Osav Peter ja tema Fantastilised Silmad. Jonathan Auxier

keha vallutas jäine jahedus. Peter vajus üha sügavamale vee alla ja mõtted muutusid sogaseks. Viimased õhumullid lipsasid ta ninast ja suust ning ta mõistis, et ei saa enam iial tunda sooja päikesepaistet või magusat tuulekest või kuulda vihma pladinat. Ja siis kostis ta kõrvu nõrk hääleke.

      „Hõõiiisssaaaa!!!”

      See tuli kusagilt kõrgelt ülalt. Hüüe valjenes üha, kuni sukeldus tema kõrvale vette. Järgmisena seisiski hääl – mis nüüdseks oli surmahirmul mulisev karje – Peteri kõrval. Võõras tagus jalgadega vastu Peteri pead ja üritas meeleheitlikult pinnale tõusta.

      Kes iganes see uustulnuk oli, kandis ta raudkingi ja kops vastu Peteri kuppu oli piisav, et talle võitlusvaimu sisse lüüa. Tundes, et talle nii lähedal võitleb keegi elu eest, andis Peterile kuidagi tagasi ülevoolava iha edasi elada. Ta rabeles iga viimase kui jõuriismega elu andva õhu poole. Võõra kasukast haarates suutis poiss taas veepinnale ronida.

      „Lase mind lahti, jõhkard,” lõrises võõras ja virutas jalaga Peterile ribidesse. „Ma pole nii kaugele tulnud vaid selleks, et uppuda sinu rõvedate käte vahel!”

      Vaadake, kes teist on iial üritanud kaaslast uputada, teab hästi, et see on palju raskem, kui raamatutes ja lauludes näib. Niipea, kui teie ohvri pea vee alla kaob, muutub ta raevunud loomaks, kes on valmis ellujäämiseks kratsima ja hammustama. Just sellest positsioonist Peter end leidiski, kui nad võõraga koos puristasid ja vee tink-tinksuval pinnal visklesid.

      Poiss tundus, kuidas jõud raugeb, mistõttu ta valis diplomaatia. „Oota,” ütles ta kägistushaardest vabaks vääneldes. „Niimoodi kakeldes upume mõlemad – me peame koostööd tegema!”

      Kõhn käsi Peteri kaela ümber lasi haaret veidi lõdvemaks. „Ja mida sa täpsemalt pakud?” küsis võõras.

      Peter peksis jalgadega ja üritas kõigest väest nende mõlema pead vee peal hoida. Ta kaaslane oli väike, kuid ebatavaliselt raske. „Esmalt jäta need kingad ja kasukas.”

      „Haa! Hirmnaljakas,” paiskas hääl talle tagasi. „On veel mingeid sädelevaid ideid?”

      „Rahune siis lihtsalt maha ja lase mul mõelda,” ütles Peter soolast vett välja sülitades. Peter teadis, et peab kiiresti tegutsema – tal oli endiselt külm, jalad hakkasid väsima ja kaua ta enam pinnal ei püsi. Pealegi segas keskendumist see, kui igal pool käis lakkamatult pudelite tink-tink. Ja siis tabaski teda idee. „Pudelid,” hüüatas ta. „Püüa kinni nii palju kui saad!”

      Peter avas endiselt üle õla rippuva vargakoti suu ja toppis pudeli sisse. Ta tõmbas kätega üle veepinna ja haaras iga käe alla jääva pudeli ning pistis kotti. Kui nad võõraga neid piisavalt palju koguvad, peaks nad pinnale jääma.

      „Zeusi nimel, töötabki!” hüüatas võõras viimaks plaani taibates. „On alles briljantne – Oih! Üks kohe sinust paremal. Võta kinni!” Peter nentis paratamatult, et suurem osa püüdmisest jäi talle, kuid varsti oli kott igasuguse suuruse ja kujuga pudelitest pungil. Nüüd, kus töö tehtud, klammerdusid mõlemad meeleheitlikult improviseeritud poi külge. „No nii,” ütles võõras. „Mis edasi?”

      „Edasi katsume siit välja saada. Kas sa kusagil maad näed?”

      „Muidugi näen… võiks lisada, et pigem liiga palju.”

      Peter ohkas. „Pead minu puhul veidi rohkem selgitama. Ma olen pime.”

      „Oh, andestust!” kogeles võõras. „Seda ma ei mõistnud… kohutavalt kahju seda kuulda.” Võõras maalis talle ümbrusest pildi. „Näib, et oleme mingit sorti õõnsuse põhjas ühes augus. Seinad on ehk umbes kümme kätt kõrged. See kurdistav müra tuleb igast suunas alla mühavatest koskedest.”

      Kosed. Seda ta siis kuuliski. Nüüd suutis Peter eristada üksikuid jõekesi, mis tiiki mürisesid. Näis, et igaüks möirgab ja loksub oma spetsiifilise lauluga. „Kas näed kerget pääsu üles?”

      „Kardan, et mitte ühtegi. Meie ees on mõned paljaks uhutud juured, aga ma ei usu, et suudan…” Enne, kui võõras suutis lõpetada, hakkas Peter end jalgadega ääre poole lükkama, käed kõvasti oma parvekese ümber. Ta ujus umbes kakskümmend meetrit, kuni käsi tabas kiviseina, mida läbistasid juured. Poiss haaras kinni ja vinnas end veest välja.

      „Oota!” Võõras klammerdus tugevalt Peteri püksisääre külge. „Ära jäta mind, palun… kardan, et ma pole eriline ronija.”

      Poiss ohkas. Kes iganes see sell oli, igal juhul paistis ta üsna abituna. „Mul on käsi vaja ronimiseks, nii et katsu siis lihtsalt mu jalast kinni hoida,” ütles ta kotti üle ühe õla vinnates. „Ja proovi mitte niheleda.”

• • •

      Peteril õnnestus erilise vaevata augu äärele jõuda. Sõlmeliste juurte võrgustik andis head tuge ja veest välja upitades osutus võõras märksa kergemaks, kui ta oodata oskas. Varsti leidsid nad end lopsakalt aasalt, mis lõhnas õrnalt kaneeli järele.

      „Kus me oleme?” imetles Peter ja hingas sisse magusat õhku. Võõras oli temast lahti lasknud ja kössitas nüüd värisedes maapinna lähedal. Peter kükitas ja pakkus oma abi ta jalgele aitamisel. „Vabandust, et proovisin sind uputada,” ütles ta.

      „Pole kõneväärt.” Võõras taganes. „Tänud ülesviimise eest. See pudelitega tegutsemine oli üks nutikas mõte.”

      Peter kehitas õlgu ja tühjendas koti jalge ette. „Tunnen lihtsalt rõõmu, et see plaan töötas.” Tal oli raske võõra häälest saada sotti. Selles peitus sõduri uhkeldamist, kuid toon kajas näitsiku kombel kõrgelt. „Minu nimi on Peter. Kes sina oled?”

      „Võid öelda mulle…” võõras nautis dramaatilist pausi, „söör Tode.”

      Peter katsus saadud teavet mõista. „Ütlesid söör… aga siis oled ju rüütel?”

      „Muidugi mõista rüütel,” nähvas söör Tode. „Tead, ega me pole kõik ratsudel ja läikivas turvises… vähemalt enam mitte.”

      On teada, et rüütlid on kurikuulsad riiukuked, keda vihastab ka kõige pisem kriitika. Peter oli sellega kursis ja pidas paremaks tema viha alt pääseda. „Oh, ma ei mõelnud solvata, härra,” vabandas ta. „Ma lihtsalt pole iial kohanud ehtsat rüütlit.” Peter tundis rüütlitena ainult jõukaid paksmagusid, kes korraldasid kaubavahetust ja istusid valitsustes. Ent söör Tode kõlas kangelaslikumalt, nagu keegi muinasjutust või lastelaulukesest. Peter sirutas käe välja. „Kas tohin teie nägu kompida? Et olen pime, on see ainus viis, kuidas ma saan…”

      „Oleks kena, kui sa lähemale ei tuleks,” urises rüütel. „Imetlen sinu uudishimu, aga mul pole silitamiseks tuju.”

      Silitamiseks? See võõras ilmselgelt varjas midagi. Ja miks peaks üks rüütel üldse vajama päästmist uppumissurmast. „Vabandust, söör Tode… kuid kas rüütleid mitte ei õpetata ujuma üle vallikraavide ja nii edasi?”

      „Nii see on. Ent ma kardan, et ma, ee, ei saa hetkel kuigi hästi sulistada. Vaata, ma olen lisaks omamoodi ka… kassipoeg.”

      „Te olete rääkiv kass?!” hüüatas poiss. Ehkki ta elas väga paljude imelike asjadega täitunud maailmas, ei kuulunud kõnelevad loomad sinna. Peter oli, nagu kõik lapsed, armastanud alati jutustusi nunnudest rääkivatest loomadest. Lisaks armastas ta lugusid rüütlitest. Mõte sellest, et ta rääkis nunnu, kõneleva, rüütliks löödud olendiga oli peaaegu et liig mis liig.

      „Olen inimrüütel,” parandas teda söör Tode, „kes on vangistatud kassi… ja hobuse kehasse.”

      Kõlagu see nii ebatavaliselt kui tahes, aga kirjeldus oli läbinisti täpne. Ükskord ammu elas söör Tode tavalise rüütlina, kes kulutas oma elu duellide ja daamide peale. Ent ühel õnnetul õhtul tegid tema ja ta õilis ratsu selle vea, et tülitsesid hulkuva kassipojaga ühe magava nõia akna all. Nõiad kipuvad ka parimatel päevadel olema jämedad ja unepuudus vaid halvendab nende tuju. Hetkegi mõtlemata