Skorpioni reetmine. Andrew Kaplan

et venelased olid külma sõja ajal septilise katku Vozroždenijal relvaks arendanud ning et Islami vastupanuliikumine oli selle kuidagi oma valdusse saanud! Nüüd ta mõistis, miks Harris ei tahtnud talle sellest rääkida. Rabinowich oli seostanud kadunud katkurelva andmed oma „subtekstuuri” bittide ja baitidega, aga võib-olla edastas mõni Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse ülejooksik talle andmeid, mis viitasid Palestiinlasele. Harris vaikis sellepärast, et Skorpionilt sooviti sõltumatut kinnitust. Kõik oli habras ja lähtus oletustest, kuid üksikosad klappisid, ütles ta endale. Polnud siis midagi imestada, et Harris oli Karachisse sõitnud. Kui septiline katk levib tõepoolest õhus piisknakkusena ja Palestiinlane pihustab seda mõnes Ameerika linnas, siis võivad surra kümned miljonid inimesed. Teda sai takistada ainult siis, kui leitakse Mohammad Modahami, kes oli dr Abadi kontaktisik Saksamaal.

      Skorpion ostis ühekordse mobiiltelefoni ja valis Pariisi kohaliku numbri. Seda tehes kuulis ta lennujaama kõlaritest esimest kutset Hamburgi lennukile. Ta kasutas selle päeva parooli „Liverpool” ning kuulis vastust „Mary Poppins”. Naisehääl – Skorpioni arvates oli tegemist kellegagi CIA Pariisi residentuurist – teatas, et BND andmetel, mida kinnitas ka Saksamaa Bundespolizei, pole Mohammad Modahami nimelist isikut kunagi eksisteerinud.

      Itaalia, Rooma

      Roomas viibimise teisel õhtul leidis Hispaania treppide lähedal Via della Croce restoranis istuv ajahädas Palestiinlane lahenduse. Jäi ainult küsimus, kas ta peaks selle kontrollimiseks tapma kellegi, näiteks selle kena ameeriklannast kolledžitudengi kõrvallaua ääres, kes mitu korda tema poole vaatas ning seejärel sõpradega juttu jätkas.

      Oli jäänud kolm põhilist probleemi, kõik üksteise sees nagu Vene matrjoškad, iga järgmine keerukam kui eelmine, mõtles ta, vaadates hämarale tänavale, mille munakive valgustasid majaseintel rippuvad tänavalaternad ning kaupluste ja restoranide reklaamituled. Kõigepealt tuli selgusele jõuda, mil viisil koordineerida paljusid rünnakuid, et need toimuksid üheaegselt, ning teha seda saladuskatet kergitamata. Selles probleemis peitus teine: rünnakust ei tohtinud teised teada, aga see nõudis suure objekti transportimist linna, mida ümbritsesid julgeolekuteenistuse kontrollpunktid. Kõige raskem ülesanne oli kolmas: kuidas rünnata paika, mida kahtlemata kaitstakse erakordsete turvavahenditega ning kuhu avalikkusele on juurdepääs välistatud?

      Ta oli juba mitu nädalat kõike seda kaalutlenud. „Kas see on võimalik?” oli pime imaam temalt Hollandis küsinud ning teda valdas kiusatus öelda ei. Isegi praegu polnud ta kindel, kas oli vastanud: „Jah, seda saab teha” kindlast usust või auahnusest, et just tema on see, kes kõrvaldab vaenlase. Esimene faas oli peaaegu lõpetatud. Teine faas kujuneb veelgi hirmsamaks. Sellest saab päev, mis muudab lausa kujuteldamatul viisil kõik palju kohutavamalt kui 11. september; päev, mida nad ei unusta kunagi. Mõlemas faasis tuleb ületada raskusi, kuid neist veelgi rängemaks osutub sihtmärk. Oli liiga palju kõike seda, mis võis nurjuda: mõni ei tee seda, mida peab just täpselt õigel hetkel tegema; mõni salaagent reedab neid või osutub mõni ülihoolikas politseinik kontrollpunktis järeleandmatuks. Isegi ilm oli oluline selles keerukas plaanis, kus isegi ühekraadine temperatuurierinevus võib nii mõndagi muuta. Ta oli kaalutlenud kümneid eri teostamisvõimalusi ja ikkagi neist loobunud. Varem või hiljem leidis ta igas kavandatud stsenaariumis saatusliku lünga. Ta käis enne plaanide lõplikku viimistlemist vajalikes paikades, uuris maastikku, mõõtis vahekaugusi, nagu ta tegi Kairos, ning välistas nõnda mõne võimaluse, kuid sellegipoolest ootasid kolm üksteises peituvat põhiprobleemi lahendamist.

      Ta õppis linna tundma, keskendudes liiklusvooludele ning vahekaugustele, mitte aga muistse ja renessansiaja Rooma turismiobjektidele, ning määras golfirajal kasutatava kaugusmõõdikuga täpselt kõik vahemaad, millel oli plaanis oluline osa. Ta veetis tunde Biblioteca Nazionale Centrales, uurides munitsipaalehitiste projekte ja plaane kuni antiikajani välja. Ta sõitis autostraadile A91, et inspekteerida renditud laohoonet. Ladu asus tööstuslikus eeslinnas keset väikevabrikuid ja töölisklassi elumaju teisel pool hoonestamata krunte. Veelgi olulisem oli see, et laohoone paiknes keset linna ümbritsevat ringteed A90, kuhu kindlasti seatakse valvepunktid. Lao omanikele antud visiitkaardi järgi kuulus talle Saksamaal mitmesuguste veoste transpordifirma. Kontrollimisel leitaks, et firma registreerimisdokumendid, aadress, telefoninumbrid ja võrguleht on igati seaduspärased; kõikidele telefonikõnedele ja järelepärimistele vastatakse viivitamatult ning nendega asub tegelema Hamburgis Heidenkampswegil paiknev büroode halduskompanii. Ta maksis laoomanikele esimese kolme kuu rendi sularahas, millega jäädi ilmselt rahule. Nad kinnitasid, et nõutud diskreetsust järgitakse küsimusi esitamata. Omanikud olid kaks Palermost pärit venda, kes soovitasid non preoccupare. Mõlemad ütlesid, et sitsiillased oskavad hoida saladust.

      Selleks ajaks, kui ta teisel päeval Hispaania väljaku lähedal restorani sisenes, oli ta lahendanud kolmest probleemist kaks. Kolmanda ja kõige raskema probleemi lahendus aga põikles ikka veel kõrvale. Ta vaatas üles ja pani tähele, et ameeriklannast kolledžitudeng piidleb teda. Ta naeratas ja tüdruk vastas naeratusega. Ta arutas, kas peaks tüdruku võtma või hoopis tema abil kontrollima, kuidas politsei lõhkeaineid tuvastab. Pikkade pruunide juustega neiu tundus talle kuidagi tuttav olevat ning siis meenus talle Queensis kohatud noor Bangladeshi naine, kellel olid lummavad tumedad silmad. Talle meenus, kuidas naine hoidus märtrivideo tegemisel kaamerasse vaatamast ning jälgis ainult teda. Aga võib-olla mäletas ta ainult videovõtet. Igatahes oli see tema meelest reaalsem kui naine.

      Too polnud tõeline shaheedah’ märter. Talle meeldisid Ameerika ja töö Manhattanil, kuid ta vend oli argpüks. Too võlgnes ühele Bangladeshi jõugule raha ning tõotas selle hankimiseks jihad’i ja märtrisurma, kuid keeldus kahele väikesele lapsele viidates lubadust täitmast. Õde tegi seda tema eest, et venda ei tapetaks ning ta lapsed ei jääks orbudeks. Enda või venna eest poleks ta seda kunagi teinud, küll aga laste nimel, ning viis, kuidas naine videovõttel teda vaatas, tekitas mulje, nagu oleks ta temasse kiindunud. Naise märtrisurm oli mulle annetatud kingitus, mõtles Palestiinlane sõpradega rääkivat ja naervat ameeriklannat silmitsedes. Kelner tõi Campari soodaveega, mille ta oli tellinud, ning ta kavatses juba öelda, et kelner viiks igale naaberlauas istujale Campari, kui äkki talle lahendus pähe turgatas.

      Ameeriklanna kergitas veinipokaali tema poole, silmanurkades naerukurrud, endas ja oma väljanägemises kindel, kuid vastamise asemel mees tõusis, viskas raha lauale ja lahkus tõtlikul sammul, jätnud tüdruku igaveseks teadmatusse, kui lähedal surmale oli ta olnud. Ta läks tagasi oma hotelli üleval Hispaania treppide lähedal, pakkis asjad ja sõitis üüritud E-klassi kupee-Mercedesega maa-alusest garaažist tänavale. Jõudnud A1-le ja sealtkaudu Roomast välja, kihutas ta läbi pimeduse autostraadil kiirusega üle saja viiekümne kilomeetri tunnis, raadios kaikumas eurobändide nagu Tokio Hotel ja Fettes Brot muusika. Firenze lähedal helistas ta ette ja tellis toa. Südaööl sisenes ta Milanos hotelli Principe di Savoia. Hommikul suundus ta südalinnas asuvasse San Vittore vanglasse.

      Carmine Bartolo sisenes ahelatest hoolimata uhkeldaval kõnnakul külastajate alale ning istus klaasvaheseina taga tema vastu. Ehkki ta oli keskmist kasvu, jättis ta suurema, lausa koguka mulje. Paksud juuksed ning rasked kulmud muutsid ta silmad pisikeseks ja ähvardavaks. Napoli Camorras, maffiajõugus, mis seda linna sisuliselt valitses, kandis Bartolo Il Brutto nime, sest irvitas ühtepuhku võikalt ning kõik teadsid tema legendaarset lihakirvest, millega talle meeldis inimesi hirmutada. Ta lausus midagi kiires itaalia slängis, mida Palestiinlane ei mõistnud.

      „Non capisco. Parla inglese? Français? Deutsch?” küsis Palestiinlane.

      „Inglise keel,” vastas Bartolo, hääldades eengleesee. Ta kallutas end klaasile lähemale. „Kes sa oled? Turco? Musulmano? Moslemipoiss?”

      „Ärimees. Tulin siia midagi ostma.”

      „Kui tahad midagi osta, siis mine Rinacente poodi. See siin on prigione, vangla. Capisce?” teatas Bartolo, vaadates kõrvale seina ääres seisva valvuri poole, et näha, kas tema huumorit osatakse vajalikul määral hinnata. Valvur vaatas tüdinult kõrvale. Talle oli makstud, et pilk püsiks mujal ning kõrvad ei kuuleks midagi. Palestiinlane viipas Bartolo lähemale.

      „Maksan sulle kauba eest sada tuhat eurot sularahas.”

      Bartolo