Kes võttis minu raha? Miks aeglased investorid kaotavad ja kiire raha võidab. Robert T. Kiyosaki

nailonrahatasku äri. See raamat on üksikasjalikum, sest ma tegin rohkesti vigu ja võtsin nendest tee peal õppust. Rahataskuäri saatis taevakõrgune edu ja sama kõrge oli ka kukkumine. Mul kulus üle aasta, et sellest rängast matsust toibuda. Kuid teisalt oli see mu elu parim ärikogemus. Taastamisprotsessi käigus õppisin tohutult nii äri kui ka iseenda kohta.

       Mõra tammis

      Üks põhjus, miks ma surfari nailonrahatasku äris väga valusasti kukkusin, oli see, et ma ei pööranud pisiasjadele tähelepanu. Vanas kõnekäänus: „Mida suurem sa oled, seda valusamini kukud,” on oma tõetera sees. Mu väike rahataskuäri kasvas nii kiiresti, et äri ise oli märksa suurem kui selle asutanud kolme ettevõtja võimed. Äri rajamise asemel olime loonud dr Frankensteini koletise seda ise mõistmata. Ehk teisiti öeldes: ootamatu edu kiirendas ebaõnnestumisi. Tegelik probleem seisnes selles, et me polnud oma ebaõnnest teadlikud. Arvasime, et oleme edukad. Arvasime, et oleme rikkad. Arvasime, et oleme geeniused. Vaevusime küll ekspertidelt (näiteks patendivolinikelt) nõu küsima, aga me ei kuulanud neid.

      Pisut alla ja üle 30-aastaste ettevõtjatena kaldusid meie mõtted ärilt kõrvale ja me pidutsesime pikki õhtuid. Arvasime päris tõsiselt, et olime asutanud äri. Pidasime ennast ettevõtjateks. Uskusime oma edulugu. Hakkasime hooplema. Voolas šampanja. Varsti oli meil kõigil vinge sportauto ja me semmisime veel vingemate naistega. Olime edust ja rahast pimestatud. Me ei märganud tammi tekkinud mõrasid.

      Lõpuks tamm murdus. Kaardimajake me ümber hakkas kokku varisema. Meie langevari ei avanenud.

       Liiga suur edu

      Selle jutuga ettevõtlusalasest rumalusest tahan öelda, et paljude inimeste arvates saab ärile saatuslikuks ebapiisav edu. Paljudel juhtudel on see tõesti tõsi. Mu rahataskuäri läbikukkumine oli väärtuslik kogemus, sest sain juba ettevõtjakarjääri alguses teada, et ärile võib saatuslikuks saada ka liiga suur edu. Mõte on selles, et halvasti kavandatud äri võib vaatamata algsele edule läbi kukkuda.

       Suur töökus korvab halva plaani

      Halva äriplaaniga uus ettevõte võib ellu jääda, kui ettevõtja teeb kõvasti tööd ja hoiab seda palja sihikindluse abil lagunemast. Ehk teisiti öeldes: suur töökus võib korvata halvasti plaanitud äri ja selle ebaõnnestumisest päästa. Maailmas leidub miljoneid väikeettevõtjaid, kes suudavad oma lekkivat äri ränga töö, palja tahtejõu, toruteibi ja heinapallinööri abil vee peal hoida. Häda on vaid selles, et kui nad lakkavad töötamast, lööb äri lõhki ja läheb põhja.

      Kõikjal maailmas jätavad ettevõtjad oma pereliikmetega head aega ja suunduvad oma äri, oma kivi juurde. Paljud nendest lähevad tööle, arvates, et suurem vaevanägemine ja pikemad töötunnid lahendvad sellised äriprobleemid nagu läbimüük, rahulolematud alluvad, asjatundmatud nõuandjad, ebapiisav käive äri kasvatamiseks, toorme hinnatõus, kindlustuspreemiate kasv, rendipindade kallinemine, riiklike määruste muutmine, riiklik kontroll, maksude tõus, maksuvõlad, rahulolematud kliendid, võlgnikest kliendid ja liiga lühike päev, ning need on vaid mõned igapäevased raskused. Paljud ettevõtjad ei saa aru, et mitmed tänased äriprobleemid said alguse eile, ammu enne äri loomist.

      Üks väikeettevõtete läbikukkumise kõrge protsendi peapõhjus on puhas kurnatus. Väga raske on raha teenida ja tegutsemist jätkata, kui suure osa ajast röövivad tegevused, mis ei too raha sisse või kulutavad raha, tasakaalustamata sissetulekut. Kui mõtlete oma äri alustamisele, soovitan teil enne palgatööst loobumist rääkida mõne ettevõtjaga sellest, kui palju aega ta kulutab oma äri juhtimisel nendele tegevustele, mis ei too tulu. Küsige ka, kuidas ta selle probleemiga toime tuleb.

      Nagu üks mu sõber kord ütles: „Ma olen oma äri ülevalpidamisega nii hõivatud, et mul pole aega raha teenida.”

       Kas pikad tööpäevad ja suur töökus tagavad edu?

      Üks mu sõber loobus kõrgepalgalisest töökohast Honolulu pangas ja avas tööstuslinnaosas väikese söögikoha. Ta oli alati igatsenud olla iseenda ülemus ja teha oma asju. Panga laenuametnikuna nägi sõber, et selle jõukaimad kliendid olid ettevõtjad, ja ta tahtis ka rikkusest oma osa saada, niisiis loobus ta palgatööst ja asus unistusi püüdma.

      Igal hommikul kell neli tõusid sõber ja ta ema üles, et alustada ettevalmistusi lõunaseks tipptunniks. Nad nägid kahekesi kõvasti vaeva, hoides raha kokku ja otsides lihtsamaid võimalusi odavate maitsvate külluslike toiduportsjonite pakkumiseks.

      Käisin aastaid seal, sõin lõunat ja pärisin nende käekäigu järele. Paistis, et nad olid väga rahul, tundsid klientidest ja tööst rõõmu. „Ükspäev laiendame oma äri,” tähendas sõber. „Ükspäev palkame inimesed, kes raske töö meie eest ära teevad.” Probleem oli aga selles, et seda päeva ei tulnudki. Sõbra ema suri, äri sulges uksed ja sõber läks kiirtoidurestorani juhatajaks. Ta hakkas taas palgatöötajaks. Viimasel kohtumisel ütles ta: „Palk pole küll suurem asi, aga vähemalt tööpäevad on lühemad.” Tema juhtumil langevari ei avanenud. Ta kukkus maha, enne kui jõudis äri üles ehitada.

      Nüüd kuulen mõnda teist ütlemas: „Ta vähemalt proovis”, „Tal lihtsalt ei vedanud. Kui ema poleks ära surnud, oleksid nad ehk äri laiendanud ja kõvasti teenima hakanud” või „Kuidas te võite nii töökaid inimesi kritiseerida?” Olen nende arvamustega nõus. Ma ei taha neid arvustada. Ehkki nad polnud mu sugulased, olid nad mulle väga kallid. Teadsin, et nad olid õnnelikud, samas oli piin näha neid päevast päeva rügamas ja ometi paigal seismas. Jutustasin kõnealuse loo ainult sellepärast, et rõhutada sama mõtet. Äri hakkas läbi kukkuma juba enne äri olemasolu. Sõber oli selle enne palgatööst loobumist halvasti plaaninud.

       Kas teis on ettevõtjaainest?

      Kui see jutt pikkadest töötundidest, nurjumisest ebaõnnestumisel ja nurjumisest võib-olla ka õnnestumisel või lennukist ilma langevarjuta väljahüppamisest ja valusatest maandumistest hirmutab teid, siis pole teis ehk ettevõtjaainest.

      Ent kui need jutud äratavad teis huvi või tekitavad soovi ennast proovile panna, lugege edasi. Pärast raamatu läbilugemist on teil vähemalt parem ettekujutus sellest, mida ettevõtjad edu saavutamiseks teadma peavad. Samuti on teil parem arusaamine sellest, kuidas luua, plaanida ja ehitada äri, mis kasvab koos teiega või ilma ning muudab teid üle igasuguste ootuste rikkaks. Kui ikkagi hüppate lennukist ilma langevarjuta välja ja tahate võita, siis võtke siht võita suurelt.

       Ettevõtja töö

      Ettevõtja kõige tähtsam töö algab juba enne äri või töötajate olemasolu. Ettevõtja ülesanne on plaanida äri, mis on võimeline kasvama, paljudele inimestele tööd andma, klientidele väärtusi pakkuma, vastutustundlik olema ja tooma majanduslikku heaolu kõigile äri edendajatele, olema heategevuslik ning töötama lõpuks ilma ettevõtja abita. Edukas ettevõtja plaanib mõttes juba enne äri olemasolu just sellise äri. Rikka isa sõnutsi on just see tõelise ettevõtja töö.

       Ebaõnnestumine sillutab tee edule

      Pärast üht halvavat ärilist ebaõnnestumist läksin rikka isa juurde ja küsisin: „Mida ma siis valesti tegin? Oma arust koostasin hea äriplaani.”

      „Ilmselt mitte,” vastas rikas isa muiates.

      „Mitu korda ma seda tegema pean? Ma olen suurim hädavares maailmas.”

      Rikas isa ütles: „Hädavaresed jätavad pärast ebaõnnestumist asja sinnapaika. Võitjad ebaõnnestuvad üha, kuni saavutavad edu.” Ta sirvis hetke pabereid laual, seejärel vaatas mulle otsa ja sõnas: „Maailm on ettevõtjaks saada tahtjaid täis. Nad istuvad töölaudade taga, neil on tähtsalt kõlavad ametinimetused, nagu asepresident, osakonnajuhataja või inspektor, ja mõni saab isegi korralikku palka. Need ettevõtjaks saada tahtjad unistavad, et ühel ilusal päeval loovad nad oma äriimpeeriumi ja võib-olla ükskord mõni neist teebki seda. Aga mina arvan, et suurem osa nendest ei söanda seda julgustükki ette võtta. Enamikul on mingi vabandus või loogiline seletus, nagu näiteks: „Las lapsed kasvavad