Kerjustüdruk. Sari Ajavaim. Alice Munro

Siis tuli ta koju ja küsis Flolt, mis asi on vankuuver.

      „See on üks linn. Päris kaugel siit.”

      „Mis see peale linna veel on?”

      Flo küsis, et mida ta sellega öelda tahab, mis mõttes veel? Ja Rose jätkas, et kuidas seda saab praadida, lähenedes ohtlikule hetkele, joovastavale hetkele, mil ta pidi kogu loo välja laduma.

      „Kaks vankuuverit tati sees praadisid! Kaks pommis persevesti sõlme end keerasid!”

      „Aga sa selle eest saad!” karjus Flo raevus, mida oligi oodata. „Nii kui korra veel ütled, saad üle kaela!”

      Rose ei suutnud end tagasi hoida. Ta laulis neid ridu õrnalt, öeldes süütud sõnad välja ja ümisedes teistest üle. Ta ei nautinud mitte ainult sõnu „tatt” ja „persevest”, kuigi nauditavad need talle muidugi olid. Aga „pommis” ja „keeramine” ja kujuteldamatud „vankuuverid” pakkusid midagi enamat. Vaimusilmas paistsid need talle üsna kaheksajalgade moodi, pannil väänlemas. Mõistuse uperpall, meeletuse sädelev kaskaad.

      Hiljuti on see talle taas meenunud ja ta on selle Brianile selgeks õpetanud, et näha, kas see mõjub ka poisile samamoodi, ja loomulikult mõjubki.

      „Ma kuulsin küll!” ütleb Flo. „Ma kuulsin, mis sa ütlesid! Aga sa vaata ette mul!”

      Niisiis, teda on hoiatatud. Brian tajub ohtu. Ta jookseb minema, kuuriuksest välja, et talitada omatahtsi. Ta on poiss – kui tahab, aitab, ei taha, ei aita, ise teab, kas sekkuda või mitte. Majapidamisega tema sehkendama ei pea. Neil pole teda vajagi, kui ainult teineteise vastu ässitamiseks, nad ei pane tema minekut tähelegi. Nad jätkavad, ei suuda jätkamata jätta, ei suuda teineteist rahule jätta. Kui paistab, et nad on juba loobunud, ootavad nad tegelikult ja krutivad end üles.

      Flo toob küürimisämbri, harja ja lapi ja mati põlvede alla panemiseks, määrdunud punase kummimati. Ta asub põrandat küürima. Rose istub köögilaual, ainsal kohal, kus veel istuda saab, ja kõlgutab jalgu. Ta tunneb vakstu jahedust, sest jalas on tal lühikesed püksid, eelmisel suvel saadud kitsad pleekinud püksid, ühest suveriiete kotist välja tuhnitud. Talvisest seismisest on need veidi kopitanud lõhnaga.

      Flo roomab all mööda põrandat, küürib harjaga, nühib lapiga. Tema jalad on pikad, valged ja lihaselised, üleni siniseid veene täis, nagu oleks keegi sinna keemilise pliiatsiga jõgesid joonistanud. Ebaloomuliku tarmu, raevuka põlgusega järab hari linoleumi, lärtsub lapp.

      Mis neil teineteisele öelda on? Tegelikult polegi see tähtis. Flo räägib Rose’i ninatargast käitumisest, ebaviisakusest, lohakusest ja upsakusest. Tema soovist teistele tööd juurde teha, tänumeele puudumisest. Ta mainib Briani süütust ja Rose’i rikutust. Sa ära ennast siin nii tähtsaks tee midagi, ütleb Flo, ja natukese aja pärast: Kelleks sa ennast õige pead? Rose eitab ja väidab vastu tõeliselt mürgise mõistlikkuse ja leebusega, näitab üles teatraalset hoolimatust. Flo ületab oma tavalise põlguse ja enesevalitsemise piiri ja muutub ka ise hämmastavalt teatraalseks, öeldes, et on Rose’ile oma elu ohverdanud. Ta nägi, milliseks koormaks tütar Rose’i isale oli, ja ta mõtles, et mida too vaene mees küll väikse lapsega peale hakkab. Nii ta siis abielluski temaga, ja siin ta nüüd on, põlvili roomamas.

      Siis heliseb uksekell, mis annab märku poeruumi sisenenud ostjast. Kuna käimas on tüli, ei lubata Rose’il poodi minna ja ostjat teenindada, kes iganes see ka ei oleks. Flo tõuseb püsti ja heidab põlle eest, ohkab – see ohe ei ole nende vestluse jätkuks ega selles väljenduv meeleheide mõeldud Rose’iga jagamiseks – ja läheb poeruumi ja teenindab. Rose kuuleb Flod kõnelemas oma tavalise müüjahäälega.

      „Oli ka aeg! Tõepoolest!”

      Ta tuleb tagasi, seob põlle ette ja on valmis jätkama.

      „Sa ei muretse kunagi kellegi teise pärast, ainult iseenda eest! Sa ei ole kunagi hoolinud sellest, mida mina teen.”

      „Ma pole kunagi palunud sul midagi teha. Parem kui sa polekski midagi teinud. Mul oleks siis palju parem olnud.”

      Rose ütleb seda, naeratades Flole otse näkku, kui too pole veel jõudnud põlvili laskuda. Flo näeb naeratust, haarab pangeserval rippuva lapi ja viskab selle Rose’i suunas. Lapp, mis pidi tabama Rose’i nägu, maandub hoopis tüdruku jalal, too kergitab jalga ja püüab selle kinni ning kiigutab seda hooletult oma pahkluu kohal.

      „Olgu nii,” ütleb Flo. „Nüüd mulle aitab. Olgu nii.”

      Rose vaatab, kuidas Flo läheb kuuri viiva ukse juurde, marsib läbi kuuri ja peatub ukseaugus, kuhu võreust ei ole veel ette pandud, aga tormiuks seisab kivi toel lahti. Ta hüüab Rose’i isa. Ta hüüab teda hoiatava, kutsuva häälega, nagu valmistades teda vastu tahtmist ette halvaks uudiseks. Mees juba teab, milles asi on.

      Köögipõrandal on viie või kuue eri mustriga linoleumi. Tükid, mis Flo on saanud poolmuidu, leidlikult parajaks lõiganud ja kokku sobitanud ning ääristanud plekiribade ja naeltega. Rose istub laua peal ja ootab, silmitsedes põrandat, seda rahuldustpakkuvat mosaiiki ristkülikutest, kolmnurkadest ja veel mingitest kujunditest, mille nimetust ta püüab meenutada. Ta kuuleb, kuidas Flo puukuurist tagasi tuleb, mööda kõvakstambitud mullale asetatud kriuksuvat laudteed. Ta viivitab, ootab samuti. Tema ja Rose sellega enam hakkama ei saa, vähemalt mitte kahekesi.

      Rose kuuleb isa sisse astumas. Ta kangestub, läbi jalgade käib judin, ta tunneb, kuidas need vakstu peal värisevad. Isa, kes on kutsutud eemale mõne rahuliku, süvenemist nõudva tegevuse juurest, eemale sõnadest, mis tal peas keerlemas, kutsutud iseendast välja, peab nüüd midagi ütlema. „Noh? Mis viga on?” küsib ta.

      Nüüd kuulevad nad juba teistsugust Flo häält. Varjundirikas, haavunud, andekspaluv, justkui nüüdsama valmis saanud. Tal on kahju, et pidi mehe töö juurest ära kutsuma. Poleks seda iial teinud, kui Rose poleks teda peast segi ajanud. Mismoodi peast segi? Oma vastuhaukumise ja lugupidamatuse ja hirmsa keelega. Sõnad, mida Rose on Flole öelnud, on sellised, et kui Flo oleks oma emale niimoodi öelnud, siis oleks isa ta kindla peale maa sisse tagunud.

      Rose püüab vahele öelda, et see ei ole tõsi.

      Mis ei ole tõsi?

      Isa tõstab käe, tema poole vaatamata, ja ütleb: „Ole vait.”

      Öeldes, et see ei ole tõsi, peab Rose silmas, et tema seda ei alustanud, tema ainult vastas, et Flo ässitas teda, ja valetab nüüd tema arvates jultunult, väänates kõik enda kasuks. Rose jätab praegu kõrvale teadmise, et mida iganes Flo on öelnud või teinud, mida iganes ta ise on öelnud või teinud, ei oma mingit tähtsust. Tähtis on võitlus ise, ja seda ei saa peatada, ei saa kunagi peatada teistmoodi kui see, milleni nüüd ollakse jõutud.

      Flo põlved on määrdunud, matist hoolimata. Põrandapesulapp ripub endiselt üle Rose’i jala.

      Isa pühib käsi ja kuulab Flod. Ta ei kiirusta. Tal kulub tegevustele häälestumiseks aega, ta on ehk juba ette väsinud, iga hetk valmis loobuma rollist, mis tal tuleb etendada. Ta ei vaata Rose’i poole, aga iga Rose’ilt tuleva hääle või liigutuse peale tõstab ta käe.

      „Pealtvaatajaid meil siin nüüd vaja ei ole, üks mis kindel,” ütleb Flo, läheb keerab poeukse lukku ja paneb aknale sildi TULEN VARSTI, mille Rose tema jaoks suure hoolega on teinud, kaunistades ja varjutades tähti musta ja punase pliiatsiga. Tagasi tulles paneb Flo kinni poeruumi viiva ukse, siis trepile avaneva ukse ja viimaks ukse, mis viib puukuuri.

      Tema kingadest on puhtale märjale põrandaosale jäljed jäänud.

      „Oh, ma kohe ei tea,” ütleb ta nüüd häälega, millelt tunnete teravus on maha kulunud. „Ma kohe ei tea, mis temaga teha.” Ta vaatab alla (Rose’i pilku jälgides), näeb oma määrdunud põlvi ja hõõrub neid kõvasti paljaste kätega, ajades mustuse vaid laiali.

      „Ta alandab mind,” lausub ta end sirgu ajades. Seletus ongi olemas. „Ta alandab mind,” kordab ta rahulolevalt. „Ta ei austa mind.”

      „Ei alanda!”

      „Sina ole vait!” ütleb isa.

      „Kui