Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Ta viis lambi akna juurde ja tegi seal pominal tähelepanekuid, pöördudes nendega aga pigem enese kui minu poole. „Aken on seestpoolt haagis. Raamid on tugevad. Küljel hingesid ei ole. Teeme ta siis lahti. Vihmaveetorusid lähedal ei ole. Katuseni siit ei ulatu. Aga ometi on inimene siitkaudu sisse roninud. Aknalaual on mullane jalajälg. Ja siin on ümmargune porine märk, siin põrandal veel üks ja laua juures jälle. Vaadake, Watson! See seletab ju kõik.”

      Silmitsesin ümmargusi, selge piirjoonega poriseid ringe.

      „See pole jalajälg,” tähendasin.

      „Meile seetõttu hulga väärtuslikum. See on puujala jälg. Näete, aknalaual on saapa jälg, raske, laia metallist kontsaga saapa jälg, ja selle kõrval puujala jäetud jälg.”

      „See oli siis puujalaga mees!”

      „Täpselt. Kuid keegi teine oli veel, keegi väga osav ja tubli abiline. Kas teie suudaksite seda seina mööda üles ronida, doktor?”

      Vaatasin avatud aknast alla. Kuu valgustas ikka veel heledasti majanurka. Olime oma tubli kuuekümne jala kõrgusel, ja kuhu ma ka ei vaadanud, ei leidnud ma tellisseinas vähimatki lõhet ega muud jalatuge.

      „See on täiesti võimatu,” vastasin.

      „Ilma abita jah. Aga oletage, et teil on siin üleval sõber, kes kinnitab selle hea tugeva köie tolle suure konksu külge seal seinas ja laseb ta siis otsapidi alla teie kätte. Sel juhul ma usun, et kui te küllalt käbe oleksite, roniksite üles kõige oma puujalaga tükkis. Lahkuda võiksite muidugi sama teed kaudu, ja teie liitlane tõmbaks nööri üles, päästaks konksu küljest lahti, suleks akna, paneks selle seestpoolt haaki ning läheks ära samal viisil, nagu ta siia tuli. Siinjuures võib veel märkida üht vähem tähtsat asjaolu,” jätkas ta köit sõrmitsedes, „nimelt et meie puujalaga sõber oli küllalt tubli ronija, aga mitte elukutselt meremees. Käenahk polnud tal sugugi sarvestunud. Mu luup näitab mitut vereplekki, eriti köie lõpus, ja sellest ma järeldan, et ta libistas end alla nii kiiresti, et tal peopesadelt nahk maha tuli.”

      „See kõik on väga tore,” ütlesin mina, „aga asi muutub järjest arusaamatumaks. Näiteks see saladuslik kaaslane – kuidas tema sisse sai?”

      „Jah, see kaaslane,” kordas Holmes mõtlikult, „tema teeb asja tõesti põnevaks ja natuke ebatavaliseks. Arvan, et see kaaslane alustab meie kriminaalasjade kroonikas uut peatükki: samalaadseid juhtumeid on seni ette tulnud ainult Indias, ja kui mu mälu mind ei peta, Senegambias.”

      „Kuidas ta tuppa sai?” kordasin uuesti. „Uks on lukus, ka aknast ei pääse sisse. Tuli ta ehk korstna kaudu?”

      „Selleks on kamin liiga kitsas,” vastas Holmes. „Kaalusin juba seda võimalust.”

      „Kuidas siis?” käisin peale.

      „Kipute mu õpetust unustama,” sõnas ta pead vangutades. „Kui sageli olen teile öelnud, et kui olete kõrvale jätnud kõik võimatu, siis see, mis üle jääb, ükskõik kui ebatõenäoline see ka ei tunduks, peab olema õige. Me teame, et ta ei tulnud ukse, akna ega korstna kaudu. Teame ka, et ta ei võinud ennast toas varjata, sest siin poleks tal selleks lihtsalt kohta olnud. Kust ta siis tuli?”

      „Läbi laeaugu!” hüüdsin.

      „Muidugi. Sealtkaudu pidi ta tulema. Kui te nüüd oleksite nii lahke ja näitaksite mulle tuld, jätkaksime oma uuringuid ülemises kambris – salajases ruumis, kust aare leiti.”

      Ta ronis mööda treppredelit üles, toetas teise käe teisele aampalgile ja vinnas ennast katusekambrisse. Siis heitis ta kõhuli maha, küünitas käe lambi järele ja hoidis seda, kuni ma talle järele ronisin.

      Leidsime ennast ruumikeses, mis oli ühtepidi kümme, teistpidi kuus jalga pikk. Põranda moodustasid siin aampalgid ja õhuke peergudele tõmmatud krohvikord nende vahel, nii et käies tuli astuda ühelt palgilt teisele. Ruumi längus seinad jooksid ülal kokku ja moodustasid ilmselt katuse sisemise vooderduse. Mööblit polnud siin mingisugust ning põrandat kattis paksult aastate jooksul kogunenud tolm.

      „Noh, näete, seal ta meil ongi,” lausus Sherlock Holmes kätt längus seinale toetades. „Siin on luuk, mis viib katusele. Võin selle lahti lükata, ja siinsamas on katus, pealegi õige väikese kallakuga. Tähendab siitkaudu tuligi Number Üks sisse. Vaatame järele, ehk leiame sellest isikust veel mõne märgi.”

      Holmes valgustas lambiga põrandat, ja kui ta seda tegi, nägin ta näol teist korda selle öö jooksul kohkumust ja hämmastust. Jälgisin ta pilku ja mu ihukarvad tõusid püsti. Põrand oli tihedasti täis palja jala jälgi – selgeid, teravapiirilisi, suurepärase kujuga jälgi, kuid poole väiksemad kui tavalisel inimesel.

      „Holmes,” sosistasin ma ärevalt, „selle õudse teoga on hakkama saanud laps.”

      Holmes oli juba enesevalitsemise tagasi saanud.

      Ta ütles: „Ka mind vapustas see hetkeks, aga asi on üsna loomulik. Kui mu mälu poleks mulle vingerpussi mänginud, oleksin seda juba ette võinud öelda. Siit ei leia me enam midagi. Läki alla.”

      „Missugune on siis teie teooria nende jälgede suhtes?” pärisin uudishimulikult, kui me jälle all toas tagasi olime.

      „Kallis Watson, katsuge pisut ise analüüsida,” vastas Holmes veidi läbematult. „Minu meetodid on teile teada. Rakendage neid, ja väga õpetlik oleks tulemusi võrrelda.”

      „Ma ei suuda midagi välja mõelda, mis faktidega kokku sobiks,” vastasin.

      „Varsti on teile kõik selge,” sõnas Holmes pikemalt mõtlemata. „Arvatavasti pole siin enam midagi olulist, aga järele vaadata ju võib.”

      Tõmmanud taskust luubi ja mõõdulindi, hakkas ta kiiresti põlvili mööda tuba liikuma; ta mõõtis, võrdles ja uuris, pikk terav nina põrandalaudadest ainult mõne tolli kaugusel, ümmargused silmad peas säramas nagu linnul. Ta liigutused olid kiired, käratud ja vargsed nagu jälgi otsival treenitud verekoeral, ja mul tekkis tahtmatult mõte, missuguseks kohutavaks kurjategijaks ta oleks võinud saada, kui ta oma tarmukust ja vaimuteravust poleks kasutanud mitte seaduse kaitseks, vaid selle vastu. Tuba mööda tuhnides pomises ta kogu aeg endamisi ja lõpuks hüüatas rõõmsalt:

      „Meil veab tõepoolest. Suurem vaev peaks nüüd seljataga olema. Number Ühega juhtus niisugune äpardus, et ta astus kreosoodi sisse. Näete, ta väikese jala jälg ulatub servapidi sellesse ebameeldiva lõhnaga vedelikku. Korvpudelile on mõra sisse löödud ja kreosooti sealt välja valgunud.”

      „Ja mis siis sellest?” pärisin mina.

      „Noh, ta on meil peos, muud midagi,” vastas Holmes. „Tean koera, kes ta selle lõhna järgi kas või maailma otsast üles otsib. Kui koertekari suudab jälitada maad mööda veetud heeringat läbi terve krahvkonna, kui kaugele jälitab siis veel spetsiaalselt treenitud ajukoer säherdust teravat lehka? See kõlab nagu ühe tundmatuga võrrand. Vastus peaks meile andma… Ohoo, aga sealt tulevadki juba seaduse täieõiguslikud esindajad.”

      Alt kostis raskeid samme ja valju kõnekõminat ning välisuks langes klõmdi kinni.

      „Enne kui nad siia jõuavad, katsuge korraks selle vaesekese kätt ja jalga,” käskis Holmes. „Mida te tunnete?”

      „Lihased on kivikõvad,” vastasin.

      „Just nii. Nad on palju tugevamini kokku tõmbunud kui tavalise rigor mortis’e34 puhul. Ja sinna juurde see moonutatud nägu, see Hippokratese naeratus ehk risus sardonicus35, nagu vanaaja kirjanikud seda kutsusid, – mis järeldusele see teid viib?”

      Surm mingi tugeva alkaloidi toimel,” vastasin, „mingi strühniiniga sarnaneva aine toimel, mis kangestuskrambi esile kutsub.”

      „Niisugune mõte tuli mulle ka kohe, kui ma läbi lukuaugu seda krampitõmbunud nägu silmitsesin. Tuppa saades hakkasin kohe otsima vahendit, mille abil mürk kehasse viidi. Nagu te nägite, avastasin okka, mis oli õige nõrgalt peanahasse torgatud või lastud.

34

Surmakangestus (lad. k.).

35

Sardooniline naer (lad. k.).