Kes võttis minu raha? Miks aeglased investorid kaotavad ja kiire raha võidab. Robert T. Kiyosaki

ettevõtlusest kirjutatud raamatud

      Aastate jooksul olen lugenud palju raamatuid ettevõtjatest ja ettevõtluse teemal. Uurisin selliste ettevõtjate elulugusid nagu Thomas Edison, Bill Gates, Richard Branson ja Henry Ford. Lugesin raamatuid ka ettevõtluse eri filosoofiatest ja sellest, mis ühe ettevõtja teisest paremaks teeb. Leidsin kõikidest teostest, nii headest kui ka halbadest, mõne hindamatu infokillu või tarkusetera, mis aitas mind püüdluses saada paremaks ettevõtjaks.

      Loetud teostele tagantjärele mõeldes panin tähele, et need võib jagada kahte rühma: ettevõtjate ja mitteettevõtjate kirjutatud raamatud. Enamiku autorid on mitteettevõtjad – inimesed, kes on professionaalsed kirjanikud, ajakirjanikud või kõrgkooli professorid.

      Ehkki leidsin kõikidest teostest midagi olulist, olid siis autorid ühed või teised, oli ikkagi midagi puudu. Need olid täiesti-põhjas-, löök-allapoole-vööd-, nuga-selga-õudusjutud ja kohutavad vead, mida kogevad peaaegu kõik ettevõtjad. Suurem osa raamatuid maalib ettevõtjast pildi, mis kujutab geniaalset, kavalat, külmaverelist äriinimest, kes ületab hõlpsasti kõik raskused. Raamatud kuulsatest ettevõtjatest loovad mulje, et nad sündisid selleks, ning loomulikult oligi paljude puhul nii. Täpselt samuti nagu on olemas kaasa sündinud andega sportlased, on olemas ka sünnipärase andega ettevõtjad, ja enamik raamatuid on kirjutatud just sellistest inimestest.

      Nendel teostel ettevõtlusest, mille autorid on kõrgkooli professorid, on hoopis teine maik. Nad kalduvad teemat kondini paljaks keetma, jättes alles vaid pelgad faktid ja avastused. Minu arust on sääraste tehniliselt õigete raamatute lugemine raske, sest materjal on pahatihti igav. Nendes pole raasugi liha, mitte midagi mahlast, ainult kondid.

       Mille poolest see raamat erineb

      See on raamat ettevõtlusest, mille kirjutasid ettevõtjad, kes on kogenud tegelikke tõuse ja langusi, õnnestumisi ja läbikukkumisi.

      Täna on The Rich Dad Company rahvusvaheline ettevõte, mille tooteid on tõlgitud 44 keelde ja mis teeb äri enam kui 80 riigis. Kuid kõik sai alguse firmast, mille mu naine Kim ja mina asutasime koos meie partneri Sharon Lechteriga. Panime sellele aluse Sharoni söögitoa laua ääres 1997. aastal. Alginvesteering oli 1500 dollarit. Meie esimene raamat „Rikas isa, vaene isa” on olnud ajalehe New York Times müügiedetabelis üle nelja ja poole aasta; sama on saavutanud veel vaid kolm teost. Võib-olla on see siis, kui te seda raamatut loete, ikka veel edetabelis.

      Selle asemel et rääkida minust kui targast ärihaist, mida ma aga paraku pole, pidasime paremaks kirjutada teist laadi raamatu ettevõtlusest. Selle asemel et kirjeldada minu osavat sõudu üle kõrgeimate tippude ja miljonite teenimist, arvasime, et õpite ehk rohkem sellest, kuidas kaevasin hulganisti sügavaid auke, kukkusin nendesse ja kaevasin ennast sealt jälle välja. Selle asemel et rääkida kõikidest mu kordaminekutest, usume, et õpite pigem mu ebaõnnestumistest.

       Milleks kirjutada ebaõnnestumistest?

      Paljudest inimestest ei saa ettevõtjaid, sest nad kardavad ebaõnnestumist. Kirjutades nendest asjadest, mida paljud pelgavad, loodame teie jaoks muuta lihtsamaks otsustamise, kas ettevõtjaks hakkamine on teie jaoks. Meie kavatsus ei ole teid ära hirmutada; tahame näidata teile killukest tegelikku elu, ettevõtjaks saamise protsessi tõuse ja mõõnu.

      Veel üks põhjus ebaõnnestumistest kirjutamiseks on see, et inimese loomuses on õppida vigade kaudu. Kõndima õppides me kõigepealt kukume ja proovime siis uuesti. Jalgrattaga sõitma õppides kukume maha ja proovime siis uuesti. Kui me poleks riskinud kukkuda, oleksime roomanud läbi elu nagu röövikud. Lugedes raamatuid ettevõtlusest – eriti kõrgkooli professorite sulest tulnuid –, avastasime veel ühe puuduva teguri, nimelt et autorid ei süüvi tundeelu katsumustesse, mida ettevõtja üle elab. Nad ei lahka, mis juhtub ettevõtjaga emotsionaalselt siis, kui äri ebaõnnestub, raha saab otsa, töötajad tuleb lahti lasta ning nende investorid ja kreeditorid hakkavad neid pitsitama. Kust suurem osa professoreid teadma peaks, mida üks äpardunud ettevõtja tunneb? Kuidas nad peaksidki teadama, kui akadeemilises maailmas on kõrges hinnas kindel palk ja ametiaeg, alati õigete vastuste teadmine ja mitte kunagi eksimine. Jällegi on küsimus õpetamises.

      1980. aastate lõpus kutsuti mind Columbia ülikooli ettevõtlusest rääkima. Ma ei kõnelnud oma õnnestumistest, vaid jutustasin hoopis ebaõnnestumistest ja sellest, kui palju ma oma vigadest õppisin. Noor publik esitas rohkesti küsimusi ja näis olevat tõsiselt huvitatud ettevõtjaks saamise tõusudest ja langustest. Rääkisin nendest hirmudest, millega kõik äri loomisel silmitsi seisavad, ja kuidas mina nendele näkku vaatasin. Tõin näiteid mõningatest rumalaimatest vigadest, mida tegin, ja sellest, kuidas hiljem said nendest väärtuslikud õppetunnid, mida ma poleks vigu tegemata eales saanud. Kõnelesin oma asjatundmatusest põhjustatud äri sulgemise ja töötajate vallandamise valust. Rääkisin ka sellest, kuidas kõik mu vead tegid minust lõpuks parema ettevõtja, rikka ja mis kõige tähtsam, majanduslikult sõltumatu inimese, kes ei pea enam kunagi palgatööle minema. Pidasin seda lõppkokkuvõttes objektiivseks ja realistlikuks pildiks ettevõtjaks saamise protsessist.

      Mõni nädal hiljem jõudis minuni teave, et mind ülikooli esinema palunud õppejõud kutsuti dekanaati ja ta sai noomida. Dekaani viimased sõnad naisele olid: „Me ei luba läbikukkujatel Columbia ülikoolis esineda.”

       Kes on ettevõtja?

      Nüüd, mil oleme kõrgkooli professoreid nahutanud, on aeg neid ka natuke tunnustada. Üks parimaid ettevõtja definitsioone pärineb Harvardi ülikooli professorilt Howard H. Stevensonilt. Ta ütleb: „Ettevõtlus on juhtimise käsitlusviis, mida defineeritakse järgmiselt: võimaluse otsimine olemasolevaid ressursse arvestamata.” Minu arvates on see üks hiilgavamaid definitsioone ettevõtja olemusest. See on küll paljas kont, kuid geniaalne.

       Vabanduste võim

      Paljud inimesed tahavad saada ettevõtjaks, kuid neil on alati mingi vabandus, miks nad ei saa loobuda palgatööst. Siin on mõned näited.

      1. „Mul pole selleks raha.”

      2. „Ma ei saa töölt ära tulla, sest pean toetama lapsi.”

      3. „Mul pole mitte mingeid sidemeid.”

      4. „Ma pole piisavalt tark.”

      5. „Mul pole aega. Olen kohutavalt hõivatud.”

      6. „Ma ei leia kedagi, kes sooviks mind aidata.”

      7. „Äri ülesehitamine võtab liiga kaua aega.”

      8. „Ma kardan. Äri loomine on minu jaoks liiga riskantne.”

      9. „Mulle ei meeldi alluvatega tegelda.”

      10. „Ma olen liiga vana.”

      Mulle kõnealuse professor Stevensoni kirjatöö andnud sõber ütles: „Iga kaheaastane oskab vabandusi tuua. Põhjus, miks enamik ettevõtjaks saada tahtjaid jääb palgaliseks, on see, et neil on mingi vabandus, mis ei võimalda neil palgatööst loobuda ja see julgustükk ära teha. Paljude jaoks on nende vabandused vägevamad kui unistused.”

       Ettevõtjad on teistsugused

      Mr Stevensoni töös oli veel terve hulk faktilisi pärle, eriti selles osas, kus ta võrdleb ettevõtjaid ja palgatöötajaid ehk asutajaid ja usaldusisikuid, nagu ta neid sildistab. Mõned nendest võrdluspärlitest on järgmised.

      1. Strateegiline orientatsioon

      ASUTAJA: teda ajendab võimaluse tajumine.

      USALDUSISIK: teda ajendab ressursside olemasolu.

      Ehk teisiti öeldes: ettevõtjad otsivad alati võimalust, hoolimata suurt sellest, kas neil on ressursse. Palgatöötaja tüüpi inimesed keskenduvad ressurssidele, mis neil on olemas või mitte, ja sellepärast kurdavadki paljud: „Kuidas ma saan oma äri alustada? Mul pole selleks raha.” Seevastu ettevõtja ütleks: „Teeme tehingu ära ja siis otsime raha.” Selline erinevus palgatöötaja ja ettevõtja põhimõtetes on määratult suur.

      Sestap