Aja jälg kivis. Hispaania. Helgi Erilaid

      Peidetud maa Hispaania

      Peidetud maaks nimetasid Hispaaniat muistsed foiniiklased. Seda ta pikka aega oligi – karmide inimtühjade Püreneede taha peidetud salapärane ja omaette elav tohutu Ibeeria poolsaar. Hulk erinevaid maakondi, igal omad traditsioonid ja kombed.

      Põhja pool Astuuria kaevandused, sisemaal kohati kurb kõrb, õite pidurüü Vahemere-äärses Valencias.

      Sireliõied Baskimaa rannikul pole veel avanenud, kui Andaluusias on apelsinid juba küpsed.

      Maavaraderikka Kataloonia kohta on öeldud, et seal tehakse isegi kividest leiba. Kitarride, serenaadide, lehvikute ja lillede linnas Sevillas kõlavad fandangod ja boolerod.

      Hispaanlased on kirglik rahvas, nende uhkuse ja kinnisuse taga peidus olev kirg tuleb ilmsiks tantsudes. Vastanditest ja varjunditest koosneb see maa, kuid need kokku moodustavad ometi ikka ühe ja sellesama Hispaania.

      Hispaania määratu pikas ajaloos ei saa ammu minevikku jäänud mauride ajastu kustumatu jälje vastu. Mitte kusagil Euroopas polnud noil aegadel nii uhket arhitektuuri kui Al-Andalusis. Ka siis, kui maurid olid juba lahkunud, ehitasid kristlased ikka veel Araabia stiilis paleesid. Maurid ja kristlased ei sõdinud ju usu pärast, rohkem ikka maade ja võimu pärast, kuid veriste sõdade varjus tärkas uus vaimne ajastu. Moslemite ja kristlaste kultuurid segunesid ja sulasid ühte. Toledos on veel praegugi hooneid, mis sellest jutustavad.

      12. sajandil leidis inglise filosoof Daniel of Morley Toledost kreeka filosoofide Aristotelese ja Platoni teoste araabiakeelseid tõlkeid. On ka teada, et Araabia numbrid levisid Euroopasse just Hispaaniast. Nii et paljude tänapäeva teadlaste ja ajaloolaste meelest jätkus läänemaailma renessanss just selle intellektuaalse arengu pinnalt, mis oli alanud maurideaegses Hispaanias.

      Lõpmata palju saladusi leidub kunagisel peidetud maal, tohutus mitmetahulises Hispaanias. Osa nendeni viivaid uksi jääbki vist suletuks, aga ehk suudab see raamat mõnda neist pisutki paotada.

      Kastiilia

      Madrid

      Hispaania ajaloolased peavad oma riigi pealinna soliidselt iidseks – asula oli siin 21 sajandit pärast seda, kui foiniiklased rajasid Cádizi ja 6 sajandit pärast seda, kui roomlased rajasid Sevilla lähedale Italica. Kuid 8. sajandi algupoolel saabus üle kitsa väina Põhja-Aafrikast suur mauride sõjavägi ning vallutas mõne aasta jooksul peaaegu kogu Ibeeria poolsaare. Täpselt selle koha peale, kus praeguses Madridis laiub vägev kuningapalee, ehitasid maurid aastal 852 kindluse, mis sai nimeks Mayrit ning mille ümber aja jooksul tekkis väike asula. Kastiilia ja Aragoni aladel võitlesid kristlased araablaste vastu eriti agaralt. Kastiilia saigi pikapeale kristlaste kantsiks ning just sealsamas, Kordiljeeride keskel asus ka Mayrit.

      Madridi elanike seas oli noil ammustel aegadel hulganisti munki. Hispaania valitsejad tahtsid nimelt, et rajataks palju kloostreid ja kirikuid, mille ümber saaks rahvas oma hinge harimiseks koonduda. 13 kirikut väikeses asulas pidid sellega küll toime tulema. Tollastest Madridi elanikest – madrilenodest – on ajalukku jäänud San Isidro Labrador, kohalik talumees, kes juhtis sügavalt usklikku vennaskonda ning saatis korda imesid.

      Kauni, küllusliku looduse keskel asuv Madrid meelitas kuninglikke jahiseltskondi ligi lausa põlvkondade kaupa. Kuninglike järeltulijate ning nende vastaste ja pooldajate vahel käis aga ka pidev võimujaht, nagu igas normaalses kuningriigis. 15. sajandi lõpul pandi selle võitluse võitnud katoliiklike monarhide Isabella ja Fernando tütar mehele Austria ertshertsogile ning aastal 1516 astus troonile selle paari järeltulija, Hispaania esimene Habsburgide soost valitseja Carlos I. Kolumbus oli selleks ajaks oma reisid juba teinud ning Carlos valitses impeeriumi, mille koosseisu kuulusid Hispaania kõrval ka Madalmaad, osa Itaaliast ja Saksamaast ning uued asumaad teisel pool ookeani.

      Kastiilia valitsejad tavatsesid noil aegadel pidevalt mööda oma kuningriiki ringi reisida, terve suur õukond kaasas. Carlos I järglasel Felipe II sai ilmselt sellisest mustlaseelust kõrini, tema otsustas aastal 1561, et nüüdsest on kuningriigil kindel pealinn – Madrid. Linn asus keset Pürenee poolsaart ja oli siis veel piisavalt väike. Suuremate linnade, näiteks Toledo intriigid siia ei ulatunud. Kuid monarh ei suutnud ette näha, et uude pealinna hakkas otsemaid voolama igasugust rahvast – käsitöölisi, kunstnikke, poeete, sõdureid, vargaid ja muidusööjaid. Ja linn muudkui kasvas.

      Peaväljak kui teatrilava

      Felipe järglaste ajal koitis Hispaania kultuuri kuldaeg, kuigi riigi sõjaline jõud ja poliitiline tähtsus hakkasid juba taanduma. Habsburgi-aegse Madridi kõrghetkeks on jäänud suure kauni keskväljaku Plaza Mayori sünd Felipe III valitsemisajal. Plaza Mayori, mis peaks tähendama üht suurt ja vana väljakut, hakati rajama aastal 1617. Vanad slummid koristati teelt, tühja nelinurkse väljaku suuruseks sai 129 x 94 meetrit ning selle ümber ehitati täpselt ühesugused katkematud hooneteplokid. Nende esimesel korrusel avanevad väljakule sammaskäigud, mille kohal kulgeb kolm korrust balustraadidega piiratud rõdusid, mida on kogu väljaku kohta täpselt 237. Rõdudele avanevad ornamentidega kaunistatud uksed, on näha tornikesi ning katuseservadel ärkliaknaid. Ainult ühe hoone seinu ehivad rõduakende vahel toredad värvilised maalingud – puha allegoorilised tegelased ja ajalugu. Casa de la Panaderia – pagarimaja. Ju see siis kunagi oli seal. Keset väljakut istub oma kivist ratsu seljas kivine Felipe III ja kõik need aja jäljed jutustavad oma lugusid.

      Aasta 1621. Esimest korda kogunes Madridi rahvas oma linna peaväljakule, et elada kaasa linna talupojasoost kaitsepühaku San Isidro õndsaks kuulutamise tseremooniale. Samal aastal leidis Plaza Mayoril aset teinegi tseremoonia – Felipe III abilise, rahva seas vihatud Rodrigo Calderóni hukkamine. Oma surmatunnil pidas Calderón end siiski nii väärikalt üleval, et seni elab kõnekäänd – „julge nagu Rodrigo tapalaval”.

      Plaza Mayoril valitseb Kastiiliale omane teatraalsus. Rahvas ongi aegade jooksul siia otsekui teatrisse tulnud, et lisaks siin peetavatele laatadele ka inkvisitsioonikohtu otsuste täideviimist jälgida. Need olid surmamõistetud ketserite hukkamised, mille juures tihti ka kuningas ja kuninganna viibisid. Peale selle toimus siin veel kostümeeritud rongkäike, ajaloolisi etendusi ning hispaanlaste jaoks kõige tähtsam vaatemäng – härjavõitlus.

      Härjavõitluskunst on väga paljude hispaanlaste jaoks tõepoolest kunst ja seni tähtis ning üllas osa iidsest pärandist. Loomakaitsjate jutt selle traditsiooni keelamisest on nende jaoks pehmelt öeldes solvav. Nii elab see verine pärand edasi, nüüd ammugi juba härjavõitluse areenidel, kuid 17. sajandil peeti seda vaatemängu lausa Madridi keskväljakul, mida piiravate majade seintel olevat tänase päevani näha vereplekke.

      Kaksteist õnneviinamarja Päikeseväravas

      Plaza Mayorist vaid mõne minuti tee kaugusel laiub tõenäoliselt Madridi kõige elavam väljak Puerta del Sol. Päikesevärav. 15. sajandil oli täpselt sellel kohal üks Madridi linnamüüri väravaid, mis avanes itta ning millest igal hommikul vaadati tõusvat päikest. Linnamüüri ega väravat pole siin enam ammu, kuid nimi Puerta del Sol jäi alles. See oli kõige lärmakam paik Madridis, kus oli turg, kirik, kaev ja voorimeeste peatuspaik, kus vastutulelikud daamid oma teeneid pakkusid, veiderdajad oma trikke tegid ning vanakraamimüüjad tüdimatult kõva häälega oma kaupa tutvustasid. Kõnekäänd ütles: Puerta del Solil hoidu naistest enda ees, hobueeslitest enda taga, tõldadest enda kõrval ning lobisejatest enda ees, taga ja kõrval.

      15. sajandil läks just siit läbi Madridi linnamüür koos kuulsa Päikeseväravaga. Paar sajandit hiljem oli väljaku lõunaküljele tõusnud lihtne punastest tellistest hoone Casa de Correos – linna postimaja. Siia saabus tähtsate sõnumitega kiirkäskjalgu nii Hispaaniast kui välismaalt. Praegu on kunagises postimajas üks valitsushooneid, maja põhjaküljel aga kõnniteel maas poolkaarekujuline märk, millel kiri – „Null kilomeetrit”. Nimelt siin peaks olema Hispaania sümboolne keskpunkt, samuti kogu riigi teedevõrgu keskus. Kuningas Carlos III ratsakuju paigutati Puerta del Solile 18. sajandil ja just selle kuninga ajal ehitati pealinn tublisti suuremaks ja uhkemaks.

      Madridi pika ajaloo jooksul on Puerta del Solil peetud nii protestidemonstratsioone, hukkamisi kui ka pidustusi. Üks päris kindel traditsioongi on tekkinud. Selle nimi on „kaksteist õnneviinamarja”.

      Aasta 1909 kujunes Vahemere rannikul Alicantes erakordselt viljakaks viinamarja-aastaks ja detsembris tuli hulk sealseid