Neli on rohkem kui ainult neli. Krista Frech

li on rohkem kui ainult neli

      pühendan selle raamatu kõigile suurepärastele

      sõpradele head sõbrad on nagu rinnahoidja– nad hoiavad sind üleval lasevad sul suurem paista, kui sa oled on mugavad aitavad ja toetavad ning on lähedal sinu südamele

      halvad sõbrad on nagu kitsad aluspüksid – nad poevad kannikate vahele on ebamugavad ja jätavad inetud jäljed järele

      LÕBUSAM ELUVORM

      Sügaval südamesopis tundsin, et Armini lahkumine peaks minus kahetsuse ja vähemalt ühe padjatäie pisaraid esile kutsuma. Aga ei midagi taolist. Ju vist karastub meie hing iga lahkuminekuga üha enam. Või olin ma Arminiga koos ainult seetõttu, et mu elamises ka veidi vastassugupoole hõngu oleks?

      Lizzy arvas, et üks rulluisutamiseretk värskes õhus peaks mulle antud olukorras soodsalt mõjuma.

      Sellist luksust, et juba veebruaris sai rulluiskudega sõita, võimaldas meie pehme kliimaga Saksamaa Toskaanaks nimetatud Lõuna-Baden. Tohtisin elada sellises suurepärases, suhteliselt kõrgete temperatuuridega kohas ehk niinimetatud kolmemaanurgas. Lõunapiiriks Šveits, läänes Prantsuse Elsassi piirkond. Tihedalt külg-külje kõrvale ehitatud külade, asulate ja provintslike linnakestega. Basel oli ehk veidi enam tuntud City, kuid see paiknes Šveitsis.

      Rulluiske jalga ajades, viskasin pilgu üksikute pilvedega kaetud sinisesse taevasse. Tajusin päikesekiirte paitust kätel, tõmmates kinni rulluiskude nööre. Õhk oli küll karge, aga päike muutis vabas õhus sportimise naudinguks.

      „Arminiga polnud vist raske koos elada, ta on nii tasane?“ küsis Lizzy, kui me rulluisud jalga olime ajanud ja sõitma hakkasime.

      „Seda arvad sina, seda arvavad kõik… – no ütle ausalt, kas sina suudaksid koos olla mehega, kellele meeldib üle kõige Bob Marley laul No woman, no cry?“ Rääkimise ajal silmitsesin viinamarjaistikutest täispikitud, kilomeetreid pikka mäeaheliku nõlva, mille äärt mööda kulges sportimiseks mõeldud asfaltkattega teeke.

      „Raske öelda, seda peab vist ise kogema.“

      „Ja kogesingi. Ta raskemeelsus tegi mu peaaegu haigeks.“

      „Sandra, kas sa ei arva, et peaksid nüüd, kus sa üksi oled, rohkem tegevust leidma. Ma ei usu, et üks lahkuminek päris jälgi jätmata möödub,“ seletas Lizzy katkendlikult, sõnade vahel õhku ahmides.

      Lizzy oli ainus sõbratar, kes mind õige nime järgi hüüdis. Teised sõbrad-tuttavad kutsusid mind Sannyks.

      Mõte, et mu põhjakõrbenud suhe võiks Lizzys haletsuse esile kutsuda, ei meeldinud mulle kohe kuidagi. Seetõttu sõnasin hooletult:

      „Mu tunnid on täidetud vägagi sisukalt, milleks on, tead ju küll, seesamune töö, mis väidetavalt tegi kord ahvist inimese.“

      “Ega ma tööalast eneseteostust ei mõelnud. Ma pidasin silmas rohkem meelelahutusi.”

      Huvitav, missugust teraapiat kavatseb Lizzy minu peal praktiseerida?

      “Me võiksime rohkem kohtuda, välja minna,” jätkas ta innukalt.

      Juba liivakastist alguse saanud sõprus Lizzyga pidas vastu kõikvõimalikud katsumused, nagu aeg ja mehed. Rääkimata faktist, et meie elud väga erinevat rada käisid.

      Õbluke, blond Lizzy Glaser oli oma koduperenaise staatusega ülimalt rahul. Kuna Lizzyl ja ta mehel lapsi veel polnud, rahuldus Lizzy majapidamise ja aia kallal kõpitsemisega, täites pühendunult rutiinseid igapäevatöid.

      Mina seevastu, ka juba kolmekümnele eluaastale lähenev, paljude arvates üsnagi talutava väljanägemisega, ei osanud selleks ajahetkeks ühtegi normaalset suhet vastassugupoolega üles lugeda. Lohutuseks võis öelda, et tööga oli mul vähemalt vedanud. See, et ma elu erinevaid vorme üles kirjutasin ning need meie mitte just suuretiraažilises ajakirjas avaldati, oli mulle pigem hobiks.

      Mõlgutasin veidi mõtteid Lizzy poolt väljapakutud lõbusama eluvormi üle, kui mulle meenus üks hiljuti loetud artikkel.

      “Tead mis, me asutame Naeruklubi!”

      “Naeruklubi? Mida sa selle all silmas pead?”

      “Ma lugesin hiljuti internetist, et Indias kohtuvad inimesed grupiti, eesmärgiga ühiselt naerda, kuna see tervisele positiivselt mõjub. Ise nimetavad nad seda üritust Naeruklubiks. Miks ei võiks ka meie Naeruklubi luua? Karini ja Burgiga annab kindlasti mõningadki tujutõstvad üritused organiseerida,” laususin, oma ideest üha enam vaimustudes, nii et katkestasin isegi rullimise.

      Ka Lizzy peatus elegantse piruetiga. “Arvad, et nad löövad kampa?”

      “Ega me enne teada ei saa, kui nende käest ei küsi.”

      Kodanikunimega Melanie Burgerit kutsusid kõik, kes teda tundsid, lihtsalt Burgi. Ainult ta šeff, kellega tal aastaid afäär kestis, pöördus Burgi poole rõhutatult – preili Burger. Burgi stoilist rahu kiirgavast kogukast välimusest õhkus iseendaga suuremat rahulolu kui nii mõnestki laitmatute kehamõõtmetega sookaaslasest. Meist ainsana oli ta kirglik suitsetaja ja hoidus kõrvale igast füüsilisest pingutusest.

      Burgi töötas ühes väikeses eksportfirmas sekretärina. See tähendas, et kogu büroo tööjõud koosnes ülemusest, Burgist ja ülemuse naisest. Burgi töötas oma tunnid täis ning tegi aeg-ajalt ülemuse kirjutuslaua all või peal ületunde.

      Kui meid ei seoks Karin Feigeniga ühine lapsepõlv, ei kuuluks ta tõenäoliselt meie sõpruskonda. Ta oli sale, pikemat kasvu, alati hoolitsetud väljanägemisega brünett ning teadis juba varakult, mida ta elult nii soovis ning ronis järjekindlalt karjääriredelit pidi üles. Meist ainsana suutis ta kahekümne kaheksandaks eluaastaks iseseisvalt omale maja üles lüüa. Ja mitte mingi keskpärase uberiku, vaid peaaegu villa mõõtmetes, kaasaegse disaini pühakoja.

      Kui tundsin huvi tõsiasja vastu, et milleks Karin ainult oma tarbeks nii uhket elamist vajab, kus ta pealegi nii harva viibib? Vastas ta kolm sõna – see on elustiil.

      Tegelikult oli Karini „pind“ meile igati soodne nähtus, sest selles disainiparadiisis oli nii mõnigi korralik pidu maha peetud. Ja järgmisel päeval oli alati meeldiv tõdeda, et kogu party jäljed eemaldab ju koduabiline. Ma soovisin isegi oma tunduvalt tagasihoidlikumate mõõtmetega korterisse aeg-ajalt abistavat kätt.

      Karini eraelu kulges ka igati moodsates rööbastes. Nimelt oli tal sõber, kellega ta vajadusel kohtus. Vastuseks küsimusele – kooselu?, teatas ta, et ta ei suudaks oma elamises päevast-päeva ühte ja sama nägu välja kannatada.

      „Mismoodi meie Naeruklubi toimida võiks?“ küsis Lizzy peale mõned sekundid kestnud vaikimist.

      „Kui me tavapärase kohvi-klatši kõrvale sihipäraselt amüsantseid noote sisse tooksime, täidaks see ka juba eesmärgi. Ja kui muud paremat pähe ei tule, ajab ühine komöödiafilmi vaatamine ka asja ära,“ seletasin järelemõtlikult.

      Kuigi vettpidav tegevuskava mul momendil puudus, teadsin et meie ettevõtmisi on vaja senisest sisukama koosolemise suunas pisut organiseerida.

      „Ega sa seda ometi tõsiselt ei mõtle? India pärismaalased võivad grupiti itsitada, aga mitte meiesugused, mõistlikud Saksa inimesed. Mul pole küll plaanis oma aega mingi mõttetu jama peale raisata.” reageeris Karini mitte just julgustavalt mu telefonikõne peale.

      Teadsin, et Karini jaoks on kõik tegevused, mis pole rahateenimise või enesearendamisega seotud, kasutud ja aegaraiskavad. Omades pisut kogemusi Karini vallas, ei kavatsenud ma ka niisama lihtsalt alla anda.

      “Naeruklubi loomine ei muuda meie tavalist, omavahelist läbikäimist, vaid nii distsiplineerime me ise ennast, sihipäraselt lõbusamaid noote koosolemistele juurde andma,” kirusin mõttes, et ma üldse Indiat mainisin. Karin reageerinuks kindlasti teisiti, pärineks Naeruklubi-idee Ameerikast ning kuuluks soovitavalt yuppie-seltskonna harrastuste hulka.

      “Kui me just koos mediteerima või muud taolist jama harrastama ei hakka, võid sa ju oma noote praktiseerida,” lausus Karin juba leplikumalt, kuid siiski skeptiliselt.

      “Oh ei, mis sa nüüd! Mediteerimisega pole siin tõesti pistmist,” kinnitasin agaralt, ning et asi veenvam oleks, lisasin, “Pealegi on sellelaadne tegevus, nagu ma kuulnud olen, ka Ameerikasse jõudnud.”

      Muidugi