EUROOPA KOHTU LAHENDID. Kaubamärgivaidlused III. Kaubamärgi kasutamise kohustus. Liina Puu

prioriteedi hindamisel võetakse arvesse taotluse esitamise hetkel olemasolevad ja õigusvaidluse hetkel kehtivad õigused, mille aluseks on:

      a) identsed kaubamärgid, mille registreerimist on taotletud identsete kaupade või teenuste jaoks;

      b) identsed või sarnased kaubamärgid, mille registreerimist on taotletud identsete või sarnaste kaupade või teenuste jaoks, juhul kui avalikkuse seisukohast on olemas segiajamise tõenäosus ja sealhulgas varasema kaubamärgiga seostamise oht;

      […].”

      13. Beneluxi konventsiooni artikli 2.14 lõikes 1 on sätestatud:

      „Varasema kaubamärgi registreerimistaotluse esitaja või omanik võib kahe kuu jooksul alates kaubamärgi taotluse avaldamisele järgneva kuu esimesest päevast esitada ametile kirjaliku vastulause niisuguse kaubamärgi registreerimisele, mille

      a) prioriteedikuupäev on hilisem vastavalt artikli 2.3 punktide a ja b sätetele, või […]”.

      14. Vastavalt Beneluxi konventsiooni artiklile 2.45 „[k]ohaldatakse artiklit 2.3 ja artikli 2.28 kolmanda lõigu punkti a juhul, kui registreerimise aluseks on varem esitatud ühenduse kaubamärgi registreerimistaotlus”.

      15. Beneluxi konventsiooni artiklis 2.46 on ette nähtud:

      „Artiklit 2.3 ja artikli 2.28 kolmanda lõigu punkti a kohaldatakse ühenduse kaubamärkidele, mille kohta on Beneluxi territooriumil vastavalt ühenduse kaubamärgimäärusele nõuetekohaselt esitatud vanemusnõue, isegi kui vanemusnõude aluseks on Beneluxi või rahvusvahelise registreeringu vabatahtlik kustutamine või kehtivuse lõppemine.”

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

      16. Hagelkruis esitas 27. juulil 2009 Office Benelux de la Propriété intellectuelle’ile (marques, dessins ou modèles) (Beneluxi Intellektuaalomandi Amet, edaspidi „OBPI”) taotluse registreerida Beneluxi kaubamärgina sõnamärk OMEL 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) (edaspidi „Nizza kokkulepe”) klassi 35 kuuluvate teenuste (reklaam ja müügiedendus; ettevõtte haldus; kontoriteenused; ärijuhtimine; turundus), klassi 41 kuuluvate teenuste (väljaõpe; kursused ja koolitused; seminaride ja messide korraldamine) ning klassi 45 kuuluvate teenuste (juriidilised teenused) jaoks.

      17. Lenole kuulub ühenduse sõnamärk ONEL, mille taotlus esitati 19. märtsil 2002 ja mis registreeriti 2. oktoobril 2003 Nizza kokkulepe klassidesse 35, 41 ja 42 kuuluvate teenuste tähistamiseks.

      18. Tuginedes Beneluxi konventsiooni artikli 2.14 lõikele 1 koostoimes artikli 2.3 punktiga a või b esitas Leno 18. augustil 2009 vastulause Hagelkruisi taotlusele registreerida kaubamärk OMEL. Hagelkruis vastas sellele vastulausele nõudega, et esitataks tõendid ühenduse kaubamärgi kasutamise kohta.

      19. OBPI lükkas 15. jaanuari 2010. aasta otsusega vastulause tagasi põhjusel, et Leno ei olnud tõendanud, et on oma kaubamärki ONEL tegelikult kasutanud vaidlustatud registreerimistaotluse avaldamise kuupäevale eelnenud viie aasta jooksul. Leno esitas selle otsuse peale hagi Gerechtshof ’s-Gravenhagele.

      20. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on pooled ühel meelel selles, et kaks kaubamärki on sarnased ning et need on registreeritud identsete või sarnaste teenuste jaoks, ning nõustuvad, et kaubamärgi OMEL kasutamine võib avalikkuse jaoks kaasa tuua segiajamise tõenäosuse Beneluxi konventsiooni artikli 2.3 punkti b tähenduses. Samas lähevad nende arvamused lahku mõiste „tegelik kasutamine” osas määruse nr 207/2009 artikli 15 tähenduses ja eriti sellise kasutamise puhul nõutava territoriaalse ulatuse osas.

      21. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest ilmneb, et kuigi on tuvastatud, et Leno on tõendanud, et ta on varasemat kaubamärki ONEL asjaomase ajavahemiku jooksul Madalmaades tegelikult kasutanud, ei ole ta esitanud tõendeid selle kaubamärgi kasutamise kohta mujal ühenduses.

      22. See kohus tuletab meelde, et Euroopa Kohtu praktikast (vt 11. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C-40/01: Ansul, EKL 2003, lk I-2439, punkt 43, ja 11. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C-416/04 P: Sunrider vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2006, lk I-4237, punktid 66, 70–73 ja 76, ning 27. jaanuari 2004. aasta määrus kohtuasjas C-259/02: La Mer Technology, EKL 2004, lk I-1159, punkt 27) tuleneb, et „tegelik kasutamine” on liidu õiguse autonoomne mõiste, et niisuguse kasutamise territoriaalne ulatus on ainult üks asjaoludest, mida arvestades tuleb hinnata, kas varasemat kaubamärki on või ei ole „tegelikult kasutatud” seoses kaupade või teenustega, mille jaoks see on registreeritud, ning et selle kaubamärgi kasutamine ühesainsas liikmesriigis ei anna tingimata alust järeldada, et tegemist ei saa olla „tegeliku kasutamisega” ühenduses.

      23. Sellele vaatamata soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, milline tähtsus on nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) vastuvõtmisel Euroopa Liidu nõukogu istungi protokolli kantud ühisdeklaratsioonil nr 10 määruse nr 40/94 artikli 15 kohta (avaldatud Journal officiel de l’OHMI’is, 1996, lk 613; edaspidi „ühisdeklaratsioon”), mille sõnastuse kohaselt „nõukogu ja komisjon leiavad, et tegelik kasutamine ühesainsas riigis artikli 15 tähenduses kujutab endast tegelikku kasutamist ühenduses”.

      24. Neil asjaoludel otsustas Gerechtshof ’s-Gravenhage menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused.

      „1. Kas [määruse nr 207/2009] artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada selliselt, et ühenduse kaubamärgi tegelikuks kasutamiseks piisab kaubamärgi kasutamisest ühesainsas liikmesriigis, kui kõnealust kasutamist – kui tegemist oleks siseriikliku kaubamärgiga – käsitatakse asjaomases liikmesriigis tegeliku kasutamisena [(vt ühisdeklaratsioon nr 10 [määruse nr 40/94] artikli 15 kohta ja ühtlustamisameti vastulausemenetluse suunised)]?

      2. Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, kas siis ei ole ühelgi juhul võimalik käsitada ühenduse kaubamärgi kasutamist ühesainsas liikmesriigis tegeliku kasutamisena ühenduses [määruse nr 207/2009] artikli 15 lõike 1 tähenduses?

      3. Kui ühenduse kaubamärgi kasutamist ühesainsas liikmesriigis ei ole ühelgi juhul võimalik käsitada tegeliku kasutamisena ühenduses, siis milliseid kriteeriume tuleb seoses ühenduse kaubamärgi kasutamise territoriaalse ulatusega kohaldada – lisaks muudele teguritele –, et hinnata, kas on tegemist tegeliku kasutamisega ühenduses?

      4. Või tuleb alternatiivselt eespool toodule tõlgendada [määruse nr 207/2009] artiklit 15 selliselt, et ühenduses tegeliku kasutamise hindamisel jäetakse erinevate liikmesriikide territooriumi piirid täielikult arvesse võtmata [ja lähtutakse näiteks turuosadest (tooteturg / geograafiline turg)]?”

Eelotsuse küsimuste analüüs

      25. Esitatud küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas määruse nr 207/2009 artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ühenduse kaubamärgi tegelik kasutamine ühesainsas liikmesriigis on piisav, et oleks täidetud nõue, et kaubamärk peab olema „ühenduses tegelikult kasutusele võetud” selle sätte tähenduses, või tuleb selle nõude täitmise kontrollimisel jätta liikmesriikide territooriumide piirid arvesse võtmata.

      26. Sissejuhatuseks tuleb meelde tuletada, et kaubamärkide kaitset Euroopa Liidus iseloomustab mitme kaitsesüsteemi kooseksisteerimine. Ühelt poolt on direktiivi 2008/95 eesmärk johtuvalt selle põhjendusest 2 liikmesriikide kaubamärke käsitlevate õigusaktide ühtlustamine selleks, et kõrvaldada olemasolevad erinevused, mis võivad takistada kaupade vaba liikumist ja teenuste osutamise vabadust ning moonutada konkurentsi ühisturul (vt selle kohta 22. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas C-190/10: GENESIS, punktid 30 ja 31).

      27. Teiselt poolt on määruse nr 207/2009 eesmärk nähtuvalt selle põhjendusest 3 ühenduse sellise kaubamärgikorra loomine, mille kohaselt kaubamärkidele antakse ühtne kaitse ja need kehtivad kogu liidu territooriumil (vt selle kohta 12. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas C-235/09: DHL Express France, EKL 2011, lk I-2801, punkt 41, ja eespool viidatud kohtuotsus GE-NESIS, punkt 35).

      28. Euroopa