Otsija metsas. Jaan Oks

Jumala sõna räägib, ja jätab hobuse lõõtsutama. Ader vajub ka nagu väsinult vao sees viltu. Hobune ulatab mõne ümberseisva ohaka ja oblika hommikuooteks. Ainult Hendrik ei püsi, ta ei raatsi puhkamisega aega raisata. Või mis seal enam puhata lasta ongi? Mees on juba nagu mõni kondiratastega masin. Ega siin kondid ei kosu ega kasva.

      Kevadise künni ja sõnnikuveo ajaks söödab Hendrik ikka võiku, et see põllul ka sile ja tugev loom oleks. Teenib teda sööma ja jooma ettekandmisega nagu inimene looma kunagi. Aga Hendrikul ei ole kedagi, kes tema näo sileduse, ta musklite tugevuse eest muret peab. Kas ta seda väärt ei olegi, et ta hobuse kombel raske töö ajal ka paremaid suutäisi ehk vähemalt lihtsat toitugi hästi kõhu täis saaks? Nüüd mõtleb ta mõnikord söömalauas: “Mis ma, vanainimene, enam toitu raiskan: eluajal küll söönud,” – ja paneb enne lusika lauale, kui keedetud jahurokast kõht täis saab.

      Nõnda siis on: kui hobune ja ader hingavad, läheb mees kive üles kaaluma, neid raske kangiga purustama ja sarapuupõõsaid raunade pealt ära hävitama. Ja nagu ristiks on loodus siia põllu kohale nii palju halle põllukive maha pildunud, keset põldu sarapuupõõsaid kiviraunadega istutanud. Iga ootel, iga päev jälle võitleb Hendrik nende vastu, aga kivid ei lõpe ega vähene põõsad, neid on ju aruta palju.

      Ka vanamehe ots on kivide kangutamise juures higine, aga tema peremees ei luba teda mitte võigu kombel puhata. “Las jookseb higi, las näen vaeva – siis saan taeva,” mõtleb tööloom, see kuuendama päeva laps, ja pühib aga tilkuvat higi kondiselt otsalt ja hõreda habeme seest. Hobusel ei olnud vist veel niisuguseid mõtteid. —

      Peale puhkeaja hakkab Hendrik uuesti tööle, juhib atra ja hobust. Kui adranina tee peal kivi takistuseks juhtub ette tulema, siis jääb ta seisma, ka võik seisab ja laseb sammu tagasi, nagu uue pealetungi jaoks jõudu võttes. Juhtija käsi väriseb ka – ta tunneb nendega ühesugust takistust. Seal nagu ühinevad nende kolme jõud ühise vaenlase vastu.

      Nad künnavad. Hendrik ei pane nõndanimetatud loodust tähele. Ta on juba sellest nagu ära tüdinenud, kõik on nii igapäevane, tüütav. Ainult seda pani ta tähele, et sooja päikesekera üle suur pilvetükk peatama jäi. See sündmus looduses rõõmustas teda: nüüd pole võigul ju täna nii palju kiilidest ja parmudest kannatada. Ka eidel kergem särki pesta, kui see väga higiseks ei saa.

      Korraliste vahede järel peatasid hobune ja ader, ja Hendrik käis järjest eemal kive purustamas ja veeretamas.

      Viimaks tuli see aeg kätte, et kündja mõtles: hobune tahab hommikust süüa saada. Veel mindi korra vaoga üle põllu, ümberpööramise järel vabastas Hendrik võigu riistadest ja viis ta põllupeenrale, kus kõige paksem rohi kasvas, hommikust sööma. Mära hammustas ahnelt lihavat rohtu, kui ka vanad kulunud hambad suutäie jälle ära kaotasid ja osakese maha libiseda lasksid.

      Ader jäi ülespoole pööratud aistega tööjärge kinni pidama.

      Nüüd tuli ka Hendrikule meelde, et ta ise ka natuke leiba võtma peab. Ta võttis kivi otsast toidurätiku, istus ise kastest märjale kivile ja harutas toidu lahti. Kolm surnud silku kukkusid määrdunud kivile, üks kõige lahjem veeres veel üle ääre maha. Vanamees korjas need jälle rätikule kokku. Kui ta kesist leiba nii lahtiselt oma ees nägi, kaotas ta kõik muud tahtmised ja soovid ning tormas hammastega leiva kallale, nagu oleks see kõiges süüdlane.

      Kukulind kukkus mõisahärra tamme otsas nii iseteadvalt ja häbematult, nagu oleks ta tahtnud ilmale kuulutada, kes neist kolmest kõige õnnelikum, kes kõige õnnetum on. Ka linavästrik lendas küntud vagudesse toitu otsima ja leidiski ka sealt hommikueinet, kuhu ta seda ei olnud külvanud.

      NAISEVÕTMINE

      Matla külas oli suur uudiste aeg kätte jõudnud, see aastalüli, kus kõige rohkem ihaldusi, lootusi ja ootusi noorte keskel täide läks – kolmekuningapüha ja küünlapäeva vaheaeg.

      Siin külas oli palju noori ja parajaealisi meeste ja naiste sugupooli, sest talusid oli palju ja igas talus oli jälle mitmepealine perekond mõnesuguste liikmetega. See oli mõisarentnike küla, laenatud ulualuste metsik kogu, kus peremehed kõikuvas kodus nii rohkearvulisi elutöötusi läbi pidid elama.

      Tali on küla noorsoo vastastikune unistuste aeg. Sügisel lahkuvad külapoisid ja – tüdrukud suvistest kaasadest – vikatist, rehast, sirbist ja labidast, ja linatalgud hakkavad peale. Siin on ka küllalt tööd, aga lõpul on ka juba lõbu, palju käratsevat lõbu, mis laialiaetud ihaldused kokku korjab, lagunenud õhulossid uuesti üles ehitab. Ja nii järgnevad jõulud, rõõmsad lumised pühad. Talve hakatusel arvavad neiud ja poisid, rohkem aga esimesed, kui palju parajaid paare veel küla ringis leida on. Mõned, kes endistel aastatel veel esimestes ridades olid, arvatakse juba kirjast maha, neid nimetatakse vanapoisteks ja vanatüdrukuteks. Teised noored, kes leerist läbi on tulnud ja juba inimesesuurused on, võetakse jälle seltsi vastu. Teadagi, et sedaviisi Matla küla parajate poiste ja tüdrukute arv alati muutub, nagu kõik asi ilmas. Peab ka seda silmas pidama, kes need arvustiku kokkuseadjad on, noorukesed, parajad või vanapoolsed. Poisike on ju enese arvates ammu mees, plikakene neiu, olgugi et teised neid veel selleks tunnistada ei taha. Ka kõige aastarikkamad piigad ei taha veel, et neid loo alt maha jäetakse, nad ootavad ikkagi veel juhtuvuse peale.

      “Kaarel, millal sa selle asja siis ette võtad?” küsis Matsi eit neljapäeva õhtul oma poja käest. Ta hääles oli juba väikest kärsitust ootamise järele märgata, kui ta voki enda eest eemale tõukas, et selle asja üle rohkem rääkida. “Ise näed küll, et meie ei saa enam kuidagi läbi, pole ju kerge nii vähega talu tööd ära teha. Isa vana ja köhib kangesti, ma jään ka iga päevaga võimetumaks; sellel aastal on palju linu ja takku, kes see kõik üksi jõuab ära kedrata. Siis talita vaheajal loomi veel – tööd jäävad igal pool niimoodi teistest taha.”

      Kaarel oli vist täna õhtul niisuguse jutu vastuse peale ette valmistamata, ta raius toolijala puid kuivamapanemise jaoks ja ei suutnud ema küsimise peale otsekoheselt vastata. Ta ei tahtnudki veel sellest asjast nii palju juttu teha.

      “Ise tõid ju pandid ammugi ära, need suitsevad nüüd ära,” jätkas eit, kui ta nägi, et esimeste lausete peale Kaarlil nii raske vastata oli. “Viin kahaneb ka niiviisi kodu natukehaaval võttes ära. Siin sai saagijatele antud, isa niisugune, ta maitsetab ikka igaühele, kes aga juhtub tulema – hakka seda nüüd jälle monopolist tooma, siis läheb kalliks. Ma sain sedaviisi sugulaste läbi meretagust odavamalt.”

      Nüüd võis juba ka poeg vastata, jutt oli juba kergemate asjade peale pööratud.

      “Kui see otsa saab, võib ju uuesti jälle tuua,” arvas Kaarel. Ja muud ei teadnud ta ütelda. Oli näha, et need kõned küllalt mõjuvad ei olnud. Ema aga tahtis, et poeg tõesti peab sel aastal kosja minema. Selleks oli palju põhjusi. Ta tahtis neid kõiki Kaarlile selgeks teha.

      “Nõnda asi ikka kaua edasi ei lähe. Sul omal ka parem: muidu iga aasta ikka jälle tühjade juttude all. Ei taha kõiki kuulatagi, mis külarahvas ühest ja teisest räägib. Mis sinugagi parem lugu. Käid niisama jõulude ajal teiste seltsis ka, ühest uksest sisse, teisest välja, pole rahu kusagil.”

      Kaarel tegi oma tööd edasi. Need jutud olid selleks juba väga kulunud ja igapäevased, et nad teda huvitanud oleksid.

      “Kes ilma suud kinni paneb. Las nad räägivad, kui see aga tõsi ei ole. Ega ma siis koju vangi ei jää, kui naise olen võtnud, tahan ikka veel sõprade seltsis käia.”

      “Mis sa siis enam oma sõpradest hoolid,” rääkis ema poja viimasele lausele vastu, “siis juba kodus lõbu küll. Ega ta nüüd üksi kodu jää, kui sa külasse lähed. Ikka seltsis ka.”

      Ema, kelle arvates tööjõu puudus poja naisevõtmiseks kõige suuremat põhjust pidi andma, kuna selle külahulkumise ja tühjad jutud ikkagi veel ära kannatada oleks võinud, pööras oma kõne jälle teise külge.

      “Ise näed küll, kui hädas meie suvel oma töödega oleme: ei saa kuidagi teistele järele. Ma katsun ka küll veel igal pool ees ja taga olla, aga mis see kõik aitab, abi ikka vähe. Kolm vaimu suure koha peal. Ja oleksid need kõik tugevad töötegijad olevat. Mis vanad inimesed