Corrida. Teet Kallas

Osvald oma naisest esiotsa kuigi palju. Kevad oli asjaajamiste kätte kulunud, pooled ööd käsikirja peale. Mõnikord ütlesid nad teineteisele kogemata „teie” – ja said kõvasti naerda.)

      Osvald jutustas telefonist, Ragne aga jäi korraks seisma, vaatas meest selja tagant ja mõtles äkki: ja ikkagi, miks peab tal nii massiivne tagumik olema? Kas sellest on veel vähe, et ta on tervelt kakskümmend üks aastat minust vanem? Et ta on kiilaspäine? Võib-olla olen ma ebanormaalne, mõtles Ragne võrdlemisi rahulikult. Kes see kimeda jutuhäälega mees seal on, lühikesed beežid püksid ümber kintsude pingul, kirev riidemütsike peanupul? Ja kus ma nüüd äkki ülepea olen? Noh, nii hull see asi ka pole, ütles Ragne endale seejärel. See on minu lugupeetud abikaasa ja ma olen meie suvekodusaarel. Suvekodusaar, kena sõna. Ah, muidugi, võtab veel aega, enne kui ma harjun. Kõik juhtus ju natuke liiga ootamatult, peale selle polnud kuigi palju seda kõrvetavat armupalangut, kohutavat armumist ja kõike muud, ilma milleta ma siiamaani meheleminekut nagu hästi ettegi ei kujutanud. Ah – Ragne neelas keelel püsinud maasika alla, tõttas Osvaldile järele, ajas huuled torru ja küsis lapsehäälega:

      „Ae? Kas see on kohe päris õige telefon?”

      Osvald mõtles: küll on hea. Ja kordas kannatlikult:

      „Selle rajooni piires saame helistada tavalises korras, mujale aga tuleb kõne ette tellida. Ma maksin Oopkaubas kümme rubla avansiks ette.”