Otsija metsas. Jaan Oks

elusaladuse kindel põhinoo —

      ja noo!..

      Ei kingita seal sulle pärlit kallimat,

      ei lubata ka sõrmeverejõuset elu lahedat…

      Su seltsiks naistelapsed, tütred higitopikud

      ja toored ilmanaised

      haiged, vaesed —

      ning tasuks juhtund hallikopikud,

      on punatenga vanne

      aruanne…

      … Ja vasta, vasta kõige peale ka

      kihvtiga.

      Sega hinge hallet,

      mis tüütavat auru teeb,

      ja puista kaetud valet,

      mis lööb, mis sööb…

      Kui tulevad ta preestriööd,

      siis, teadke, kordadel on kihvtiveed

      ta loova kire all

      saadaval…

      Kui juba otsijad-kuradid on paremad,

      kui armukene segab kulda-kulda —

      ei te näe ajatulda,

      vaid ainult tuletooja varemaid:

      nälg, häbi – kustund mulda…

18. 3. 1908

      Elust läbi

      Ma vean elust läbi

      nii sala-salaja.

      Ei teiste au ei häbi

      mind suuda puutuda.

      Mu tee on metsa taga,

      mis muile teadmata.

      Nii olen ala vaga:

      Ei nad ju aru saa…

19. 3. 1908

      Soovijatele

      Saada mulle tervist – saada – saada veel!..

      Tee nii, nagu tõesti kaasa tunneks teel!

      Haletse ja nuta, vagus nägu tee;

      ega ma veel usu, et on tõsi see…

      Tean, ja tean, ja tunnen: teised nõnda ka

      tahtvad lahked olla, tahtvad meelita. —

      Soovi tervist – soovi, siis võid vaadelda,

      kuidas ahnelt töötan haiguseni ma…

      Oled minu naine – inimene ka:

      tahad oma pärast minu tervist sa.

      Muidu – nagu teada – ligemistele

      meeldib, kui sa nälgas ilmud nendele.

      Meeldib – kui sa õues – särgita ja maas…

      Oma kõdi pärast ta sind halastas.

19. 3. 1908

      Higi soolane

      Higi soolane – eks vii!

      Tarvita ka muskuli…

      Vaeva veresoonesi,

      sunni liiga närvisi!

      Kannikast – eks kulda tee…

      No mis sest, ka tuttav see:

      särgist naise pärlid saad —

      tütre häbist lõbustad…

      Löö ja tee, ja tee ja löö —

      ajud jäävad järele.

      Ajud… Aga veel-ja-veel

      muskul karastatud tööl…

20. 3. 1908

      Teotaja

      Tean, et enne sündimisi sa

      julgesid mind emas teotada.

      Tean, et pärast sündimisi ma

      emaga sain pisarates leotada.

      Aga, nüüd on sinu tütred suured,

      mina helev mees.

      Nüüd on sinu türed lahti minu ees.

20. 3. 1908

      Nii on hea

      Nii on hea, nii on hea

      läbi laskmata veel pea

      ajud terved teevad tööda

      teenivad end päevad-ööda

      Hing ei närvitõbe vea.

      Nii on hea, nii on hea

      armastusest hing ei tea

      ei ta tunne sõna “kodu”

      ega perekonna-rodu

      midagi ei kinni pea.

      Nii on hea, nii on hea,

      kui sa leiaksid seal vea

      kus on palju rumalusi,

      kummardavad jumalusi…

      Ära naisi tunne, tea.

24. 3. 1908

      Tondiks

      Enne kui tondiks,

      sai ta libahundiks:

      rikkus piima ära,

      sabast näris mära,

      ema külge umbse muhu,

      tütrel’ vareshamba suhu…

      Läks libahundiks,

      siis sai tondiks!

      Vaatan vastu halli võlvi…

      Vaatan vastu halli võlvi,

      mööda sirgeid pikki puid:

      näen siin ainult paljaid põlvi,

      väga raskus-rikast suid;

      näen siin õrna õie otsa,

      musta seemet mulla sees,

      iluäratusemetsa,

      oma hullumeelsust ees.

      Võitlus

      Taevas, maa ja meri

      nemad kuulvad pealt,

      kuidas mina heitlen,

      ei nad tõsta healt.

      Tahan tundmust teha,

      südant teenida,

      tahan armu viha

      kujuks segada.

      Tahan hinge näha

      käia kunsti eel

      kõneleda tungist

      laulda kirest veel.

      Vaev on… Võitlen ammu

      laial mereteel;

      otsin kindlat sammu

      nukraks läheb meel.

      Ligi inimesed

      kuulevad ka pealt

      kuidas laintes võitlen

      nad ei tõsta healt…

25. 3. 1908

      Ilma-mõtted

      Septembri-ilmad tumedad

      mu sügis-rinda rõhuvad…

      Ei siin küll pole õnnel asu,

      kus viletsust on terve lasu,

      kus päikse-laulud palavad

      ju