Aja jälg kivis. Hispaania. Helgi Erilaid

12–13 aastat vana Marie Sarmiento ning ulatab printsessile hõbekandikut jooginõuga. Paremal seisab kõrgestisündinud krahvitütar Isabel de Velasco, tema kõrval kaks õukonda kuuluvat kääbust. Mari-Barbola on sama pikk kui printsess, kuid suure näo ja täiskasvanud naise tüseda kehaga, tema kõrval togib jalaga ilusat maaslamavat koera teine kääbus Nicolasito – tilluke, ometi täiskasvanud mees.

      Selline on tegelaste rivi maali esiplaanil.

      Õuedaamide pildi vasakus nurgas algab mõistatus. Siin on näha osa suure lõuendiga kaetud maali tagaküljest, maali esikülg on pildi sisse pööratud ja selle ees seisab oma paleti ja pintslitega kunstnik Diego Velázquez ise. Pikad mustad juuksed, toredad ülespidi otstega vuntsid, tumedal rüül punane kunstipärane rist – rüütlimärk, mille kuningas annetas talle aastal 1659, kolm aastat pärast seda, kui ta oli lõpetanud õuedaamide pildi. Mistõttu on arvatud, et risti maalis ta oma rinnale hiljem, või kui legendi uskuda, siis maalis selle hoopis kuningas ise, kes samuti maalikunstiga tegeles.

      Tagasein pildil kujutatud ruumi sügavuses on aga hoopis huvitav. Seal rippuvate tumedates toonides piltide seas on üks hele pilt, aga see polegi pilt, vaid hoopis peegel, milles võib näha kuningapaari ennast – Felipe IV ja kuninganna Marianat. Et sealt niimoodi vastu peegelduda, peaks neid ka pildil näha olema, aga ei ole. Niisiis saavad nad seista vaid pildi ees, vaatajate seas. Tagaseinas, peegli kõrval, on aga valgusse avatud uks ja lävel seisab keegi musta rõivastatud mees. On kindlaks tehtud, et see oli Jose Nieto, kuninganna kammerhärra.

      „Las Meninas” olevat maal, mida on kunstiajaloo jooksul kõige rohkem uuritud ja analüüsitud, kuid milliseid saladusi Velázquez sinna tegelikult peitis, kui üldse, seda teadis vaid tema ise.

      Ametliku õuekunstnikuna pidi ta kuninglikku perekonda ajaloo jaoks jäädvustama ja infanta Margaritat on ta kujutanud ka 4 aastat hiljem maalitud pildil. 9aastane kaunis printsess seisab siin punasel volditud kangast taustal, juba on tal suur ja lai uhke soeng, kõrvarõngad, juveelid ja kleit – no vaene laps. Ja vaesed 17. sajandi Hispaania õuedaamid. Puust, metallist, vaalaluust või taevas teab millest meisterdatud krinoliin imepeene pihaga kleidi all on puusade kohal nii lai, et piiga võib mõlemad laiali sirutatud käed vabalt sellele toetada.

      Au kunstnikule, kleit on tõesti säravpunasest siidist ja punaste triipudega hõbedasest kangast meistriteos. Uuri kaugelt ja lähedalt – avastad, et hõbedaseks muudavad helehalli tooni õigesse kohta paigutatud valged pintslitõmbed. Vist. Aga ju on seal ka midagi muud. Velázqueze puhul jääb päris palju saladuseks.

      Goya „Hispaania Bourbonid”

      „Goya oli juba ammu imetlenud, kuidas Velázquez oma Felipe-maalidel kuningamantli majesteetlikkust kandja näole tagasi oskas peegeldada. Ta oli Velázquezelt õppinud inimestest ja rõivastest kokkusobiva terviku loomist,” kirjutab Lion Feuchtwanger.

      Francisco de Goyaga tuleb Prado muuseumi 18. sajand, ka 19. algus – Goya elas 1746–1828. Carlos IV oli tema kuningas ja pikapeale sai temastki kuninglik õuekunstnik. Goya elust kirjutanud Feuchtwangerit võib vist uskuda – kunstniku saatuses mängis märkimisväärset rolli kaunis, tujukas, keerulise loomuga ning uhke hertsoginna Cayetana de Alba. Nende vastastikune kiindumus oli ilmselt üpris hispaanialik, kirglik armastuse-vihkamise suhe, millest kumbki lahti ei suutnud pääseda. Goya maalis oma dona Cayetanat, maalis teda rõivastes ja rõivasteta – viimast pilti tuli peita, et inkvisitsioonikohtust pääseda. Maalis teda kui rahva seast pärit hispaanlannat, maja’t. Mõlemad, nii rõivastes kui alasti maja, on Prado suures Goya-kollektsioonis, nagu ka hulk teisi maale ning capricchio’deks kutsutud kummalisi, kohati hirmutavaid joonistusi, mille abil Goya hispaania ülikutele nende tõelist palet püüdis näidata. Kunstniku ja looja tunded, elamused, hingepiinad, nägemused, hirmud, fantaasiad ning fassaadide tagant nähtud tegelikkus – kõigest sellest sündisid capricchio’d.

      Kuid Francisco de Goya oli esmajoones õuekunstnik ja talle tehti ülesandeks maalida suur kuningliku perekonna portree. Kuningapere – Hispaania Bourbonid – ning õuekunstnik viibisid tol 1800. aasta suvel heledas ja pidulikus Aranjuezi lossis. Goya kõndis ringi ja mõtles. Teda häiris Velázqueze õuedaamide pilt, mida ta alati imetlenud oli. Tema maal pidi ainult Francisco de Goya töö olema – ilma mõjutuste ja eeskujudeta.

      Kuningas Carlos IV, kuninganna María Luisa, nende lapsed – printsid ja printsessid – ja lapselapsed, üks imikueas – see oli suur pere, kokku 13 inimest. Kammerhärra markii de Ariza juhtis delikaatselt härra õuekunstniku tähelepanu sellele arvule, nentides, et muidugi on kõrged isiksused ise igasugusest ebausust kaugelt üle, kuid maali vaatajate kohta seda ju iga kord öelda ei saa. Mistõttu härra õuekunstnik võiks ka ennast tagasihoidlikul moel pildile jäädvustada – nagu ka varasemate selletaoliste maalide tegemisel kombeks on olnud. Härra õuekunstnik mõistis. Ja töötas. Ja seisis siis Ariadne saalis oma lõpetatud teose ees, oodates majesteete ja kuninglikke kõrgusi pilti üle vaatama.

      Lion Feuchtwanger on jutustanud, mida nad nägid. Säraval ja hiilgaval lõuendil nägid nad iseennast elusuuruses – või veel suuremana kui elusuuruses. Elutruud – veel rohkem kui elutruud, äratuntavad igaühele, kes neid ka vaid korraks oli põgusalt näinud.

      Don Carlos seisis kogukana keskel – nii pildil kui ka saalis pilti vaatamas. Ta meeldis endale sel pildil. Kui suurepäraselt on maalitud tema kastanpruun kuub – kohe näha, et see on sametist –, ning kui täpselt tema mõõgapide ja iga ordenilint tema rinnal. Ta ise mõjub väärikana ja seisab seal kindlalt, on tunda, kui palju jõudu ja väge on tema kontides, vaatamata tema aastatele ja luuvalule.

      Vananeva, inetu, ilustamata María Luisa kiired teravad silmad vaatlevad vananevat, inetut, ehitud María Luisat pildil. Paljugi selle maalitud naise juures võib-olla ei meeldi mõnele, aga talle meeldib. Sel naisel on inetu nägu, kuid see on ainulaadne, see sunnib igaüht vaatama, see jääb igaühe mällu. Jah, niisugune ta on – Bourboni María Luisa, Parma printsess, kõigi Hispaania riikide kuninganna, kuninga abikaasa, tulevaste kuningate ja kuningannade ema, kellel on tahet ja võimeid elult võtta, mis sealt võtta saab – kartuse ja kahetsuseta. Tema ümber seisavad ta lapsed. Heameelega vaatab ta kenale väikesele infantile, kellel maalitud kuninganna käest kinni hoiab, ja ilusale väikesele infantale, kellele ta käe õlale on asetanud.

      „Seda olete te hästi teinud, don Francisco,” ütles kuninganna. „See on loomutruu ja õige pilt, sobiv järeltulevatele põlvedele näitama, missugused meie, Bourbonid, oleme.””

      Francisco Goya maalitud Carlos IV perekond on suur pilt, ligi kolm meetrit kõrge ja ligi kolm ja pool meetrit lai. Ampiirstiilis kuldtikanditega kleitides uhkelt ehitud kuninglikud daamid, põlvpükstega ülikondades, ordenite ja ordenilintidega härrasmehed, kehkenpüksist noor kroonprints don Fernando nende seas, lapsed, kes vanemate kombel rõivastatud ja ehitud – 13 Hispaania kuningapere liiget. Ja pildi vasakpoolses nurgas on näha suure lõuendi puuraamis tagumist poolt ning selle ees meistrit, õuekunstik Goyat ennast. Paistavad küll vaid nägu ja kael, kuid ometi tekib mingi analoogia 150 aastat varem maalitud Velázqueze kuningapere pildiga. Sellelgi seisab kunstnik ise vasakul äärel.

      Kuid see on ka ainus ühine joon kahe Hispaania kuulsaima kunstniku suurtel kuningliku perekonna maalidel. Goyal polnud ju mõtteski end pildile panna, talle anti tungivalt nõu seda teha. Kuid tema Carlos IV pidurüüdes perekond seisab ühtses reas tõenäoliselt suures saalis, pildil puudub sügavus ja midagi müstilist siin pole. See on taas üks kuulsamaid maale Prado muuseumis.

      Goya maale on seal saalide kaupa. Prado kuulubki esmajoones Hispaania kunstile, mis Hispaania pika ja sündmusterohke ajaloo ellu äratab.Kuid Hispaania krooni kunagist ajaloolist vägevust näitab seegi, kui palju on Prados teiste, rohkem või vähem Hispaania mõju all elanud Euroopa riikide kunsti. Flaami meistrite maalid, teiste seas van der Weyden, Pieter Brueghel, ligi sadakond Peter Paul Rubensi tööd ja muidugi Rembrandt.

      Ja itaallased Caravaggio, Botticelli, Raphael, Tintoretto, Tizian, Paolo Veronese teiste hulgas. Ja prantslased. Ja kuulus sakslane Dürer. Maailmanimed sajandite tagant. Ramón Gómez de la Serna kirjutab:

      „Muuseumid on otsekui haiglad, kus meid kõrgemalt poolt saadud andidega ravitakse. Ainult suur kunst on kunst,