Gort Ashryn II osa. Sõda. Leo Kunnas

sa kavatsed neile anda näost näkku verbaalse lahingukäsu?” küsis lahinguarvuti.„Kardan, et meil ei ole selleks aega.”

      „Jah, seda ma teen. 38 %-lise õnnestumistõenäosusega operatsioonile ei saadeta mehi lihtsalt niisama. Paljudele neist jääb see viimaseks lahinguks.”

      „Valmis. Kõik ülesanded on täidetud,” kandis lahinguarvuti mõne hetke pärast ette. Oli läinud natuke üle üheksa sekundi. Ilma lahinguarvutita oleks selleks kõigeks kulunud halval juhul isegi mitu tundi.

      Kutsutud saabusid üksteise järel. Kõige kauem, üle kahe minuti, läks leitnant Mitičil. Nende allüksus paiknes kaugemal. Ta oli kaasa võtnud kolmanda jao ülema veebel Wang Peng VIII-nda.

      Erinevalt enamusest hiina nimedega föderaalarmee võitlejatest ei osalenud tema prototüüp Suurinvasiooni tõrjumisel, vaid Teises maailmasõjas.Hiinasvalitsessellaldünastiatevahelisesegaduseperiood.Jaapankasutas seda ära ning tungis Hiinale kallale. Teine maailmasõda sai läbi, kuid segaduste ja sotsiaalsete eksperimentide aeg kestis Keskriigis veel kaua. See lõppes alles 2072. aastal Teise Tangi dünastia võimuletulekuga.

      Minu arvates oli veebel Wang Peng lahingutoetusrühma parim jaoülem. Säärases olukorras võis rühmaülem käituda kahte moodi: määrata kas oma kõige tublima jaoülema, et raske ülesanne saaks võimalikult hästi täidetud, või siis kõige viletsama, et temast lahti saada. Leitnant Mitič oli teinud õige valiku.

      „Võtke kiivrid peast,” käskisin oma alluvaid lahinguarvuti kaudu. Kõik võtsid kiivrid ära, tegin ise sama. Puhas, hästi ventileeritud õhk lõi ninna, tundus nagu ma polekski kiivrit peast võtnud. Ruumis ei olnud toole ega mingit muud mööblit. Olin istunud, jalad risti, põrandal. Näitasin võitlejatele käega, et nad samuti istet võtaksid. Hetke pärast seadsid nad end minu ette poolringi.

      Ülemveebel Kawabata oli taskulambi põlema pannud ning sinakat valgust heitev kuulike hõljus meie silmade kõrgusel õhus. Valgus andis nägudele teravdatud tontliku ilme ning kui ma leitnant Schöttlile otsa vaatasin, ei paistnud tema holokujutis mitte millegi poolest erinev teistest, ruumis reaalselt viibivatest meestest.

      „Meie kompanii peamine lahinguülesanne on täitmata,” alustasin pikemalt keerutamata. „Kõrgendik 443,8 on vaenlase käes. Nagu te teate, on see kriitilise tähtsusega ruumipunkt kogu brigaadi invasiooni õnnestumiseks.

      Ründame kõrgendikku 443,8 kolmanda ja neljanda rühma jõududega meie lahingutoetusrühma ja laevastiku tule toetusel, hõivame selle ning asume ringkaitsesse. Ründame kolmel eri kõrgusel – maapinna lähedal, saja viiekümne ja kolmesaja meetri tasandil viivitamatult pärast kõigi üksuste jõudmist rünnaku lähtealale.

      Kolmas – ründate kagu suunast ning hõivate kõrgendiku lõunaja idanõlva.

      Neljas – ründate põhja suunast ning hõivate kõrgendiku põhja- ja läänenõlva.

      Lahingutoetusrühm – toetate ründavaid allüksusi tule ja pioneerivahenditega.

      Grupp Kawabata – tungite vaenlase peaühendustunnelisse, õhite selle ning ründate piki tunnelit vaenlast selja tagant.

      Grupp Wang – tekitate vaenlastes illusiooni, et kõrgendikku rünnatakse vähemalt pataljonisuuruse üksusega kõigist suundadest ja kõrgustelt.

      Esialgne H-hetk – kell 214800ST28NOV. Täpsustan lõpliku H-hetke pärast rünnaku lähtealale jõudmist.

      Ise paiknen neljanda rühma juures.

      Rännakut rünnaku lähtealale alustame viivitamatult pärast käsku.

      Detailsed lahingukäsud, analüüsitud ja süstematiseeritud luureinformatsioon vaenlase kohta, allüksuste liikumismarsruudid, tuletoetusplaan ning eksitamis- ja moondamisplaan on salvestatud teie lahinguarvutites.

      Kas on küsimusi? Kas jäi midagi arusaamatuks?” lõpetasin käsuandmise küsimustega.

      Loomulikult olin näidanud rünnakuplaani ka suurel ruumikaardil, mille holokujutise mu lahinguarvuti oli meie punkrisse tekitanud. Võitlejad võisid ise valida, kas kaardil toimuvat visuaalselt jälgida või lasta projitseerida see otse oma teadvusse.

      Kõik vaikisid tõsiste nägudega. Mida siin ikka küsida, see polnud mingi diviisi manööver, vaid kõigest väga suure miinusega jalaväekompanii rünnak.

      „Kontrollime veel kord üle võitlejate identifitseerimiskoodid ning tulekasutamise piirangud. Kuna allüksused jäävad üksteise laskesektoritesse, peab olema eriti hoolikas. Tulekasutamise piirangud peavad olema sisestatud iga võitleja lahinguarvutisse,” andsin viimased juhtnöörid.

      Kontrollimiseks kulus umbes viis sekundit. Leiti üks ohtlik viga, mis kohe parandati.

      „Võtke kogu varustus kaasa. Mitte midagi ei tohi maha jätta. Me ei pöördu siia enam tagasi,” tuletas ülemveebel Kawabata meelde.

      Tõusin püsti. „Otsustav hetk, milleks meid kogu elu on ette valmistatud, on lähedal.” Ka võitlejad olid tõusnud. Surusin neil kõigil järgemööda kätt.

      Meie kompanii ning energiaressursid võisid küll sulada nagu kevadine lumi, kuid mul oli veel üks ressurss, mida paljudel polnud.„Psiiimpulss teeb sõdurile surma kergeks,” oli isa mulle kunagi poisipõlves öelnud. Õigupoolest oli sellest kirjutanud juba ammu mu isa eelkäija kolonel Vo Nguen Giap VI.

      Lahinguarvuti võttis korraks kogu kompanii intraneti kontrolli alla ning andsin kõigile elus ja teadvusel olevatele võitlejatele keskmise tugevusega tahteimpulsi. Nägin, kuidas mu lähedal seisvad mehed korraks võpatasid. Nad ei öelnud nüüdki midagi, panid kiivrid pähe ja pöördusid vaikides minekule. Leitnant Schöttli holokujutis haihtus.

      „Peng, jää veel hetkeks siia,” käskisin veebel Wang Peng VIIIndal kohale jääda. Võtsin rakmete külgmisest taskust musta õhukese valge päikeseketta kujutisega riideriba ning ulatasin vaikides oma alluvale.

      Veebel Wang Peng kummardas kergelt ning lausus traditsioonilise Banzai– tervituse.

      Vastasin talle samaga. Seejärel astusin allohvitserile lähemale ning embasin teda korraks.

      Teadsin, et ka minu elus võib kord tulla hetk, mil mulle ulatatakse samasugune valge päikesekettaga riideriba. Õigupoolest võiks need välja jagada igale invasioonijalaväelasele invasioonijalaväkke astumise päeval.

      Panin kiivri pähe ning tulime koos veebel Wang Pengiga punkrist välja. Ruumil oli mitu ust, mis toimisid nagu lüüsid. Selle kummalise tühja hoone ees seistes tekkis mul hetkeks tunne, nagu ei käikski parajasti sõda. Mulle näis, nagu oleksin vaid korraks sellele planeedile külla tulnud.

      See oli ainult uitmõte, mis sekundi pärast kadus. Aga tänu sellele mõistsin järsku, mis oli poolkaarekujulises majas erilist. See nägi küll üsna nüüdisaegne välja, kuid selles oli ühtaegu midagi ürgset. Mulle tundus, et mõnes iidses sumerite linnas olnuks see omal kohal. Või sobinuks Vana-Egiptuse püramiidide kõrvale.

      Kuid meil oli aeg teele asuda, et täita kompanii lahinguülesanne ning rünnata kõrgendikku 443,8. Sensorpilt näitas, et neljas rühm ja lahingutoetusrühm on rännakueelseid ettevalmistusi lõpetamas. Võitlejad olid varustuse kokku pakkinud. Kummalgi rühmal oli vaid kaks varustuskonteinerit kompaktsete väljageneraatoritega ning tühjad meditsiinikonteinerid. Hoidsime neid nagu silmateri, sest otsustaval hetkel sõltus neist meie elu. Kõik muu mahtus rakmetesse või seljakotti. Invasioonijalaväelane kannab kõike vajalikku oma turjal nagu jalaväelane muistegi.

      Lahingutoetusrühma võitlejad olid libasõdurite maketid aktiveerinud ning veebel Wang Pengi võitlejad moodustasid neist parajasti rännakukolonni. Kompanii rännakurivistus on mõistlik hajutada umbes kümne kuupkilomeetri suurusesse ruumi. Siis ei ole rivi liiga hõre ega liiga tihe. Liiga hõreda rivi puhul on üksteist raske tule või manöövriga toetada. Liiga tihe rühmitus on jällegi vaenlasele heaks sihtmärgiks. See võib tekitada kiusatust kasutada taktikalisi massihävitusrelvi.

      Mul ei olnud vaja kordagi alluvate tegevusse sekkuda või neid juhendada. Olime seda kõike kümneid kordi harjutanud, kümneid kordi