Päise päeva sõda. Peter V. Brett

Читать онлайн.
Название Päise päeva sõda
Автор произведения Peter V. Brett
Жанр Героическая фантастика
Серия
Издательство Героическая фантастика
Год выпуска 2014
isbn 9789985330180



Скачать книгу

mees uuesti kehastus, ei olnud vigastustest jälgegi. Isegi tema rüü polnud katki. „… siis suudan veidi jõudu kogudes ravida kõik haavad, mis mind ei tapa.”

      Deemon ründas kolmandatki korda, ent sedapuhku joonistas Arlen nobedalt õhku loitsumärgi ning deemon lendas justkui muula kabjahoobist eemale, ilma et oleks talle ligi pääsenud. Tema uued võimed näisid piiritud.

      Aga kui deemon mitme jardi kaugusel maha kukkus, lõi kummardav Arlen tuikuma. Renna loitsitud silmadele oli ta vaid hetk tagasi võlujõust kiiranud. Nüüd kumasid tema loitsumärgid sootuks tuhmimalt.

      Arlen pani tähele neiu pilku ja noogutas. „Kui ma joonistan loitsumärgi deemoni kehale, ammutab see väge maa-alusest endast. Kui joonistan selle õhku, imab see võlujõudu minust.”

      Deemon ründas veel neljandatki korda, kuid seekord kahmas Arlen tal kõrist ja naelutas ta sharusahk’i-võttega maapinnale. Kuni ta olevust kinni hoidis, nägi Renna loitsumärke mehe kätel võimukalt tukslemas ning mehe kumendus muutus heledamaks, samas kui maa-aluse oma tuhmus. Deemon kriiskas ja rapsis, ent Arlen talitses teda hõlpsasti nagu täiskasvanu väikest last. Vägi mehe kätes kasvas, kuni deemoni kõri purunes. Lihaseid pingutades kaksas Arlen elukal pea otsast.

      Renna täheldas üht põlludeemonit luuramas ja vahetas asendit, teeseldes rumalat abitust. See polnud keeruline. Ta pidi vaid meelde tuletama, milline hädine lehm ta oli eluaeg olnud. Ohver.

      Aga see osa temast suri koos Harliga. Kallale sööstes põrkas maa-alune kui nähtamatule müürile ning Renna tegi kähku pöördsammu, torgates noa kollile rindu. Loitsumärgid teral lõõmasid, lõigates deemoni soomuseid ja saates Renna kehasse võlujõu suraka, mis soojendas käsi-jalgu porujommistki rohkem. Ta jooksis tormi, pussitades ikka ja uuesti, iga hoop vaimustavalt väge kinkimas.

      Kui deemon surnult maha varises, kükitas Renna ja sirutas käe, vedades deemoni karedale soomusele soojaloitsu.

      Midagi ei juhtunud.

      „Miks sina seda suudad ja mina mitte?” hõikas Renna, otsides põllult pilguga järgmisi deemoneid. Mõned tiirutasid alles, kuid pelgasid nüüd kaht inimest ja hoidsid eemale.

      „Ma ei teadnud ka ise kaua aega,” ütles Arlen. „Ei mõistnud oma võimeid. Aga kui võitlesin tolle deemoniga Maapõue viival rajal, puutusid meie teadvused kokku ja paljugi sai selgeks. Ma olen tõesti pooleldi deemoniks muutunud.”

      „Jutt või deemonisõnnik,” vaidles Renna. „Sina pole kurjust täis nagu nemad.”

      Arlen kehitas õlgu. „Suurem jagu deemoneid pole samuti. Nad ei ole kurjuseks piisavalt arukad – ega headuseks. Sama hästi võib herilast nõelamise pärast kurjaks nimetada. Teadvusedeemonid seevastu …”

      „Nende kurjus annab Harlilegi silmad ette,” ütles Renna.

      Arlen noogutas. „Ja kuidas veel.”

      Renna kibrutas kulmu. „Mida sa õieti öelda tahad? Et maa-alused on lihtsalt loomad? Mina ei usu. Herilased ei lahvata leekidesse, kui päike tõuseb. Deemonid ei pruugi olla kurjad, aga nad pole ka loodusest.”

      „Nii kõneleb päevarahvas,” lausus Arlen. „Kel pole silme ümber loitsumärke. Sa vaata ringi. Kas võlujõud ei ole loodus?”

      Renna mõtles järele. Ta vaatas, kuidas võluvägi Maapõuest kerkis, triivides üle maapinna justkui jalge ees rulluv helendav udu. Ta nägi seda taimede ja puude, koguni loomade ja inimeste südames. Kas selleta oleks üldse elu?

      „Võib-olla küll,” möönis ta, „aga see ei seleta, miks sa end pooleldi deemoniks pead või miks su võimed päevavalgel säilivad, kui päike võlujõu ära põletab.”

      Arlen kõhkles, tema kaalutlev pilk vilksas kõrvale. Renna kissitas silmi ning Arlen märkas ta ilmet. „Ma ei kavatse sulle valetada, Ren, ega midagi maha vaikida. Ma lihtsalt häbenen ega taha, et sa … minust halvasti arvaksid.”

      Renna astus lähemale ja pani käe ta põsele. Mehe nahk pakitses võlujõust. „Ma armastan sind, Arlen Põldaja. Seda ei muuda miski maailmas.”

      Arlen noogutas nukralt, vältides ta pilku. „Selle väe andis mulle liha.”

      „Liha?”

      „Deemoniliha,” täpsustas Arlen. „Kõrbes elades sõin seda mitu kuud. Tundus õiglane, kuna nemad söövad meid ju pidevalt.”

      Renna ahmis õhku ja taganes sammukese. Nüüd vaatas Arlen talle otsa ning mehe näost taipas Renna, et tema ilme väljendab õudust.

      „Sa … sõid neid? Deemoneid?”

      Arlen noogutas ning Rennal hakkas süda läikima. „Mul polnud erilist valikut. Mind jäeti kõrbesse surema, toidu ja lootuseta. Hullemasse olukorda ei saa inimene sattuda.”

      „Mina oleksin vist surma eelistanud.” Renna kahetses neid sõnu kohe, sest Arleni näol välgatas ahastus.

      „Nojah,” ütles mees. „Nähtavasti pole ma sama tugev kui sina, Ren.”

      Renna tõttas ta juurde, võttis ta käed ja surus lauba vastu tema laupa. „Sa oled tugevam kui mina eales, Arlen Põldaja,” hüüdis neiu, pisarad silmi tungimas. „Poleks sa mulle aru pähe pannud, oleksin vabatahtlikult surma läinud, et Parkseppade häbi saladusse jätta. See pole mingi tugevus.”

      Arlen raputas pead ja Renna huultele nirises mehe pisar, külm ja magus. „Mullegi tulnuks aastate jooksul rohkem kui kord aru pähe panna.”

      Renna suudles teda. „Oled sa kindel, et need võimed andis sulle deemoniliha?”

      Arlen noogutas. „Coline Tubli rääkis ikka, et see, mida sa sööd, saab osakeseks sinust, ja eks tal oli õigus. Ma olen õppinud maa-aluste kombel rakkudes võlujõudu talletama, aga mu nahk suudab seda päikese eest kaitsta. Minust on saanud aku.”

      „Rakud? Aku?” küsis Renna.

      „Vana maailma teadus. Pole oluline.” Arlen rehmas küsimustele iseloomulikul viisil ärritavalt käega, hoides Rennat teadmatuses, kuna lihtsalt ei viitsinud seletada. Ehkki Renna oli valmis öö läbi tema kõnet kuulama. Ehkki terves maailmas polnud midagi põnevamat. „Kujuta ette vihmaveetünni, kui on öö otsa sadanud. Kui taevas selgib ja maapind kuivab, jääb vesi ikkagi tünni. Päikese käes ei saa ma võlujõudu rakendada, aga tunnen seda oma sisimas, see ravib mu haavu, teeb mind väsimatuks ja visaks. Öösiti päästan ma selle valla nagu prundi tagant ja minu oskused selle kasutamisel on alles alguses.”

      Renna vaikis vaagivalt. Mida Arlen ka ei väidaks, üsna võimatu oli näha maa-alustes midagi muud peale looduse õela moonutuse, Looja teotamise. Hoolimata sellest, et Renna oli sageli kaetud nende rüveda verega, äratas mõte selle suhu pistmisest jälestust.

      Kuid vägi …

      „Ma tean, mida sa mõtled, Ren,” ütles Arlen, katkestades ta mõlgutused. „Ära sina seda proovi.”

      „Miks?” päris Renna. „Sulle ei teinud see ju kahju.”

      „Sa ei tea, kuidas see oli, Ren. Ma olin hull. Enesetapu äärel. Elasin nagu loom.”

      Renna vangutas pead. „Üksinda ilmaelust eemal, kaaslasteks vaid Varjutants ja maa-alused. Tuttav lugu. Igaüks hakkab nõnda öösse kippuma, deemonilihaga või ilma.”

      Arlen heitis talle pilgu ning noogutas. „Tõsijutt. Aga deemonite söömine pole sama, mis mustjuurega ihule maalimine. See ei kao mõne nädalaga ja sa pole selleks valmis.”

      „Sina ei otsusta, milleks ma valmis olen!” pahandas Renna.

      „Ma ei käsuta sind, Ren, vaid palun.” Arlen laskus ta ette põlvili. „Ära söö seda ja kõigile küsijatele ütle, et see on mürk.”

      Renna vahtis teda tükk aega, teadmata, kas meest kallistada või talle kõrvakiiluga aru pähe panna. Viimaks neiu ohkas, lastes mässavatel tundmustel vaibuda. „Ma mõtlen järele. Ega räägi kellelegi. Ausõna.”

      Arlen noogutas ja tõusis jalule. „Lähme siis jahile.