Päise päeva sõda. Peter V. Brett

suure täku ribid, rebestanud sisikonnas Looja teab mida ja lennutanud ta läbi õhu. Varjutants oli põrganud vastu puutüve, murdnud selgroo, ja kukkumine oli purustanud ta jalad. Arlen oli võlujõuga Varjutantsu elu päästnud, aga et uuesti kõndima, saati veel jooksma hakata, vajas hobune taas abi.

      Siiski oli Arlen võlujõudu pilgeni täis laetud, nii et tema loitsumärgid hiilgasid, valgustades talli heledalt nagu päev. Ta meenutas Loojat ennast, kui sirutas käe ühe Varjutantsu jala juurde, sättis murtud luud õigesse asendisse ning joonistas nahale murdude ümber loitsumärgid.

      Kui luud ja kõõlused uuesti kokku kasvasid, hirnatas Varjutants valust – Renna kõrvadele kohutav, lausa talumatu häälitsus. Iga tervendatud kohaga kahanes Arleni hiilgus veidi ning vigastusi oli ohtralt. Varsti tuhmusid tema loitsumärgid ja kustusid lõpuks täiesti. Ometi jätkas ta tööd, tundlikud sõrmed kompamas hobuse keha, otsides, kuhu pingutusi suunata. Ribide paranedes paisus Varjutantsu rind, hobune hingas jälle tavaliselt. Renna ohkas kergendusest, kuni Arlen ägas vaikselt ja varises kokku.

      Kui Renna ta üles voodisse kandis, värises mees ja hingas lõõtsutades. Renna ei kuulnud hästi ta südamelööke ning võlujõu kumendus oli nii tuhm, et neiu kartis seda kohe-kohe kustuvat. Renna riietas ta lahti ja puges voodisse tema kõrvale, emmates meest kõvasti ja püüdes osa imatud võlujõust mehele edasi anda, kuid see ei paistnud mõjuvat.

      „Ma ei lase sul surra, Arlen Põldaja,” rääkis ta. „Mitte pärast kõike, mida oleme üle elanud.”

      Kuna Arlen ei vastanud, tõusis Renna püsti ja marssis pisaraid pühkides toas ringi, mõtted tormamas.

      Vaja on võlujõudu, mõtles ta. Mine ja hangi seda.

      Jalamaid oligi tal nuga peos, ta haaras keebi ja jooksis uksest välja, vaevumata uuesti riietuma. Tänu nähtamatuse keebile ei pannud maa-alused teda tähele ning ta leidis kähku loitsumärkide lähedal luusimas põlludeemoni.

      Ta heitis keebi minema ja enne kui maa-alune midagi taipas, oli ta juba deemonile selga karanud, tirides eluka lõuga ühe käega ülespoole, kuni kõri läbi lõikas. Ta tõi tallist ämbri, nõrutades sinna olevuse jälki musta verd, mis oli helkivat võlujõudu tulvil.

      Peagi oli tema alasti ihu sellega koos, ta tundis mustjuurega maalitud loitse väge imamas. Tundes end uskumatult tugevana, kihutas ta tagasi Arleni kõrvale nagu tuul. Ta asetas mehe põrandale ja kallas haisva ämbri mehe peale tühjaks, jälgides, kuidas loitsud Arleni ihul ergama lõid ja võlujõudu ammutasid, tuhmudes seejärel, kui mehe sisemine kiirgus kasvas. Arlen hingas nüüd vabamalt ning Renna vajus põlvili.

      „Tänu Loojale,” sosistas ta, joonistades õhku loitsumärgi.

      Liigutus oli vaistlik, kuid sarnanes väga tollega, millega Arlen Varjutantsu oli ravitsenud. Suudaks tema vaid Arleniga samuti talitada.

      Ta heitis pilgu ämbrile, mille serva külge oli takerdunud limane deemonisisikonna tükk. Ta korjas musta nätsaka ära ja surkis sõrmega otsekui sülti. See lehkas ning tal hakkas kõhus keerama. Ta oli sunnitud sügavalt hinge tõmbama, et õhtusöök sisse jääks.

      Arlen kaugeneb minust, kui ma luban, mõtles ta. Ta on küll tugev, aga ei tule üksi toime. Ma pean sammu pidama, muidu jään järgmine kord jälle maha, kui ta Maapõue tõmmatakse.

      „Aitab mõtlemisest,” pomises Renna.

      Hinge kinni hoides pistis ta lihatüki suhu.

      2. TÕOTUS

      333 pN

      28 koitu Kuu loomiseni

      Renna ärkas veidi pärast koitu. Arlen magas nüüd rahulikult ning kuivanud verd ihult maha pestes olid neiu liigutused ettevaatlikud, et teda mitte üles ajada.

      Kuna kardinad olid tihedalt kokku tõmmatud, tundis Renna võlujõudu ikka kehas pulbitsemas, aga see vägi kadus niipea, kui ta välja päikesevalgusse läks. Ta sirutas end igapidi, otsides tõendeid, et tülgastav eine oli talle mõjunud. Kui midagi oligi muutunud, ei tunnetanud ta seda. Arlen polnud kuude kaupa söönud midagi peale deemoniliha, et selliseid võimeid saavutada. Mõte kas või ühele lisaampsule pani tal kõhus keerama.

      Ta suundus talli, harjas Varjutantsu ja andis hobusele ette hommikuse sööda. Täkk jättis kõbusa mulje, mitte miski ei viidanud, et vaid kahe öö eest oli ta hinge vaakunud. Isegi armid olid luitunud ja vaevu nähtavad.

      Lõpetanud, läks Renna põllule ning noppis piisaval hulgal metsikult kasvanud kartuleid ja juurikaid, et vahelduseks korralik hommikusöök valmistada. Tal oli toit valmis, kui Arlen kurnatud moega kööki komberdas, nagu poleks silmatäitki maganud.

      „Lõhnab taevalikult,” ütles mees.

      „Mune ega õiget leiba ei ole, kuid ma püüdsin põllult jänese, nii et liha on,” vastas Renna, tõstes kulbiga hautist kahte puust kaussi, millega nad kõrtsituppa suundusid.

      Istet võtnud, silmitses Arlen hetke oma kaussi ja langetas siis pea kätele. „Eile öösel pingutasin vist üle.”

      Renna turtsatas. „Seda on vähe öeldud.”

      Arlen torutas huuli ja hingas aeglaselt välja. „Täna ma kahetsen porujommitamist.”

      „Söö,” käskis Renna. „Su kõht rahuneb maha, kui süüa saab. Ja vett joo, palju jaksad, olgu see magus või mitte.” Arlen noogutas ja sõi peagi isukalt, tühjendades kähku kausi.

      „On seda veel?” küsis mees ning Renna võpatas. Ta oli nii innukalt mehe söömist jälginud, et polnud oma toitu puudutanudki.

      „Võta minu ports.” Ta libistas kausi mehe ette ja võttis Arleni tühja kausi. „Ma toon endale uue.” Tagasi lauda istudes nägi ta rõõmuga, et mehe teinegi portsjon on otsas.

      „Kas hakkas parem?” küsis ta.

      „Inimese tunne tuli,” ütles Arlen, suunurka siginemas tilluke naeratus. „Seda pole enam kaua olnud.”

      „Me võime ju päevakese puhata,” arvas Renna. „Öösel ammutad jälle jõudu.

      Arlen raputas pead. „Meil on täna pikk matk ees, Ren. Pärastlõunal teeme ühe peatuse ja edasi kiirustame Päästjavälule.”

      „Mis peatuse?” küsis Renna.

      Sädelus silmis, naeratas Arlen taas, sedakorda laiemalt. „Tahan sulle nagu kord ja kohus kihlakingi valida.”

      Kui nad mööda sõnumitoojate maanteed läksid, marssis Arlen hoogsate sammudega. Mõne tunni pärast nägi Renna, et ta kipub väsima, aga mees keeldus jonnakalt ratsutamast.

      „Varjutants vajab puhkust minust rohkem,” ütles ta.

      Keskpäev oli ammugi möödas, kui nad teelahkmele jõudsid ja Arlen valis vähemkäidud tee, mis väikese hobuserajana kõnnumaa künklikele tasandikele kulges.

      „Mis sinnakanti jääb?” küsis Renna.

      „Üks talunik, keda tunnen,” vastas Arlen. „Ta võlgneb mulle teene.” Renna ootas selgitust, aga seda ei pakutud.

      Nad kõndisid tubli tunni, kuni talu paistma hakkas. Oli kolm küünitaolist hoonet, igaühel omaenda loitsumärgid lisaks postidele, mis ümbritsesid jooksutarandikku ja õue. Lagedad karjamaad olid samuti loitsudega kaitstud.

      Lähima küüni katusele ilmus poiss, lühike vinnastatud vibu käes ja sihtides neid sellega.

      „Kes tuleb?” hõikas ta.

      Renna tõmbus poissi märgates küüru, valmis vasakule või paremale põikama, kui too peaks noole lendu laskma. Ta pigistas isa noa tuttavat luust käepidet, ehkki siin polnud sellest kasu. Ta oli Harl Parkseppa vihanud, kuid tundis end alati julgelt, puudutades nuga, millega oli Harli tapnud.

      Arlen käitus muretult ja hõikas poissi. „Keegi, kes võib kahetseda, et ei lubanud puudeemonil sind nahka pista, Nik Hobusekasvataja, kui sa vibu ära ei pane ja oma papat ei kutsu.”

      „Sõnumitooja!” hüüatas Nik, langetas vibu ja lehvitas. „Mamma!