Tõde ja õigus. II jagu. Anton Hansen Tammsaare

armasta, ütleb ta, sellele vala kas täie või tühja õllepudeliga pähe, ükskõik. Minuga räägib ta ainult võõrast keelt, sest ta oli enne mõisavalitseja siin ja Venemaal, tönkab sellepärast deutsch und russisch. Onul on nimelt omad plaanid. Tema ütleb: „Iga matski peaks saksa keele kätte õppima, nii et saksad lõpuks arugi ei saa, kes mats ja kes saks. Kui siis matsi tütred lähevad saksa poistele ja matsi poisid kosivad saksa preilid, siis tuleb veresegamine ja meie kuum isamaaline veri muudab ka sakste vere isamaaliseks, nii et sakstest saavad eesti isamaalased. Niisugune on onu isamaaline plaan, kui ta räägib minuga saksa keelt. Aga mina ütlen talle alati, et kuis ma siis saan alati saksa keelt rääkida, kui mul pole alati raha ja kui ma pean elama seal, kus ma praegu elan. Ütle nüüd isegi, kuis peaks ma sinuga saksa keelt rääkima, kui sa seda keelt ei mõista ja kui ma söön ainult sealiha ja hapu kapsaid? Sellepärast ütlen ma onule: „Anna raha või ma räägin eesti keelt edasi, olen sunnitud rääkima.” Aga tema: „Hakka enne tudengiks, siis annan. Pane Farbendeckel pähe, siis annan, sest siis usun, et armastad oma eesti isamaad, et oled isamaapoeg.” Nõnda vaidleme alati, kui kokku saame. Nutikas pea, aga kole kitsi, raha ei anna… Näe, siin on Rüütli teine ots, siin pööravad tudengid õllekorvidega ümber. Nüüd lähme üle puusilla, siis näed ka seda…”

      „Seda olen juba näind!” vastas Indrek, kelle pea juba otsas huugas.

      „Ei tee viga,” vastas Tigapuu. „Vaata veel kord, sest nagu roomlased ütlesid: repetitio mater studiorum est. Aga ladina keelt sa veel ei mõista, pärast saad teada, mis see on. Pea need sõnad muidu meeles: repetitio mater studiorum est. See läheb sul elus tarvis. Pealegi, kes teab, kauaks seda silda on, ehk viivad juba tuleval kevadel jäätükid ta minema, siis on hea, kui oled teda enne õieti näind. Väga huvitav sild! Mineval suvel hüppas siit keegi sisse, tahtis enda ära uputada, aga teine kargas talle järele, tõi välja. Selle süda täis, karjub: „Sa ju nägid, et ma ise hüppasin! Mis sa minust tahad? Kui hüppasin ise, tähendab, – tahan surra. Siis lase mind surra!” – „Aga miks sa appi karjusid?” vastab teine. „See pole sinu asi,” vastab esimene. „Mina võin uppuda nagu tahan, kas karjudes või karjumata. Sina ära sega end minu asjadesse, sest sina pole politsei ega vosmi. Aga sina himustad auraha, et oled inimese päästnud, seda himustad sa ja sellepärast tulid sa vette mulle kallale, sina röövel, sina mõrtsukas niisuke! Säh, siin sulle su auraha!” karjub ta ja trah! trah! teisele vastu märga molu. Muidugi tiriti teine kinni ja voorimehele, pidi löömise pärast istuma. „Aga uputan enda siiski!” karjus teine voorimehe pealt. „Uputan südaöösel, kus keegi mu karjumist ei kuule!” Ja uputaski, niipea kui lahti sai. Jumala tõsi, mis ma räägin. No mis sa ütled niisukese silla kohta?”

      Aga Indrek ei osanud midagi lausuda niisuguse imeliku silla kohta. Sellepärast jätkas Tigapuu natukese aja pärast:

      „Aga tead, mis mina ütlen: kui mina peaks millalgi minema ennast uputama, see tähendab, ega ma ei lähe ju ja seda mitte jumalakartuse pärast, sest jumalat ei karda ma põrmugi, seda sa pead teadma, aga see on muidu nõnda rääkida, et kui ma läheks, siis tead, mis mina teeks?”

      „Kust mina seda tean,” vastas Indrek.

      „Arva,” ajas Tigapuu peale.

      „Ei oska arvata.”

      „Kas tõesti ei oska?”

      „Ma pole kunagi uppujat näind,” seletas Indrek.

      „Küll oled sina alles rumal!” hüüdis Tigapuu. „Siis kuula: kui mina lähen end uputama, siis võtan lihtsalt revolvri kaasa, tehku siis keegi proovi mind päästma tulla, kõrvetan kohe ühe nina alla. Ja sinule annan sedasama nõu: kui mõtled ennast uputama hakata, osta revolver, siis ei saa keegi sind segada. Muidu hakka veel võera inimestega kaklema. Mitte et sa ennast kohe just peaks uputama minema, vaid see olgu sulle ette õpetuseks, kui kaklemine tuleb. Sest kaklema peab mõnikord muidugi, ilma et lähed ennast uputama. Ütleme kas või täna: me lähme praegu kõige paremas meeleolus koju nagu kaks head sõpra ja truud seltsimeest kunagi, aga äkki kargab vana meile kallale, nagu oleksime kaks uppujat, kes puusillalt jõkke karanud, ja küsib: „Kus käisite? Kus olite? Kui kaua? Mispärast? kes lubas?” No mis sa vastad talle? Misukese revolvri talle nina alla surud? Muidugi ei mõista sa vastata ja sellepärast oled sa kohe sees. Aga sa pead meeles pidama, et teha ei või ta meile midagi; karjub ainult, seda pead teadma. Tema on ju niisuke imelik inimene: lähed ja küsid, kohe valmis lubama. Aga tuled koju, juba tema unustanud, mis esteks luband, ja nõnda hakkabki peale; kargab sulle kallale, nagu tahaksid sa ennast puusillale uputama minna. Seda kõike räägin ma sulle selleks, et sa teaksid ja ei ajaks rumalast peast minu süüks. Vana on ikka nõnda: mida raamatusse ei kirjuta, seda ei mäleta. Esteks ka ei kirjutand, nii et peame valmis olema. Aga mis peaasi: tehku mis tahes, ära karda. Sündku mis tahes, looda minu peale, küll mina su välja vean. Kui küsib: „Kus käisite?” siis vasta: „Raamatuid ostmas.” Küsib ta, mis raamatuid, siis: „Ei saanud osta, poes ei olnd. Homme saab.” – „Kus poes?” – „Kivi- ja puusilla juures, nime ei mäleta. Tigapuu ütles, aga ei mäleta.” Aga muidugi, peaasi olen mina, sina pole midagi. Meie vanaga tunneme teineteist.”

      V

      Niisuguste üksikasjaliste seletustega jõudsid nad hooviväravasse, kust tahtsid kõigile nägemata sisse hiilida. Aga uksel ootas Jürka ja ütles, et vana on väga turjas ja ootab.

      „Lase meid läbi,” palus Tigapuu. „Ära ütle, et me praegu tulime.”

      „Ei, seda ei või, vana on hirmus kuri,” vastas Jürka asjalikult.

      „Teen paar õlut,” lubas Tigapuu.

      „Ei aita,” vastas Jürka.

      „Terve soru!” hüüdis Tigapuu kähiseval häälel.

      „Ikka ei aita,” vastas Jürka: „Oleksite üksi või mõne teisega, siis küll; aga see uus langeb tingimata sisse ja tõmbab meid ka, mis aitab siis see soru.”

      „Räägime kokku,” ütles Tigapuu.

      „Ei aita,” kinnitas Jürka endiselt.

      „Käi siis kuradile!” hüüdis Tigapuu pahaselt. „Ma ei karda sind ega su vana. Aga oota, sulle ma seda ei kingi, et sa sõbra nõnda hädasse jätad.”

      „Mis sõber mina teile olen,” vastas Jürka.

      „Loll!” hüüdis Tigapuu. „Mitte sina pole minu sõber, vaid mina olen tänini ennast sinu sõbraks pidand. Tänini, ütlen ma. Ja sina lükkad oma sõbra lommi!”

      „Kuidas mina teid lükkan! Ise lähete ilma lubata välja ja siis mina lükkan!”

      „Kuis sa siis ei lükka!” vaidles Tigapuu vastu. „No mis see maksab sul öelda: pole tulnd, pole näind – ja meie ronime ilusasti Siberisse, tuleme alles õhtusöögiks alla. Ja kui vana küsib, siis: magasime. Või veel parem: mina õpetasin temale ladina keelt, Siberis ei segand meid keegi.”

      „Niisukest valet ei usuks minagi, veel vähem vana. Tema ei usu tõttki, veel vähem siis valet. Parem mine ja võta oma kasukas auga vastu.”

      „Ja lähen ja võtangi,” ütles Tigapuu. „Aga sinule panen selle soola. Pea meeles, sinu asju tean ma väga hästi. Tuleb aeg, ütlen vanale kõik. Sest milleks pean mina igavesti sinu sõber olema, kui sina ühtegi päeva ei taha olla minu sõber.”

      Aga Tigapuu ähvardused ei saavutanud soovitud tulemusi: Jürka jäi kindlaks ja kordas: „Ei aita, ei aita, kukume kõik sisse.” Nõnda pidid nad otseteed direktori juurde minema – alla suurde tuppa. Pimedas koridoris sosistas Tigapuu Indrekule:

      „Eks ole see, mis ma kartsin: raamatusse ei kirjutand, tähendab – ei mäleta. Aga see Jürka on üks müüdav hing. Äraandja on ta. Nuuskur! Selleks ta vanalt palkagi saab. Ja aina norib juure. Mina ei peaks niisukest inimest silmapilkugi omas majas. Tema ütleb: ilma loata. Kuis siis ilma loata, kui vana ei mäleta.”

      Kui Indrek ja Tigapuu suurde tuppa astusid, tuli direktor parajasti kõrvaltoa uksest ja tahtis ärevalt kuhugi rutata. Neid nähes tõstis ta käe otsa ette ja lausus meelde tuletades: „Warten sie, warten sie!” Siis aga astus