Aegade sadestus. Karl Ast Rumor

>Aegade sadestus

      I

      Noorusmaa

      Päevakeste

      Võrumaa idapoolsel veerul, vastu Setumaa kaelakujulist pikendust Peipsi suunas, venib lõunast põhja lausik soomaa just kui pikergune liud, ulatudes Orava metsadest Võhandu jõe suudmeni. Näib, nagu oleks muistsetel aegadel lebanud siin üks Peipsi lahtedest, mis hiljem ära umbus ning rabalohuks muutus. Ometi ei tarvitse see nii olla, sest Peipsi veed on agressiivsed: nad ei tagane, vaid ründavad, omades tendentsi koguselt suureneda. Pihkva järve kallastel toimub soostumise, mitte maastumise protsess. Võib-olla asus tollel mülkasel liuastul, millest jutt, kunagises ajakauguses arumaine luht.

      Mudasegune aeglaselt voolav jõgi, õieti tubli oja, jagab selle soostunud vaagna pikuti kaheks võrdseks pooleks. Sood hüütakse Mädasooks, jõge – Mädajõeks. Kumbki neist ei vääri tõeliste omaduste poolest neile omistatud nime. Eesti pindalal leidub mitmeski osas hoopis tümamaid lausikuid kui Mädasoo; ka jõgi pole teistest soojõgedest „mädam”.

      Olgugi loikane ja hõljuv, ei varja Mädasoo kusagil jäägitult neelavaid laukaid. Kes seal poole kehani mülkasse peaks sattuma, tunneb kindlat pinda jalge all ning ronib suurema vaevata kandvale kamarale tagasi. Lõbusaks ei saa sellist sukeldumist küll pidada, sest mülgas kohiseb porist ja sukelduja riided kattuvad punakaspruuni saastaga. Võiks arvata, et vesi jões on samuti telliskivi värvi roostene; ometi helgib selle pind käärude kohal klaaspuhtalt. Tarvitseb aga süvikute põhja kergeltki sorkida – kohe pilvendab sealt tume mudalaine pahandatult vastu.

      Tsaaririigi ajal märkis Mädajõgi oma paarikümneverstalisel jooksul kõige põhjapoolsemat piiripala Liivimaa ja Pihkva kubermangu vahel, iseseisvunud Eestis – sama piiripala Võru ja Petseri maakonna vahel. Ikka ta eraldas ning eraldab kahe kultuuri külgnemist sel ajaloolisel siirdealal. Jõe vasemal kaldal, kus metsade taga loojub päike, näeme Kahkva ja Räpina raskepäraseid põllumaid ning jõukaid talusid. Teisel küljel – lausa nagu varjundatul, olgu küll, et päikesetõusu kaarel – narmendavad liivaleetesed nõmmed, kadarbikutalud ja asuvad setude kehvavõitu külad.

      Ent just sellel Setumaa kiilul on elanike meelsus tunnustatavalt vastuvõtlik kõigile võrumaiselt eestilikele mõjudele, eeskujudele ning mentaliteedile. Teisiti ei võigi see olla, sest nende setude õhuruum läände on hoopis avaram kui idasse. Soo on igal aastaajal ületatav, vähemalt jalgsi. Järv aga, mis seda kitsast maad idast raamib, on küll pakasel talvel jääl liiklemiseks soodne, muul ajal – ebasõbralik veekogu.

      Setudel puudus eluline huvi järve vastaskaldaga suhtlemiseks. Polnud neil sinna kaupa viia ega sealt saaki tuua. Nende sobivus piirdus Pihkva järve soise rannikuga, kus poolja veerandsaartel asusid venelased, elatudes kalapüügist ning tintide soolamisest-kuivatamisest. Hoopis ahvatlevamaid võimalusi pakkusid setudele Võrumaa vallad: seal vajati palgalisi, seal leidus vahetuskaubaks leivavilja.

      Mädasoo algvesistu asub seal, kus üks Orava valla piirikõverikke tungib tömbi talvana Petserimaa aladesse. Veel möödunud sajandi keskpaiku loeti seda kohta metsade üksindusse ununenuks. Põlised kuuse- ja männilaaned ümbritsesid teda loogana, suundudes poogendamisi kagusse, lõunasse ja läände; tungisid paiguti Piusa jõe oruni, ümbritsesid Orava mõisa ning külade välju ja ühinesid loodes ning põhjas Veriora metsadega, mis olid niisama põlised. Osa sellest jõulisest rikkusest harvendati ning raiestati Valga-Pihkva raudtee ehitamise ajal; muist laastati lankide kaupa mõisnike alalise rahanälja rahuldamiseks. Käesoleva sajandi alguses aga võis tuul neil radadel ikka veel võimsat metsade mühinat tõsta ja tõstab loodetavasti veel praegugi, kui sõdade rüüstangus ning kommunistlikus majandamises vandalistlikud äkked seda pole paljaks riisunud.

      Orava ja Kahvka maapind on ida suunas kallak, ehkki silmamõõt seda ei registreeri. Soo ees murdub maa alla; ometi mitte kuristikuliselt, vaid taltsalt. Metsades on pind paiguti lohklik. Sinna kogunevad sügisvihmade ja kevadiste lumesulamiste veed, moodustades tümade kallastega järvi. Pikapeale immitseb liigne rõskus, osalt nähtavate nirekestena, osalt maa-aluseid urgusid mööda Mädasoo poole. Sellest tingituna näeme soo võrumaisel kallastikul kraavistusi, orgusid ja madalrõõneid, kus kuivadelgi suvedel soliseb vesi.

      Too tsaariaegsesse Pihkva kubermangu unarusse kiildunud Võrumaa sopp polnud sugugi nii inimtühi, nagu muistne rändaja ehk arvata oleks võinud. Juba ürgsel pärisorjuse ajal asus seal tõrvapõletajaid, karutapjaid ning metsmesilaste hooldajaid. Nende laantes paiknejate eluruum oligi tolleks külmhigiseks põueks, kust väljusid Mädasoo ja Mädajõe lätted. Hiljem tekkisid sinna üksikud mõisa orjustalud, poolenisti vabadikud. Otsemalt metsamaa sopi põhja asutas Orava mõis kõrtsi, sest Liivimaa seaduste põhjal oli tal selleks kitsendamata õigus. Venes eneses käis kõrtsi avamine trahterimääruste alla ning oli raskustega seotud. Märjukese tarvitajate poolest polnud mõisal muret, sest vähese võsastiku taga algasid tihedalt asustatud setu külad. Liiatigi oli juba enne seda uue karjamõisa loomiseks raadatud tubli lahmakas sooveerset metsa hingemaade külgnevuses. Õigeid teid küll polnud, kuid piisas rajakestest ning puude alla songitud rööpaist. Laupäeva õhtuti joodi ning lällutati kõrtsis tublisti; ometi polnud kaklused kombeks. Varsti kujunes kõrtsi ümbrus omaette pisikeseks asulaks olustikku iseloomustava nimega – Soeküla.

      Mädajõe algallikate läänepoolsel pinnastikul oli mets väheste haritava maa lappidega ning paimudega ebaühtlaseks tükeldatud. Seal asunud millalgi viletsates onnikestes teadmata arv kehvikute perekondi. Kõneldakse, et mõis ei tundnud nende vastu kuigivõrdset huvi ega nõudnud neilt teopäevi, kuulugugi maa ise pärispõlve talundite piirkonda. Nad tasunud oma kohustused mõisale karu-, hundi- ja kärbinahkadega või ei tasunud üldsegi. Kas see tõesti nii oli, jäägu möödunud aegade teadule. Samuti peame suhtuma kõhklevalt toonaste raukade kuuldustesse, nagu oleks see sooallikate metsane pesa pakkunud sobivat varjupaika pihkvalaste ja novgorodlaste sõja- ning röövsalkade maaletungimise juhtudel, sest nood saagiretke kangelased suundunud ikka otsemalt Vastseliina ja Võru poole, tuhnimata metsakurudes.

      Vaieldamata tõik on, et juba enne Liivimaa talurahva vabastamist asus seal kolm renditalu. Maade kruntimise ajastul piiristati ka nende talude pind, varustati kupitsatega ja määrati kindlaks igale neist kuuluv vaka- ja adramaade arv. Et pererahvast ning loomi hinges hoida, põletati lisaks uut alet, hautati kütist ning laiendati vagu-vaolt külvipinda. Rikkust polnud roobida, leib oli aganane, kuid näljasurm kõndis nii enne kui pärast sealt mööda. Võsas ulgusid hundid, suitsutares pirisesid lapsed, meeled mõlkusid aeglaselt tänasest homsesse. Pinu taga kasvasid rohelised tubakavarred – rõõmuks silmale, maiuseks suule. Iga tund pookis elule uue jätku.

      Selles jätkude jätkumises ja elu tunglemises juhtus nii, et keskmine noist taludest tuli käesoleva mälestuste raamatu kirjapanija sünni- ning kasvukoduks. Mu isa Vidrik Ast, kirikukirjas Friedrich, Lasva mõisa öövahi poeg, omandas selle tolleaegselt suurfeodaalilt v. Liphartilt, kelle omandid ulatusid väljapoolegi Võrumaad. Muu seas kuulus talle ka Raadi mõis, kuhu asutati omariikluse ajal Eesti Rahvusmuuseum. Ost pidi toimuma möödunud sajandi viiekümnendail aastail, täpset aega ma ei tea. Samuti ei tea ma, millise säästusummaga tasus paljaste kätega nooruk esialgse käsiraha. Talu lõplik hind, koos pikaajalise järelmaksu protsentidega, tuli ülekohtuselt kõrge – ligilähedalt neli tuhat hõberubla.

* * *

      Loomulik oleks olnud talu osta perekonnapea – Jakobi, mu vanaisa – nimele. Aga ta oli juba tublisti elatanud mees, viinamaias pealegi. Vastseliina mõisas, kus kaupa käidi sobitamas, lausunud pärishärra:

      „Sinust ka mõni talupidaja! Oled öövahiametis tossu tegemist õppinud. Kui poeg ostab, siis müün… annan talle pealekaubagi. Seda poissi ma tunnen: tal on pöial parajal paigal. Sina, vanamees, mine ahju peale prussakaid hauduma.”

      Siis küsinud pojalt eneselt kinnitust: „Kas annad oma vanadele eluaegse peatoidu ja toanurga?”

      „Jõudumööda, härra… jõudumööda kerjustelegi.”

      „Noh, mine siis. Kaup jääb kaubaks. Ega sul hobust pole?”

      „Ei küll, härra… pole mul midagi.”

      „Hoia aga pea õigel paigal, muu tuleb veitsiviisi. Ütlesin, et saad ka pealekauba: käsin anda sulle paari härgi… ja noh, seemne kevadeks mõisa poolt. Kaks kotti kartuleid võta viinaköögi juurest. Nii rumalat kaupa pole ma veel teinud… Et sa mu silmist kaod!”

      „Jumalaga, härra!”

      „Pea’nd,