Unustatud. Rein Põder

mille eest võisime hiljem leiba ja ersatskohvi osta ning lisaks veel talongid Karola kui lapse jaoks, kellel oli õigus piima saada.

      Niipea kui sadama vaateulatusest väljas olime, sugenes mu kõrvale pikka kasvu Saksa ohvitser, vaevalt et ta oli me laevakaaslaste hulgast ning oli mind juba varem tähele pannud. Ta võis olla sellest valvemeeskonnast, kes meid kõõrdpilgul vahtis. Aga see ohvitser ise oli üsna meeldiva välimuse ning pealtnäha kenade maneeridega noorepoolne mees. Ent tema eesmärkides polnud siiski suuremat kahtlust, mida võis juba öelda selle põhjal, kuidas ta mind vaatas. Ta vist polnud märganud, et mul on kaks last kaasas, kes olid sel hetkel minust ette jõudnud, sest võõras linn justkui kutsus. Nõnda, esimest korda kogesin, mida tähendab ilma meheta reisimine, ja see oli vist ka esimest korda, kui ma mõtlesin – Viki võinuks pigem poisslaps olla, sel juhul oleks mul olnud nüüd ja edaspidigi keegi kaitsja moodi kõrval. Kuid veidi hiljem muutsin oma arvamust. Ikkagi oli hea omada just omasugust, nii suurt, täiskasvanu künnisel vanemat tütart. Rääkimata muidugi meie väikesest tarkpeast Karolast, kes oli lausa asendamatu. Jah, ma olin siis ja edaspidi väga rahul, et mul oli kaks nii tublit tütart.

      Mu saksa keel ohvitseriga suhtlemisel oli kange, sõnad ei tulnud kohe meelde või meenusid ühekaupa. Mis oli minus niisugust, et ma talle silma hakkasin! Ma ju ei olnud enda arvates ilus. Aga see ei loe, kuidas sa ennast ise näed – ka seda ma teadsin senise elukogemuse põhjal. Ohvitser kõndis mu kõrval, suutis minuga ühise sammurütmi saavutada ja püüdis oma jutuga võõrastusseina kiiresti lammutada, sest tal oli ju vähe aega. Ta pidi siiski aru saama, et ma olen põgenik. Või just seepärast ta minu külge end kleepiski. Nii või teisiti, see seik tõstis mu enesetunnet, naiselikku enesetunnet, mis oli vahepeal üsna madalasse vajunud. Aga ma vastasin talle järelemõtlikult ja napilt.

      „Proua, kas te ütleksite mulle vähemalt oma nime?” küsis ta lõpuks, kui tundis, et meie teed lähevad paratamatult lahku.

      „El-len,” laususin ebakindlalt. Ma ei tahtnud ju valetada. Mõni teine oleks öelnud väljamõeldud nime.

      „E-len,” kordas tema nagu imestunult. Siis veel mitu korda. Nagu naudiks mu nime kõla. Nagu kommi, kirsikive, klaaskuule oma suus. Ei tea, kas see meenutas talle midagi või kedagi, kedagi igatahes ja ilmselt ta ei pettunud vähemalt mu nimes. Mis oligi kõik, mida võisin talle pakkuda, sest järgmisel hetkel olid tüdrukud mu kõrval ja kukkusid ohvitseri märkamata millestki sädistama. Ning too, mu esimene meestuttav Saksamaa pinnal haihtus olematusse.

      (See oli esimene taoline kord. Järgmised tutvumiskatsed ei lasknud ennast kuigi kaua oodata. Ma ei tea, kas see oli vaid minuga nõnda või kogesid seda vähemal või suuremal määral kõik läände põgenevad eesti naised – miks vaid eesti, üleüldse kõik see naispere. Kuni ma taipasin ühtaegu kaht erinevat asja – kõigepealt muidugi sedasama, et mul polnud ju meesterahvast kõrval! Ja teiseks, sõjast, selle karmusest hoolimata leidus üllatavalt palju sääraseid mehijuhuseotsijaid, sest polnud ju midagi lihtsamat ja vastustamatumat kui üks kiire ning põgus ja tihti ka tulemusrikas tiivaripsutus, sest meeleheitel või ebakindel naine oli neile kerge saak. Jumal teab, millise rahulduse nad sellest said – sel polnud ju tõelisuse maitset.

      Kui laeval mind häiris pisut, et mu tütar Viki, kellel oli küll juba pikkust, kuid naiselikud vormid alles aimatavad, pälvis juba haavatud sõjameeste pilke, siis maal tundus asi olevat vastupidi. Jälle oli minul eelis. Pean ütlema, et mu tütred suhtusid edaspidi sellesse võõraste meeste tähelepanusse täiesti rahulikult. Isast nad igatahes seejuures juttu ei teinud. Enda imestuseks märkasin, et olin abielusõrmuse juba laeval ära võtnud. Miks ma seda olin teinud? Ennast mõista on inimesel, seda enam naisel mõnikord üsna raske. Kas olin juba siis aimanud, et Roland ei jõua enam kunagi meieni.)

      Linnas oli esimene mure ära vahetada nn Ostlandi raha, mida mul oli ülejäävalt kaasas. Vahetusmääraks oli 50 marka inimese peale, kokku sain 150 riigimarka, sest pika nurumise peale arvestati ka Karola täiskasvanu eest.

      Meie esimeseks peatuspaigaks oli Gotenhafeni läbikäigulaager (DU-laager), mis polnud sadamalinnast Gotenhafenist kuigi kaugel. Sinna sõitsime lahtise kastiga veoautos, suitsulihakomps minu jalge ees, mis levitas oma head lõhna paberist ja riidest selle ümber hoolimata. Aeg-ajalt tundus mulle, et kõik autosistujad tunnevad seda. Kuid keegi ei pööranud meile erilist tähelepanu. Meie muu kraam oli meil lahus; olin juba kodus Tihemetsas ettenägelikult valmis õmmelnud mugavad seljakotid, mille sisu moodustasid peamiselt rõivad, mitu jagu vahetuspesu ning igaühe hügieenitarbed, käterätt ja seep, sest just seebiga, nagu ma teadsin, oli sõjaajal kõikjal kitsas käes; veidi oli seal ka toidukraami, peamiselt kuivikuid ning tükksuhkrut. Karola seljakott oli muidugi poole väiksem ja sisaldas ka vähem. Olin kõigi seljakottide õlarihma alla õmmelnud väiksed padjakesed, et oleks võimalikult mugav kanda. See oli üks minu ettenägemisi, mille üle ma hiljem uhke võisin olla. Samuti oli iga meie rõivaeseme küljes väljaõmmelduna selle omaja nimi ning ka perekonnanimi Männik – nii igaks ettenägematuks juhuks. Oli veel üks ettenägelikkus, aga sellest ehk edaspidi.

      Tolles laagris viibisime vaid kaks päeva, ent sellest oli küllalt, et teada saada, mida üks põgenikelaager kujutab – nii selle head kui ka halvad küljed. Ühesõnaga, ei meeldinud mulle peaaegu miski, ehkki meile anti kohe süüa, mäletan, et selleks oli värskekapsasupp, ning magama heitsime esmakordselt vooditesse. Siis ja ka edaspidi sain ma aru, et see laagrieluga kohanemine või mittekohanemine on suuresti kinni minus, tüdrukuis igal juhul vähem, sest ma olin kogu senise elu olnud, kuidas nüüd öelda, väga omas, iseotsustamises kinni, ja seepärast ka eraldihoidev, mitte seltsinguinimene. Samas on igasugune laager ikkagi koht, kus ollakse pead-jalas koos ning kõik toimub käsu korras ning ühiste reeglite järgi. Just need reeglid tekitasid minus kohe vastuseisu.

      Esimene neist oli juuste nõndanimetatud sanitaarne töötlus, mis küll ka Vikit masendas, sest temal olid meist kõige pikemad ja ilusamad juuksed. Reeglina loputati kõigi naiste pead äädikalahusega üle. See hais ei läinud meil tükil ajal küljest. See polnud veel kõik. Kolmandal päeval toimus palju põhjalikum ja üleüldine sanitaarne töötlus. Toimingu läbiviijaks olid mundris ja üsna meheliku käitumismaneeriga saksa naised, kes ei teinud mitte mingeid erandeid. Kõiki käideldi (ma ei tea, kas on niisugune sõna?) ühtmoodi, nagu pärinenuks me mingilt söödikutemaalt, mõnest epideemiakoldest. Seekord puistati igaühele pähe ja ka krae vahele DDT pulbrit, mis haises veel palju jäledamalt kui äädikas. Kõige selle mahapesemiseks läks kohe mitu ämbritäit vett.

      Muidugi kartsin minagi igasuguseid batsille ja haigusi, mis suures inimhulgas kerged levima. Kõige enam pelgasin muidugi kõhutõbesid. Sestap püüdsin koos tüdrukutega, niivõrd kui võimalik, aina omaette hoida, ei kippunud kellelegi kätt andma, sest seal oli ikkagi rohkelt meie endi kaasmaalasi. Ja õhtuti saatsin tüdrukud laagri kaevule jalgu ja käsi pesema.

      Kuid mis samuti silma paistis – igasugune mustus ning korratus ja sügisesest ajast hoolimata arvukalt kärbseid ning parme. Ja muidugi need järjekorrad, mida ei saanud vältida – söögisabast väljakäigu omani välja. Püüdsin selle inimese suurema häda lausa öö peale lükata, siis olid kemmergus vähemalt omaette.

      Kuna see oli ikkagi läbikäigulaager, siis puudus seal isegi pommivarjend. Kui sireen undama hakkas, tuli juhendi kohaselt joosta ligidasse võssa. Õnneks selle aja jooksul ühtki tõsist õhuhäiret polnud, oli vaid üks õppeotstarbeline.

      Laupäeval, 23. septembril sõitsime rongiga edasi Stettini suunas. Raske oli uinuda, sest öö oli juba üsna külm ja vagun kütmata. Õhtu ja pimedus saabusid kiiresti, nagu oleksime ööle vastu, aga mitte selle eest ära sõitnud. Viki ja Karola suutsid taas magama jääda, kuid mulle ei tulnud järjekordselt und. Nüüd küll mõtlesin Rolandi peale – et kas me üldse enam kokku saame! See oli kuidagi kurb ja üksildane mõtlemine, sest ma ei saanud oma kõhklusi tütardega jagada. Mõnikord on säärasest enesejagamisest suuresti kasu. Ma olin muidugi nii Gotenhafeni sadamasse kui ka läbikäigulaagrisse vastavad teated maha jätnud. Teade sisaldas peamist – et oleme õnnelikult üle mere pääsenud ja oleme kõik terved. Muud mul polnudki öelda, sest ma ei teadnud ju, kuidas kujuneb me edaspidine teekond. Me olime nüüd nõnda suures ja sõjast haaratud maailmas, väikesed inimkübemed, kolm kokkuhoidvat naishinge.

      Selge