Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Читать онлайн.
Название Sherlock Holmesi lood I
Автор произведения Arthur Conan Doyle
Жанр Классические детективы
Серия
Издательство Классические детективы
Год выпуска 2012
isbn 9789985325964



Скачать книгу

      Arthur Conan Doyle

      Sherlock Holmesi lood I

      Saateks

      Kui avate käesoleva raamatu, seisab teil ees kohtumine või tutvuse uuendamine kahe härrasmehega, kelle seltsis on veedetud ja veedetakse ka tulevikus paljude keelte vahendusel meeldivaid tunde kogu maailmas.

      1887. aastal kirjutas noor Southsea arst Arthur Conan Doyle oma viletsale palgale lisa teenimiseks jutustuse „Etüüd punases”. Esimest korda astus lugejate ette veider detektiiv Sherlock Holmes, kes ravis igavust kuritegude paljastamisega, ja kui piisavalt huvitavaid kuritegusid parajasti ei olnud, siis ka viiulimängu ja kokaiiniga. Alates 1891. aastast avaldas „Strand Magazine” regulaarselt endise sõjaväearsti doktor Watsoni üleskirjutusi tema sõbra imepärastest seiklustest. Sherlock Holmesi juhtumitele elati kaasa, neid oodati, ning kui Holmes hukkus võitluses oma kõige kurjema vaenlasega, tulid leinalintidega inimesed toimetusse õiglust nõudma.

      Londonis on Baker Street 221B Sherlock Holmesi muuseum. Sinna saadetakse kirju kogu maailmast, inimesed kirjutavad oma muredest ja loodavad neile lahendust leida. Ameerika Ühendriikides korraldavad Holmesi austajad kokkutulekuid, kannavad samasuguseid riideid nagu Holmes, suitsetavad samasuguseid piipusid ja teavad tema seiklusi peast. Küllap ei lahtu nende juttude kummaline veetlus ka tulevikus. On ju nii mõnus astuda hoopis teistsugusesse maailma. Tõsi küll, seal tegutsevad mõrtsukad, väljapressijad ja muud kurjategijad ning haub oma kurje plaane professor Moriarty, aga tegelikult on see turvaline ja õdus paik. Kaminas põlevad halud, õhtusöök on söödud, õhus hõljub hea tubaka lõhn, Holmes on oma pikad jalad välja sirutanud ja meie seame end koos doktor Watsoniga kuulama järjekordset geniaalselt lihtsat lahendust.

Krista Kaer

      ETÜÜD PUNASES

      I osa

      (ENDISE SÕJAVÄEARSTI DR. JOHN H. WATSONI MÄLESTUSTEST)

      Mister Sherlock Holmes

      1878. aastal lõpetasin ma Londoni ülikooli diplomeeritud arstina ja siirdusin Netleysse, et läbi teha sõjaväekirurgidele ette nähtud kursus. Pärast sealseid õpinguid määrati mind korrakohaselt viiendasse Northumberlandi laskurrügementi kirurgi assistendiks. Rügement asus tollal Indias, ja enne kui ma kohale jõudsin, oli puhkenud teine Afganistani sõda1. Bombays maabunud, sain teada, et minu väeosa oli läbi mäekitsuste edasi liikunud ja juba sügavale vaenlase maale jõudnud. Koos paljude teiste ohvitseridega, kes olid samasuguses olukorras nagu minagi, läksin siiski järele ja jõudsin õnnelikult Kandah~ri, kus leidsin oma rügemendi eest ja asusin otsekohe oma ametikohustuste täitmisele.

      Sõjaretk tõi paljudele ordeneid ja auastmeid, minule aga ainult õnnetust ja häda. Mind viidi oma brigaadist üle Berkshire’i brigaadi, kellega koos võtsin osa saatuslikust Maiwandi lahingust. Seal sain ma õlast haavata: kuul purustas luu ja riivas rangluualust tuiksoont. Oleksin tapahimuliste ghaaside2 kätte langenud, kui mu tentsik Murray poleks ustavust ning vaprust üles näidanud, mind pakihobuse selga heitnud ja õnnelikult Briti vägede juurde toonud.

      Valust kurnatuna ja mitme päeva vintsutustest nõrgana viidi mind koos suure haavatute vooriga Peshawari keskhospitali. Siin ma toibusin ja jõudsin juba niipalju paraneda, et võisin mööda palateid jalutada ning verandal pisut päikest võtta, kui mind järsku tabas kõhutüüfus, see meie India valduste needus. Mitu kuud ei lootnud keegi, et ma ellu jään, ja kui ma viimaks toibusin ning paranema hakkasin, olin nii nõrk ja nii kõhnaks jäänud, et arstlik komisjon otsustas mind päevagi viivitamata Inglismaale tagasi saata. Sõjaväe transpordilaevaga „Orontes” saadetigi mind teele ja kuu aega hiljem astusin Portsmouthi sadamasillale. Ma olin täiesti otsas, kuid isalik valitsus lubas mul järgnevad üheksa kuud kasutada selleks, et katsuda oma tervist parandada.

      Mul ei olnud Inglismaal ei sõpru ega sugulasi ja seepärast olin vaba kui tuul – ehk nii vaba kui üksteist šillingit ja kuus penni sissetulekut päevas lubab inimesel olla. Niisuguses olukorras tõmbas mind loomulikult London, see suur kloaak, mis kõiki impeeriumi loodreid ja päevavargaid vastupandamatult enda poole tõmbab. Mõnda aega peatusin Strandil3 hotellis. Mu elu oli sisutu ning kõle ja oma rahanatukest kulutasin märksa vabamalt, kui oleksin tohtinud. Kuna mu majanduslik seisund selle tõttu kaunis murettekitavaks muutus, mõistsin varsti, et pean kas pealinnast lahkuma ja kuhugi maale elama asuma või oma eluviisi täielikult ümber korraldama. Valisin viimase tee: otsustasin hotellist lahkuda ja mõnes vähenõudlikumas ning odavamas linnajaos korteri üürida.

      Samal päeval, mil ma sellele otsusele olin jõudnud, juhtusin parajasti seisma „Criterioni” baari juures, kui keegi mulle õlale koputas. Pöörasin ümber ja tundsin ära noore Stamfordi, kes oli töötanud Püha Bartholomeuse kliinikus minule alluva velskrina. Üksildasel inimesel on tõepoolest meeldiv näha Londoni suures kõrbes tuttavat nägu. Endistel aegadel polnud Stamford mulle küll eriti lähedane sõber olnud, kuid nüüd tervitasin teda vaimustusega, ja ka temal näis olevat hea meel mind nähes. Oma ülevoolavas rõõmus kutsusin ta Holbornile4 einetama ja me asusimegi voorimehetõllas teele.

      „Mis teiega ometi on juhtunud, Watson?” küsis ta varjamatu imestusega, kui me läbi Londoni rahvarikaste tänavate logistasime. „Te olete nii kõhnaks jäänud kui teivas ja pruun kui pähkel.”

      Jutustasin talle oma seiklustest üksnes põgusalt, kuid lõpetada jõudsin vaevalt selleks ajaks, kui sihtkohta saabusime.

      „Vaene mees,” ütles ta kaastundlikult, kui mu õnnetustest oli kuulnud. „Mida te nüüd kavatsete ette võtta?”

      „Otsin korterit,” vastasin. „Püüan lahendada probleemi, kas on võimalik mõistliku hinnaga mugavat elamispaika saada.”

      „Imelik,” tähendas mu kaaslane, „te olete täna juba teine mees, kes mulle niisugust asja räägib.”

      „Ja kes oli esimene?” küsisin mina.

      „Keegi sell, kes töötab haigla keemialaboratooriumis. Ta kurtis täna hommikul, et on leidnud ilusa korteri, aga et tal pole kedagi, kellega seda kahe peale võtta, sest tema kukrule olevat see liiga kallis.”

      „Taeva pärast!” hüüatasin. „Kui ta tõesti otsib kedagi, kes temaga korterit ja kulu jagaks, siis olen just mina tema jaoks see õige mees. Elaksingi meelsamini kellegagi koos kui üksi.”

      Noor Stamford vaatas üle oma veiniklaasi mulle kaunis imelikult otsa.

      „Te ei tunne veel Sherlock Holmesi,” sõnas ta. „Mine tea, kas te teda just korterinaabriks tahaksite.”

      „Mispärast, mis tal siis viga on?”

      „Ega ma öelnudki, et tal midagi viga oleks. Ta on lihtsalt oma ideede poolest natuke veidrik – entusiast mõningates teadusharudes. Ent niipalju kui ma teda tunnen, on ta muidu päris korralik poiss.”

      „Arvatavasti arstiteaduse üliõpilane?” pärisin edasi.

      „Ei, mul pole aimugi, mille poole ta sihib. Ta on suurepärane keemik ja ma usun, et tunneb hästi ka anatoomiat. Aga niipalju kui mulle teada, ei ole ta kunagi süstemaatiliselt arstiteadust õppinud. Ta õpingud on olnud üsna katkendlikud ja korrapäratud, kuid ta on kogunud tohutul hulgal ebatavalisi teadmisi, mis hämmastaksid isegi tema professoreid.”

      „Kas te pole kunagi küsinud, kelleks ta tahab saada?” uurisin mina.

      „Ei. Ta pole niisugune mees, keda oleks kerge rääkima panna, kuigi ta võib olla küllaltki jutukas, kui tal juhtub tuju olema.”

      „Tahaksin temaga kokku saada,” sõnasin. „Kui ma juba kellegagi korterit pean jagama, eelistaksin töökat ja rahulikku inimest. Ma ei ole veel küllalt tugev, et taluda palju kära või erutust. Afganistanis oli seda kõike nii rohkesti, et minu elupäevadeks jätkub. Kuidas ma teie sõbraga kokku saaksin?”

      „Ta on kindlasti laboratooriumis,” vastas mu kaaslane.

      „Ta kas hoidub sellest paigast nädalate viisi eemale või töötab seal hommikust õhtuni. Kui soovite, sõidame pärast einet sinna.”

      „Kindlasti sõidame,” vastasin, ja meie vestlus kaldus teistele



<p>1</p>

Inglismaa koloniaalsõda Afganistani alistamiseks aastail 1878–1880.

<p>2</p>

Ghaasi – fanaatiliselt vapper muhamediusuline sõdur.

<p>3</p>

Strand – üks Londoni peatänavaid.

<p>4</p>

Holborn – üks Londoni peatänavaid.