EUROOPA KOHTU LAHENDID. Kaubamärgivaidlused III. Kaubamärgi kasutamise kohustus. Liina Puu

puudutab nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk

      1) artikli 15 lõike 1 tõlgendamist.

      2. See taotlus esitati Leno Merken BV (edaspidi „Leno”) ja Hagelkruis Beheer BV (edaspidi „Hagelkruis”) vahelises kohtuvaidluses vastulause üle, mille ühenduse kaubamärgi ONEL omanik Leno esitas Beneluxi kaubamärgi OMEL registreerimisele Hagelkruisi poolt.

Õiguslik raamistik

      Määrus nr 207/2009

      3. Määruse nr 207/2009 põhjendustes 2–4, 6 ja 10 on kirjas:

      „(2) Kogu ühenduses on soovitatav edendada majandustegevuse harmoonilist arengut ning pidevat ja tasakaalustatud laienemist sellise siseturu väljakujundamise teel, mis toimib nõuetekohaselt ja pakub siseriiklikel turgudel valitsevate tingimustega samalaadseid tingimusi. Sellise turu loomiseks ja selle ühtsemaks muutmiseks ei piisa ainult kaupade ja teenuste vaba liikumise takistuste kõrvaldamisest ja sellise korra loomisest, mis tagaks selle, et konkurentsi ei moonutata, vaid lisaks sellele tuleb luua ka õiguslikud tingimused, mis võimaldavad ettevõtjatel kohandada oma tegevust ühenduse tingimustega, olenemata sellest, kas nad toodavad ja turustavad kaupu või osutavad teenuseid. Selleks peaks ettevõtjate käsutuses olevate õiguslike vahendite hulka kuuluma ka kaubamärgid, mis võimaldavad samalaadsete vahenditega eristada ettevõtjate tooteid ja teenuseid kogu ühenduses, olenemata riigipiiridest.

      (3) Kõnealuste ühenduse eesmärkide järgimiseks on seetõttu vajalik ette näha ühenduse kaubamärgikorra loomine, mille kohaselt ettevõtted võivad ühe menetlussüsteemiga saada ühenduse kaubamärke, millele antakse ühtne kaitse ja mis kehtib kogu ühenduse territooriumil. Niiviisi sätestatud ühenduse kaubamärgi ühtsuse põhimõtet tuleks kohaldada, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti.

      (4) Kaubamärkide omanikele liikmesriikide õigusnormidega antud õigusi iseloomustavat territoriaalset tõket ei saa kaotada õigusnormide ühtlustamisega. Ettevõtjatele kasuliku piiramatu majandustegevuse avamiseks kogu siseturul tuleks luua kaubamärgid, mida reguleerivad ühtsed ühenduse õigusnormid, mis on vahetult kohaldatavad kõigis liikmesriikides.

      […]

      (6) Kaubamärke käsitlevad ühenduse õigusnormid ei asenda siiski kaubamärke käsitlevaid liikmesriikide õigusnorme. Nõue, mille kohaselt ettevõtjad peaksid oma kaubamärgid registreerima ühenduse kaubamärkidena, ei tundu olevat põhjendatud. Siseriiklikud kaubamärgid on edaspidigi vajalikud nende ettevõtjate jaoks, kes ei soovi oma kaubamärki kaitsta ühenduse tasandil.

      […]

      (10) Ühenduse kaubamärkide kaitsmine või muude varem registreeritud kaubamärkide kaitsmine nende vastu ei ole põhjendatud, kui kaubamärke tegelikult ei kasutata.”

      4. Selle määruse artikli 1 lõikes 2 on sätestatud:

      „Ühenduse kaubamärk on ühtne. Selle mõju on ühetaoline kogu ühenduses: seda saab registreerida, üle anda või sellest loobuda, omanikult sellega seotud õigusi ära võtta, selle kehtetuks tunnistada või selle kasutamist keelata üksnes kogu ühenduses. Nimetatud põhimõtet kohaldatakse, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti.”

      5. Nimetatud määruse artiklis 15 „Ühenduse kaubamärkide kasutamine” on ette nähtud:

      „1. Kui omanik ei ole ühenduse kaubamärki viie aasta jooksul pärast registreerimist ühenduses tegelikult kasutusele võtnud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, või kui selle kasutamine on katkematu viieaastase ajavahemiku jooksul peatatud, siis rakendatakse kaubamärgi suhtes käesoleva määrusega ette nähtud sanktsioone, välja arvatud juhul, kui kasutamata jätmine on põhjendatud.

      Kasutamisena esimese lõigu tähenduses käsitatakse ka järgmist:

      a) ühenduse kaubamärgi kasutamine kujul, mis erineb registreeritud kujust selliste elementide poolest, mis ei muuda märgi eristusvõimet;

      b) ühenduse kaubamärgi kinnitamine kaupadele või nende pakendile ühenduses ainult ekspordi otstarbel.

      2. Ühenduse kaubamärgi kasutamist omaniku nõusolekul käsitatakse kaubamärgi kasutamisena selle omaniku poolt.”

      6. Sama määruse artikli 42 „Vastulause menetlemine” lõiked 2 ja 3 on sõnastatud järgmiselt:

      „2. Taotleja nõudmisel peab vastulause esitanud varasema ühenduse kaubamärgi omanik tõendama, et varasemat ühenduse kaubamärki on ühenduses tegelikult kasutatud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, viie aasta jooksul enne ühenduse kaubamärgi taotluse avaldamist ning et see on vastulause aluseks või et mittekasutamine on õigustatud, tingimusel et varasem ühenduse kaubamärk on selleks kuupäevaks olnud registreeritud vähemalt viis aastat. Selliste tõendite puudumise korral lükatakse vastulause tagasi. […].

      3. Lõiget 2 kohaldatakse ka artikli 8 lõike 2 punktis a osutatud varasemate siseriiklike kaubamärkide suhtes, asendades kasutuse ühenduses kasutusega liikmesriigis, kus varasem kaubamärk on kaitstud.”

      7. Määruse nr 207/2009 artikli 51 „Tühistamise põhjused” lõike 1 punktis a on sätestatud:

      „Ühenduse kaubamärgi omaniku õigused kuulutatakse tühistatuks [Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused); edaspidi „ühtlustamisamet”] esitatud taotluse või rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, kui:

      a) kaubamärki ei ole ühenduses viie järjestikuse aasta jooksul kasutatud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, ja kasutamata jätmisel ei ole mõistlikke põhjendusi; […]”

      8. Selle määruse artikli 112 sõnastuse kohaselt:

      „1. Ühenduse kaubamärgi taotleja või omanik võib teha avalduse muuta oma ühenduse kaubamärgi taotlus või ühenduse kaubamärk siseriikliku kaubamärgi taotluseks:

      a) sel määral, kui ühenduse kaubamärgi taotlus lükatakse tagasi, võetakse tagasi või loetakse tagasivõetuks;

      b) sel määral, kui ühenduse kaubamärk kaotab kehtivuse.

      2. Muutmist ei toimu:

      a) kui ühenduse kaubamärgi omaniku õigused on tühistatud märgi kasutamata jätmise tõttu ning kui liikmesriigis, kus muutmist taotletakse, ei ole ühenduse kaubamärki kasutatud sel viisil, mida kõnealuse liikmesriigi õiguse kohaselt peetakse tegelikuks kasutamiseks;

      […].”

      Direktiiv 2008/95/EÜ

      9. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT L 299, lk 25) põhjenduses 2 on kirjas:

      „Enne [nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese] direktiivi 89/104/EMÜ [kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92)] jõustumist sisaldasid liikmesriikides kohaldatud kaubamärke käsitlevad õigusaktid erinevusi, mis võisid takistada kaupade vaba liikumist ja teenuste osutamise vabadust ning moonutada konkurentsi ühisturul. Seepärast oli siseturu rajamist ja toimimist silmas pidades vaja liikmesriikide õigusaktid ühtlustada.”

      10. Selle direktiivi artikli 10 lõikes 1 on sätestatud:

      „Kui omanik ei ole viie aasta jooksul pärast registreerimismenetluse lõpetamise kuupäeva liikmesriigis kaubamärki tegelikult kasutusele võtnud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, või kui selle kasutamine on olnud katkematu viieaastase ajavahemiku jooksul peatatud, siis rakendatakse kaubamärgi suhtes käesoleva direktiiviga ette nähtud karistusi, välja arvatud juhul, kui kasutamata jätmisel on mõistlikud põhjused.

      […].”

      Intellektuaalomandi Beneluxi konventsioon

      11. Haagis 25. veebruaril 2005 allkirjastatud intellektuaalomandi (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) Beneluxi konventsiooni (alates 1. veebruarist 2007 kehtivas redaktsioonis; edaspidi