Üks lask. Lee Child

põigeldes sireeni saatel läbi veniva liikluse ega võinud kuidagi teada, mis oli juhtunud. Röövimine, uimastid, jõugutüli, terrorism – tal polnud korralikku infot. Mitte vähimatki. Kuid ta oli rahulik. Suhteliselt. Tema pulss ei tõusnud üle saja viiekümne. Meeleheitlikult teavet igatsedes oli tal sõidu ajal hädaabidispetšeriga raadioside.

      „Nüüd helistab keegi uus tüüp,” karjus dispetšer.

      „Kes?” karjus Emerson vastu.

      „Merejalaväelane, värbamiskeskusest.”

      „Kas ta oli tunnistaja?”

      „Ei, ta oli majas sees. Aga nüüd on ta õues.”

      Emerson kiristas hambaid. Ta teadis, et ei jõua sündmuspaigale esimesena. Mitte sinnapoolegi. Teadis, et juhatab vägesid tagalast. Seega vajas ta kedagi kohapeal. Otsemaid. Merejalaväelane? Sobib.

      „Okei,” ütles ta. „Ühenda mind merejalaväelasega.”

      Kõlasid valjud klõpsatused ja elektroonilised helid, seejärel kuulis Emerson uut tausta. Kauged kisendused ja vee pladin vabas õhus. Purskkaev, mõtles ta.

      „Kes seal on?” küsis Emerson.

      Vastas külmavereline kiirustav hääl, vali ja hingeldav, mobiiltelefoni mikrofon suu ligi surutud.

      „Siin Kelly,” ütles hääl. „Vanemseersant, Ühendriikide merejalavägi. Kellega ma räägin?”

      „Emerson linnapolitseist. Sõidan sinna, jõuan kümmekonna minuti pärast. Mis toimub?”

      „Viis langenut,” lausus merejalaväelane.

      „Viis surnut?”

      „Just nii.”

      Raisk. „Vigastatuid?”

      „Mina ei näe ühtegi.”

      „Viis surnut ja mitte ühtegi vigastatut?”

      „Just nii,” kordas merejalaväelane.

      Emerson vaikis. Ta oli näinud tulistamisi avalikes kohtades. Oli näinud surnuid. Aga mitte kunagi ainult surnuid. Avalikel tulistamistel kaasnes surnutega alati ka vigastatuid. Enamasti vähemalt üks ühele.

      „Te olete vigastatute osas kindel?” küsis ta.

      „Just nii, söör,” vastas merejalaväelane.

      „Kes on hukkunud?”

      „Tsiviilisikud. Neli meest, üks naine.”

      „Raisk.”

      „Samad sõnad, söör,” ütles merejalaväelane.

      „Kus teie olite?”

      „Värbamiskeskuses.”

      „Mida te nägite?”

      „Mitte midagi.”

      „Mida te kuulsite?”

      „Tule avamist, kuus lasku.”

      „Püstolid?”

      „Vist pikk püss. Üksainus.”

      „Vintpüss?”

      „Minu meelest poolautomaat. Tulistati kiiresti, aga täisautomaat see polnud. Kõik langenud said kuuli pähe.”

      Snaiper, mõtles Emerson. Raisk. Hull automaatrelvaga.

      „Kas mees on nüüd läinud?” küsis ta.

      „Rohkem pole tulistatud, söör.”

      „Ta võib ikka veel seal olla.”

      „Võimalik, söör. Inimesed otsisid varju. Suurem jagu on praegu raamatukogus.”

      „Kus teie olete?”

      „Väljakuseina taga peidus, söör. Minuga on veel paar inimest.”

      „Kus tema oli?”

      „Ei oska kindlalt öelda. Võib-olla parkimismajas. Uues osas. Inimesed näitasid sinna. Nad võisid näha lasusähvatust. Ja see on ainuke suur ehitis, mis on otse langenute poole.”

      Nagu küülikutarandik, mõtles Emerson. Täielik tohuvabohu.

      „Televisioon on siin,” teatas merejalaväelane.

      Raisk,mõtles Emerson.

      „Kas te olete mundris?” küsis ta.

      „Täies mundris, söör. Värbamiskeskuse pärast.”

      „Okei, püüdke kuidagi korda hoida, kuni mu mehed kohale jõuavad.”

      „Kuulen, söör.”

      Kõne lõpetati ja Emerson kuulis taas dispetšeri hingamist. Televisioon ja vintpüssiga hull, mõtles ta. Kuradi kurat. Surve ja arupärimised ja võimude süüdistamine, nagu igal pool, kus on mängus televisioon ja püssiga hull. Ta vajutas nuppu, mis andis talle ühenduse kõigi autodega.

      „Tähelepanu, kõik üksused,” ütles ta. „See oli üksik hull pika püssiga. Arvatavasti automaatrelv. Valimatu tulistamine avalikus kohas. Võimalik, et parkimismaja uuest osast. Nii et ta on kas alles seal või juba nelja tuule poole kadunud. Kui ta lahkus, siis kas jalgsi või sõidukiga. Need üksused, kes on üle kümne kvartali eemal, peatuvad ja sulgevad ala. Keegi ei pääse sisse ega välja, selge? Mitte ükski auto ega jalakäija, mitte ühelgi tingimusel. Need üksused, kes on lähemal kui kümme kvartalit, jätkavad eriti ettevaatlikult sõitu. Aga ta ei tohi pakku pääseda. Ei tohi märkamata jääda. Rahvas, me peame ta kätte saama. See sell tuleb tabada täna, enne kui CNN meile kaela sajab.”

      Kaubikuga mees vajutas pöidlaga tõstandukse puldil nuppu ja garaažiuks kerkis mürinal. Ta sõitis garaaži, vajutas pöidlaga uuesti nuppu ja uks langes tema järel kinni. Ta keeras süüte välja ja istus hetke liikumatult. Siis väljus ta kaubikust ja läks koja kaudu kööki. Ta patsutas koera ning lülitas televiisori sisse.

      Üleni kaitseriietuses parameedikud sisenesid raamatukogu tagauksest. Kaks tükki jäid majja, et sinna varjunud rahvasummast vigastatuid otsida. Neli tükki väljusid eesuksest, jooksid kummargil üle väljaku ja küürutasid seina taha. Nad roomasid kehade poole ja tegid kindlaks, et kõik on surnud. Seejärel püsisid nad paigal. Lamasid laipade kõrval vaikselt maas. Ei mingit tarbetut sehkendamist, kuni parkla pole läbi otsitud, oli Emersoni käsk.

      Kui Emerson oli väljakust kahe kvartali kaugusel topeltparkinud, käskis ta patrullseersandil juhtida parkimismaja läbiotsimist edelanurgast alates ja ülalt alla. Patrullpolitseinikud käisid läbi neljanda ja siis kolmanda tasandi. Seejärel teise. Lõpuks esimese. Vana majaosa oli problemaatiline. See oli kehvasti valgustatud ja pargitud autosid täis, ja iga auto kujutas endast võimalikku peidupaika. Pugeda võis autosse, auto alla või taha. Aga nad ei leidnud kedagi. Juurdeehitusega polnud erilisi raskusi. Seal puudus küll üldse valgustus, kuid selles osas polnud ka pargitud autosid. Politseinikud tulid lihtsalt trepist alla ja valgustasid tasandeid taskulambikiirtega.

      Mitte inimhingegi.

      Seersant rahunes ja kandis raadio teel ette.

      „Tubli töö,” ütles Emerson.

      Ning seda see oli. Tõsiasi, et otsinguid alustati edelanurgast, jättis kirdenurga täiesti puutumata. Sinna ei astunud ükski jalg.

      Nii et tänu heale õnnele või heale otsustusvõimele oli politsei eeskujulikult sooritanud esimese etapi juurdlusest, mida tagantjärele hakati algusest lõpuni laitmatuks pidama.

      Kui õhtul kell seitse pimedaks läks, oli Ann Yanni üksteist korda eetris olnud. Kolm korda üleriigilises, kaheksa korda kohalikus. Ise oli ta selles suhtarvus natuke pettunud. Ta aimas, et telekanali peakorteris vaadatakse talle veidi skeptiliselt. Veri müüb oli küll iga uudisteorganisatsiooni põhimõte, aga see veri valati ju pärapõrgus, New Yorgist ja LA-st kaugel. See ei juhtunud mõnes Washingtoni hoolitsetud eeslinnas. Sellel oli juures südamaa hälviku maik. Polnud kuigi tõenäoline, et tüübile satuks ette keegi tähtis. Nii et see ei olnud