Provintsiarst. Peeter Urm

rdas järsult, pööras ning sõitis jõnksutades mingisse õue ja peatus. Hinnov kuulis raske värava kolinal sulgumist ning venekeelset juttu. Siis tõmmati autofurgooni uks lahti ning ohvitser vaatas sisse. „Ronige maha,” käsutas ohvitser. Sõdurid Hinnovi vastas tõusid oma istmeilt. Hinnov ei liigutanud ennast. „Kus ma olen?” küsis ta ohvitserilt.

      „Kindlas kohas,” kinnitati talle. Ohvitser silmitses teda tähelepanelikult, vaatas siis kella randmel. „Väga kindlas kohas,” kordas ta rahulolevalt ning käratas korraga muutunud toonil: „Roni maha või mu poisid aitavad sind!” Tugev tõuge automaadipäraga selga kinnitas ühemõtteliselt seda soovi. Noorem sõdur ronis ees. Tema automaadipära jäi kastiääre taha kinni ning ta vabastas selle vandesõna saatel. Siis oli Hinnovi kord. Vanem sõdur ootas tema selja taga. Hinnov nägi enda ees üsna avarat siseõue. Seda piirasid neljast küljest kõrged kitsaste akendega majaseinad, mis mõjusid pigem müüridena, õu oli prožektoritest valgustatud ning keset õue seisid kaks kinnise furgooniga veoautot ja nende kõrval lakist läikiva kerega uus sõiduauto „Pobeda”. See ei saanud olla Tartu sisevangla, selles oli Hinnov miskipärast kindel, nagu oli kindel selleski, et auto polnud sõitnud linnast välja. Ohvitser ees, läksid nad üle õue ning sisenesid vahtkonnaruumi kõrval olevast uksest. See viis koridori, mida tõkestas raudvarbadest uks. Nad seisid selle ees ja ootasid. Mõlemad sõdurid Hinnovi kõrval suitsetasid. Ilmselt oli see keelatud, sest nad tegid seda kiirustades ning varjasid suitsu osavalt sinelikäisega. Hinnov muigas: nii olid nad talitanud rindel. Kuid kõik see ei leevendanud tuska. Ta vaatas raudvarbadest ukse kõrval olevasse aknasse. Teda arreteerinud ohvitser oli sisenenud vahtkonnaruumi ning näitas laua taga istuvale valveohvitserile mingit paberit. Too uuris seda kaua. Nii kaua, et korraks tekkis Hinnovis uuesti lootus, et siiski oli toimunud eksitus, mingi viga, ning nad lasevad ta kohe vabaks. Autokastis istudes oli ta tundnud roiutavat väsimust, aga praegu oli see kadunud, ta oli erk ja pinevil. Siiski, vaevalt oli tegemist eksitusega, leitnant oli ju kontrollinud tema passi, see oli praegugi tema käes ja pigem toimus akna taga tavapärane aeganõudev kontroll. Nad tõid ta siia selle bandiidi pärast. Aga ta oli teda ju ainult opereerinud, täitnud ainult oma kohust. Ta oli teinud arsti tööd, iga arst oleks tema asemel samuti käitunud. Nad peavad seda mõistma. Ülekuulamisel ütleb ta seda neile, kindlasti ütleb. Hirmus lugu. Nad kahtlustavad midagi. Bandiitide abistamist karistatakse, on olemas isegi mingi paragrahv, ränk paragrahv. Aga tema ei abistanud ju, ta ravis. Abistavad need, kes viivad süüa, annavad öömaja või mingeid teateid, aga tema ravis. Ta selgitab neile ja nad peavad sellest aru saama. Ta tegi ainult oma tööd. Muidugi, Šuba ja mõni teinegi poleks end sellesse mässinud. Milline lühinägelikkus, täielik lihtsameelsus – lasi end sellel naisel nõusse rääkida, kuigi aimas. Aga mis ta muud oleks teinud – vaadanud üle, ja niisamuti? Ei, ta tegi õieti, tuli kohe opereerida, vanglahaiglateski opereeritakse. Ei, neil pole talle midagi ette heita, nad peavad ta vabaks laskma. Nii end veendes paranes enesetunne ja juba üsna rahulikult silmitses ta läbi klaasi sees toimuvat. Sealgi oldi jõutud kokkuleppele. Paber jäi valveohvitseri ette lauale, Hinnovit saatnud ohvitser väljus ning raudvarbadest ukse lukk avanes plõksatades. Nad läksid edasi mööda koridori. Hinnov nägi enda ees ohvitseri hoolikalt taljesse töödeldud elegantset sinelit ning selle ääre alt paistvaid uhiuusi kroomnahast saapaid. See on juba sõjajärgne põlvkond, mõtles ta, neil puudub arusaamine paljudest asjadest. Ja ka sõdurid tema selja taga olid uuest põlvkonnast, aga nemad olid siiski midagi õppinud vanadelt. Ta kuulas nende raskete kirsasaabaste rütmilist tümpsuvat astumist, millest võis aimata vastumeelsust, ehk veidi nukratki allumist käsule. Ta oli seda märganud rindel ja medsanbatis end ümber. See vaikiv, ehk motiveerimatagi vastupanu oma tegemistele kinnitas selle hirmsa paratamatuse ajutisust, mis neid endasse oli kiskunud. Ja praegugi aimas ta tajuvat selget piiri nende ja ohvitseri vahel – nemad ei tundnud rahulolu oma tööst, ei võinudki tunda.

      Teda ei viidud kohe ülekuulamisele, nagu ta oli arvanud. Nad läksid mööda koridori, möödusid mitmest ülesviivast kivitrepist, mis teiste koridoride kaudu pidid viima kabinettidesse, milledest mõned töötasid ilmselt ka praegu. Ta oli näinud õuel nende valgustatud aknaid. Nad läksid peatumata koridori lõppu ning laskusid mööda lühikest kivitreppi alla keldrisse. Keldritrepi alumise astme ees oli teine raudvarbadest suletud uks. Tüse julgeolekuteenistuse mundris valvur avas selle midagi tusaselt omaette pomisedes, aga ohvitser ei paistnud seda tähelegi panevat.

      „Võta kaup vastu, Trofim, eriti mürgine madu,” seletas ta peaaegu lõbusalt. Tema noor rühikas keha ei paistnud tundvat mingit väsimust.

      „Pane ta eraldi ja ei mingit kontakti, mõistad?” õpetas ta rangel, veidi ülespuhutud toonil. Tema ilus noor nägu paistis nautivat võimu. Valvur kuulas teda rahulikult, aga ei näinud jutust suuremat pidavat. Avanud ukse, astus ta nende ees mööda koridori, nahkne vöörihm soonimas pihta ning laiad tuharad naiselikult vetrumas.

      „Eraldi … kuhu ma ta topin?” sõnas ta tigedalt. „Nigu silgud pütis, tikkki ei mahu vahele … omaette, põle siin hotelli jah.”

      „Eriti mürgine madu.” Räägiti siin tõesti temast? Hinnov silmitses hämmastunult ohvitseri enda ees. Peeti teda tõesti ohtlikuks? Absurdne, see täispuhutud kukeke loopis rumalaid tühiseid sõnu. Ei, siiski mitte tühiseid, kuigi nii nad suhtuvad siin vist igaühesse. Seda oli ta kogenud aastaid tagasi rindel. See teenistus oli välja treenitud vaenlase peale ja nad otsisid teda kõikjalt. Aga see ohvitser siin polnud veel otsustaja. Küllap seal üleval kabinettides on targemad mehed. Kelder tema ümber oli kunagi olnud väga avar, kuid praegu olid tema valgeks lubjatud betoonlagede alla ilmunud kiiruga laotud tellistest vaheseinad ja plekiga ülelöödud puituksed. Et see ümberehitus polnud kuigi vana, seda tõendasid töö hoolimatus ning osaliselt koristamata mördipritsmed põrandal ja seintel. Ja veel tajus ta olulist muutust – ülal koridoris püsinud sumbunud vaikus oli kadunud. Uste taga kostis hääli või pigem oli see ebamäärane seinu rõhuv sumin, mis rullus nende lagede all. Valvur peatus üsna koridori lõpus ühe ukse ees. Riiv tõmmati lahti ning uuesti ragises võti lukus. Valvur avas ukse ning lükkas ta tugeva tõukega sisse. Selles käeliigutuses polnud isegi viha, pigem osavat harjumust ning kiirustavat kärsitust. Kaotanud tasakaalu, põrkas Hinnov vastu kellegi selga, astus eestpoolt kostvate sumbunud vandesõnade saatel sammu kõrvale ning komistas uuesti. Tema selja taga suleti kolinal uks, kostis lükatava riivi krigin ning seejärel mööda tsementpõrandat eemalduvate saabaste ast.

      Siin oli nii kitsas, et polnud võimalik istudagi. Mitu inimest külitas tihedalt üksteise vastu surutult põrandal. Otse enda näo ees nägi Hinnov elektripirni ähmases valguses kellegi määrdunud kuues selga. Kuuekäis oli õla juurest õmblusest rebenenud. Mees seisis imelikult poolviltu ja toetus õlaga vastu kiviseina. Tema tumedate väljakasvanud salkus juustega kukal oli vajunud ette ning ta hingas lõõtsuval vilinal. Hinnovilt saadud tõukest oli ta korraks võpatanud, aga lõtvus samas uuesti. Kuue küljed tõusid ning laskusid ägedalt õhku pressiva vilina saatel. Kahtlemata oli see mees astmaatik ning nüüd võitles ta pealekippuva hooga. Hinnovi, ilmumine oli tekitanud ainult lühikese elevuse. Paar põrandal lamajat liigutasid ennast ning astmaatik nihkus end rohkem käele toetades ettepoole. Paljude higistavate kehade hapukas läppunud hais segunes nurgas seisva paraski terava vinaga. Hinnov liigutas oma pinduajavaid jalgu, otsides neile mugavamat asendit, vabastas tuimaks muutunud parema käe ning asetas kaasavõetud kompsu jalgade vahele põrandale. Ja see oli ka kõik, sest edasi astuda polnud siin võimalik. Hinnov loendas põrandal lamavaid mehi – sai kokku kuus, kõik tihedalt külg külje kõrval. Kaks meest seisid, üks otse tema ees. Koos temaga üheksa meest napilt kolme mahutavas aknata kongis. Kaua need mehed viibisid siin, kes nad olid ja mis oli neid siia toonud? Kõik meeled pinevil, püüdis ta korrastada üksteise otsa tormavaid mõtteid. Ei, ta pidi koondama oma mõtted ainult ühele, kõik see, mis puudutas neid mehi, ei võinud puudutada praegu teda. Tema oli eksitus, kohe viiakse ta kuhugi, talt küsitakse midagi ja ta peab suutma end kaitsta. Ta peab suutma neile tõestada, et see kõik oli juhuslik. Ta ei tundnud seda meest ega tema naist. Kes juhatas? Mõni endine patsient, keda ta oli opereerinud. See kõlab tõepäraselt. Pagan võtaks, see ongi ju tõsi, nad peavad teda uskuma. Hinnov kuulatas ahnelt koridorist kostvaid samme. Saabaste tümpsiv kõmin laskis kergelt määrata nende suuna. Aeg-ajalt sammud kiirenesid ning neile lisandus uusi … Varsti lükkus kuskil kolksuv riiv ning avanes kriuksudes raudplekiga tugevdatud uks. Nõudlikud hääled kutsusid kedagi ning sammud eemaldusid taas. Jah, ta pidi valmis olema, rebima end kõigest vabaks ning ootama. Aga see oli võimatu, mees tema ees oli lämbumas. Mees oli tõmbunud veelgi enam küüru. Tema ragisev lõõtsuv hingamine täitis nüüd tervet kambrit. Hinnov nägi tumepunaseks tõmbunud kaelal tursunud veresooni.