Eliit. Kiera Cass

/title>

      Pühendus Kutsuge teenrid! Kuninganna ärkas!

      (emale)

      1. PEATÜKK

      Õhk Angeleses väreles õrnalt. Lebasin mõnda aega liikumatult ja kuulasin Maxoni hingetõmbeid enda kõrval. Järjest raskem oli teda tõeliselt rahulikul ja õnnelikul viivul tabada. Sestap ammutasin seda aega tänulikult endasse, et kahekesi veedetud hetkedel näis ta kõige paremas meeleolus.

      Kui Valik kõigest kuuele tüdrukule kitsenes, närvitses ta rohkem kui siis, kui kolmekümne viiekesi esmakordselt siia saabusime. Ta arvas vist, et tal on valikute tegemiseks rohkem aega. Ja kuigi ma häbenesin seda tunnistada, olin just mina põhjus, miks ta seda soovis.

      Illéa troonipärija prints Maxon oli minust sisse võetud. Ta andis mulle nädal tagasi mõista, et kui ma vaid siiralt tunnistaksin, et hoolin temast samamoodi kui tema minust, oleks kogu võistlus lõppenud. Ja mõnikord mängisingi selle mõttega. Kujutlesin ette, mis tunne oleks vaid Maxonile kuuluda.

      Kuid asi oli selles, et Maxon polnud juba algusest peale päriselt minu. Siin elas veel viis tüdrukut, keda ta kohtamistele viis ja kellele õrnusi kõrva sosistas. Ja ma ei teadnud, mida sellest arvata. Ja siis veel see – kui saan endale Maxoni, pean vastu võtma ka trooni. Seda mõtet ma tavaliselt eirasin. Kas või selle pärast, et ma polnud kindel, mida see minu jaoks tähendada võiks.

      Ja siis veel muidugi Aspen.

      Ta polnud enam otseselt võttes mu poiss. Ta jättis mu maha enne, kui mu nimi isegi Valikusse loositi. Kui ta aga valvurina paleesse ilmus, ujutasid kõik endised tunded taas mu südame üle. Aspen oli mu esimene armastus ja kui teda vaatasin, nägin, et… ka mina elasin ta südames.

      Maxonil polnud Aspeni palees viibimisest aimugi. Samas teadis Maxon, et mul on kodus keegi, kellest üritan üle saada. Ta andis mulle edasi liikumiseks lahkelt aega, üritades samal ajal leida kedagi teist, kes ta õnnelikuks teeks. Juhul, kui mina ei suuda teda kunagi armastama hakata.

      Kaalusin seda, kui ta oma pead liigutas, hingeõhk mu juuksepiiri paitamas. Mis tunne oleks lihtsalt Maxonit armastada.

      „Kas tead, millal ma viimati tõesti tähti vaatasin?” küsis ta.

      Sättisin ennast teki peal talle lähemale ja püüdsin jahedas Angelese öös sooja saada. „Pole aimugi.”

      „Õpetaja sundis mind paar aastat tagasi astronoomiat õppima. Kui hoolega vaatad, siis näed, et tähed on tegelikult erinevat värvi.”

      „Oot, sa vaatasid viimati tähti õppimise pärast. Aga lõbu pärast.”

      Ta muigas. „Lõbu. Pean selle eelarvekonsultatsioonide ja infrastruktuurikomitee koosolekute vahele kirja panema. Ja sõjastrateegiate kujundamise. Ma olen selles muide kohutav.”

      „Milles sa veel kohutav oled?” Libistasin küsides käe üle ta tärgeldatud särgi. Puudutusest julgust saanuna joonistas Maxon embava käega mu õlale ringe.

      „Miks sa seda teada tahad?” küsis ta teeseldud ärritusega.

      „Sest ma tean sinust ikka veel nii vähe. Ja sa paistad kogu aeg täiuslik. Oleks tore kinnitust saada, et sa polegi.”

      Ta ajas end küünarnuki najale püsti ja vaatas mulle pingsalt otsa. „Sa tead, et ma ei ole.”

      „No sellele üsna lähedal,” vastasin. Meie vahel jooksid väikesed värelevad puudutused. Põlved, käed, sõrmed.

      Ta vangutas pead, kerge naeratus näol. „Olgu siis. Ma ei oska sõdu kavandada. Olen selles kohutav. Ja arvan, et oleksin ka jube kokk. Ma ei ole kunagi proovinud, nii et…”

      „Mitte kunagi?”

      „Oled äkki märganud seda karja inimesi, kes saiakuhilate eest hoolitsevad. Nad toidavad juhtumisi ka mind.”

      Itsitasin. Kodus olin peaaegu kõikide toitude valmistamisel abiks olnud. „Veel,” küsisin nõudlikult. „Mida sa veel ei oska?”

      Ta hoidis mind enda vastas, pruunid silmad saladuslikult helklemas. „Viimasel ajal olen avastanud veel ühe asja…”

      „Räägi.”

      „Tuleb välja, et ma ei oska ennast üldse sinust eemale hoida. See on väga tõsine probleem.”

      Naeratasin. „Oled sa tõeliselt proovinud?”

      Ta tegi näo, et mõtleb järele. „Noh, ei. Ja ära loodagi, et alustaksin.”

      Naersime vaikselt teineteist emmates. Neil puhkudel oli nii lihtne kujutleda, et niisugune mu ülejäänud elu välja näebki.

      Lehtede ja rohu sahin reetis kellegi samme. Kuigi meie kohtingus ei olnud midagi sobimatut, tundsin pisut piinlikkust ja tõusin kiiresti istukile. Maxon tegi sedasama, kui valvur heki tagant meie poole astus.

      „Tema Majesteet,” sõnas ta kummardades. „Vabandan tülitamise pärast, söör, kuid nii hilisel ajal nii kauaks välja jääda pole hea mõte. Mässulised võivad…”

      „Arusaadav,” sõnas Maxon ohates. „Tuleme kohe tuppa.”

      Valvur jättis meid omavahele ja Maxon pöördus taas minu poole. „Mul on veel üks viga: mu kannatus hakkab mässuliste koha pealt katkema. Mul on nendega kemplemisest kõrini.”

      Ta tõusis püsti ja ulatas mulle käe. Võtsin selle vastu ning märkasin ta silmis kurbust ja tuska. Mässulised olid meid Valiku algusest peale kaks korda rünnanud – üks kord lihtsalt segadust külvavad põhja mässulised ja teine kord surmavad lõuna omad – isegi oma napi kogemuse põhjal tajusin ta väsimust.

      Maxon võttis maast teki ja saputas seda, ilmselgelt rahulolematu selle pärast, et meie öö nii lühikeseks jäi.

      „Kuule,” ütlesin, sundides teda endale otsa vaatama. „Mul oli lõbus.”

      Ta noogutas.

      „Ei, päriselt,” ütlesin talle lähemale minnes. Ta võttis teki ühte kätte ja pani vaba käe mulle ümber. „Peaksime seda kunagi kordama. Võid mulle näidata, mis täht on mis värvi, sest mina ei tee neil tõesti mingit vahet.”

      Maxon naeratas mulle kurvalt. „Mõnikord soovin, et asjad oleksid lihtsamad, normaalsed.”

      Liigutasin ennast nii, et saaksin oma käed talle ümber panna. Ja kui seda tegin, laskis Maxon tekil maha kukkuda, et samaga vastata. „Ma ei tahaks seda teile küll öelda, Tema Majesteet, kuid isegi ilma valvuriteta pole te just kuigi normaalne.”

      Ta ilme muutus pisut rõõmsamaks, kuid püsis endiselt tõsine. „Meeldiksin sulle rohkem, kui oleksin tavalisem.”

      „Sul on raske seda uskuda, kuid sa tõesti meeldid mulle sellisena nagu sa oled. Vajan lihtsalt rohkem…”

      „Aega. Ma tean. Ja olen valmis seda sulle andma. Ma lihtsalt soovin, et saaksin olla kindel, et kui see aeg möödub, ihkad sa tõesti minuga olla.”

      Vaatasin eemale. Ma ei saanud seda lubada. Kõrvutasin Maxonit ja Aspenit oma südames ikka ja jälle ning kummalgi polnud teise ees tõelist eelist. Välja arvatud võib-olla siis, kui jäin ühega neist kahekesi. Sest sellel hetkel tekkis mul kiusatus Maxonile lubada, et olen ka Valiku lõpus tema jaoks olemas.

      Kuid ma ei saanud.

      „Maxon,” sosistasin ma nähes, kui masendunud ta näis, kui minult vastust ei saanud. „Ma ei saa sulle seda öelda. Küll aga saan kinnitada, et tahan siin olla. Tahan teada, kas püsib võimalus, et kunagi oleksime… oleksime…” Kogelesin, sest ei teadnud, kuidas seda öelda.

      „Koos?” pakkus Maxon.

      Naeratasin rõõmust, kui hõlpsasti ta minust aru sai. „Jah. Tahan teada, kas leidub võimalus, et kunagi oleksime koos.”

      Ta lükkas juuksesalgu mu õlalt selja taha. „Usun, et see tõenäosus on väga suur,” teatas ta asjalikult.

      „Ma arvan sama. Lihtsalt… aega, eks ole.”

      Ta noogutas ja tundus rõõmsam. Just nii soovisingi meie õhtu lõpetada – lootusrikkalt. No võib-olla leidus üks asi veel. Hammustasin huulde ja naaldusin Maxonile lähemale, küsimus silmis.

      Hetkegi kõhklemata kummardus ta mind suudlema. See oli soe ja õrn, pani mind tundma