässu tõsta, kui ta lõpuks nagu väikeseks hüvituseks mu kannatuse proovilepaneku eest poleks järjest läbi mänginud tervet rida minu lemmikviise.

      Esimese nädala jooksul või nii umbes ei käinud meil külalisi ja ma hakkasin juba arvama, et mu kaaslane on samuti sõpradeta nagu minagi. Varsti aga nägin, et tal on palju tuttavaid, ja väga erinevatest ühiskonnakihtidest. Nende seas oli üks väike tumedasilmne kollakaskahvatu rotinäoga mees, keda mulle esitleti mister Lestrade’ina ja kes käis meil üheainsa nädala jooksul kolm või neli korda. Ühel hommikul külastas mu kaaslast moodsalt riietatud noor neiu, kes jäi pooleks tunniks või isegi kauemaks. Samal pärastlõunal tuli keegi üsna armetu, juudi harjuski välimusega hallipäine külaline, kes, nagu mulle paistis, oli väga erutatud. Kohe tema järel ilmus lohaka välimusega vanem naine. Kord käis mu kaaslasega vestlemas keegi valgepäine vanahärra ja teinekord üks velvetist univormiga raudteepakikandja. Kui mõni neist ebamäärastest isikutest ilmus, palus Sherlock Holmes tavaliselt elutoa oma kasutusse ja mina läksin ära oma magamistuppa. Ta vabandas alati, et ta mulle niisugust tüli teeb. „Pean seda tuba kasutama vastuvõturuumina,” ütles ta, „ja need inimesed on minu kliendid.” Jälle oli mul paras juhus temalt otseselt küsida, millega ta tegeleb, ja jälle ei lubanud mu delikaatsus teiselt inimeselt usaldust välja pressida. Mõtlesin tol korral, et tal on mingi mõjuv põhjus seda küsimust mitte puudutada, kuid varsti kummutas ta mu oletuse, tulles ise selle teema juurde.

      Mul on põhjust mäletada, et neljandal märtsil tõusin natuke varem kui tavaliselt, nii et Sherlock Holmes ei olnud hommikueinet veel lõpetanud. Korteriperenaine oli mu hilise tõusmisega nii harjunud, et minu jaoks polnud veel lauda kaetud ega kohvi keedetud. Meessoole omase ülemäärase kannatamatusega helistasin kella ja teatasin lühidalt, et olen eineks valmis. Siis võtsin laualt ajakirja ja püüdsin sellega aega veeta, sellal kui mu kaaslane vaikides röstitud leiba mugis. Ühe artikli pealkirja juurde oli pliiatsiga märk tehtud ja ma lasksin loomulikult silmad sellest üle käia.

      Artiklil oli natuke kõrgelennuline pealkiri – „Elu raamat” – ja selles püüti näidata, kui palju võib tähelepanelik inimene kõige ettejuhtuva täpse ja süstemaatilise vaatluse teel teada saada. See artikkel hämmastas mind kui omapärane segu teravmeelsusest ja mõttetusest. Arutlus oli napisõnaline ja tihe, kuid järeldused olid minu meelest kaugeleulatuvad ning liialdatud. Autor väitis, et hetkelise näoilme, musklitõmbluse või põgusa pilgu kaudu võib tungida inimese kõige salajasematesse mõtetesse. Tema veendumuse kohaselt oli eksimine treenitud tähelepanu- ja analüüsivõime puhul võimatu. Ta järeldused olid niisama vääramatud kui Eukleidese laused. Võhikuile näiksid tema tulemused nii rabavad, et senikaua kui nad omandaksid meetodeid, mille kaudu ta nendeni on jõudnud, võiksid nad teda õigusega üleloomulike jõudude teenriks pidada.

      Tilgast veest,väitis autor, võib loogik järeldada Atlandi või Niagaara olemasolu, ilma et ta kumbagi oleks näinud või kummastki kuulnud. Nii on kogu elu suur ahel, mille olemus saab mõistetavaks, kui meile näidatakse selle ühtainsatki lüli. Nagu kõiki teisi oskusi, nii omandatakse ka järeldamis- ja analüüsimisoskust ainult pikaajalise ja kannatliku õppimisega; elu ei ole aga küllalt pikk, et ükski surelik sel alal absoluutse täiuslikkuseni võiks jõuda. Enne kui keerulisemate moraalsete ja vaimsete probleemide juurde asuda, peaks uurija põhjalikult tutvuma algelisemate küsimustega. Selleks õpitagu ainsa pilguga mõistatama kaasinimeste elulugu ja kindlaks määrama nende ametit või elukutset. Kuigi niisugune harjutus võib näida lapsik, teravdab see siiski tähelepanuvõimet ja õpetab, mida ja kuidas vaadata. Mehe sõrmeküüntest, kuuevarrukast, saabastest, püksipõlvedest, nimetissõrme ja pöidla nahapaksenditest, näoilmest, särgikäistest – kõigest võib selgesti lugeda tema elukutset. On peaaegu mõeldamatu, et asjatundlik uurija ei suudaks kõiki neid tundemärke arvestades selles küsimuses selgusele jõuda.

      „Missugune kirjeldamatu loba!” viskasin ajakirja plaksti lauale. „Ma ei ole oma elus veel sellist jampsi lugenud.”

      „Mis on?” küsis Sherlock Holmes.

      „Noh, see artikkel,” osutasin ma munalusikaga ajakirja suunas, alustades hommikueinet. „Näen, et olete seda lugenud, sest olete ta ära märkinud. Ma ei salga, et kirjutis on teravmeelne. Ometi ärritab see mind. Ilmselt on see mõne tugitoolis laiskleja teooria, kes kõik need väikesed osavad paradoksid oma kabineti üksinduses välja on haudunud. Praktiliselt pole see rakendatav. Näeksin hea meelega, et autor pistetaks allmaaraudtee kolmanda klassi vagunisse ja küsitaks temalt kõikide kaasreisijate ametit. Panen välja tuhat ühe vastu, et ta sellega toime ei tule.”

      „Te kaotaksite oma raha,” tähendas Holmes rahulikult. „Mis artiklisse puutub, siis see on minu kirjutatud.”

      „Teie!”

      „Jah, mul on erilisi kalduvusi nii tähelepanekute kui ka järelduste tegemiseks. Teooriad, mis ma seal olen avaldanud ja mis teile nii pöörased näivad, on tegelikult väga praktilised, nii praktilised, et mina teenin nendega oma igapäevast leiba.”

      „Aga kuidas siis?” küsisin tahtmatult.

      „Mul on ainulaadne elukutse. Arvan, et olen sel alal ainuke kogu maailmas. Ma olen nõuandja-detektiiv… kui te aru saate, mida see tähendab. Siin Londonis on hulgaliselt riigi- ja ka eradetektiive. Kui need mehed nõu ei leia, tulevad nad minu juurde ja mina aitan nad õigetele jälgedele. Nad esitavad mulle kõik andmed, ja kuna ma tunnen kuritegevuse ajalugu, olen tavaliselt suuteline neid õige otsa peale aitama. Kuritegudel on tugev perekonnasarnasus, ja kui on täpselt teada tuhande juhtumi üksikasjad, oleks imelik, kui ei suudetaks lahendada tuhande esimest. Lestrade on tuntud detektiiv. Hiljuti oli tal mingi segadus ühe võltsimisjuhtumiga ja see tõigi ta siia.”

      „Aga need teised inimesed?”

      „Neid saadavad peamiselt erauurimisbürood. Nad kõik on nii või teisiti raskustesse sattunud ja tahavad veidi juhatust saada. Kuulan nende loo ära, nemad kuulavad ära minu seletused, ja selle eest saan tasu.”

      „Ent kas tahate öelda, et te oma toast lahkumata suudate lahti harutada mõne sõlme, millest teised mehed, kes ometi iga üksikasja ise on näinud, jagu ei saa?”

      „Just nii. Mul on selles suhtes teatav intuitsioon. Aeg-ajalt tuleb küll ette mõni natuke keerukam juhtum. Siis pean pisut ringi jooksma ja kõike ise oma silmaga nägema. Vaadake, mul on suur hulk erialaseid teadmisi, mida ma uuritava probleemi juures rakendan, ja see kergendab asja väga suurel määral. Selles artiklis esitatud järeldamisreeglid, mis teie põlguse esile kutsusid, on minule praktilises töös hindamatu väärtusega. Tähelepanelikkus on üks minu põhilisi iseloomujooni. Te näisite olevat üllatunud, kui ma meie esimesel kohtumisel ütlesin, et olete tulnud Afganistanist.”

      „Kahtlemata oli teile seda öeldud.”

      „Ei midagi selletaolist. Ma lihtsalt taipasin, et olete tulnud Afganistanist. Pikaajalise harjumuse tõttu läbis mõteteahel mu aju nii kiiresti, et jõudsin lõppjäreldusele vaheastmetest teadlik olemata. Niisugused astmed siiski olid. Arutluse käik oli järgmine: „See härra näib olevat arst, kuid tal on sõjaväelase hoiak – kindlasti siis sõjaväearst. Ta on just troopikast tulnud: ta nägu on tõmmu ja see ei ole ta naha loomulik värvus, sest ta randmed on valged. Ta kurnatud nägu näitab selgesti, et ta on talunud raskusi ja olnud haige. Ta vasak käsi on saanud vigastada: ta hoiab seda kangelt ja ebaloomulikult. Missuguses kohas troopikas võis inglise sõjaväearst läbi elada suuri raskusi ja saada käest