Aja jälg kivis. Ameerika Ühendriigid. Helgi Erilaid

president Calvin Coolidge’i abikaasast Grace’ist. Õieti pidi kunstnik Howard Christyle poseerima president ise, kuid mees oli tol päeval väga hõivatud ja Grace kasutas võimalust. Tulemuseks on kauni naise portree portselanitoas.

      Ja viimane peatus – Valge Maja raamatukogu. Selles alumise korruse ruumis pestud veel 1801. aastal pesu. Pärast president Theodore Roosevelti korraldatud ümberehitusi kutsuti seda härrasmeeste ruumiks ja 1935. aastal sisustati siia raamatukogu, kuhu on aegade jooksul jõudnud kõik Ameerika Ühendriikide ajaloost, majandusest ja kultuurist jutustavad teosed. See on hoopis vähem ametlik paik kui suur osa teisi Valge Maja ruume. Värvid on pehme hall ja roosa, mis korduvad ka 19. sajandi vaibas. Kullatud lühter, mida ilustab maalitud punane lint, on valmistatud umbes aastal 1800 ja see kuulus kunagi „Viimase mohikaanlase“ looja James Fenimore Cooperi perekonnale. Seinad on kaetud raamaturiiulitega ja kõikjal on esemeid, mis jutustavad oma lugusid suure ja võimsa riigi kaugemast ja lähemast ajaloost.

      Selle riigi südamest, Valgest Majast, on nüüd varsti rohkem kui kaks sajandit juhitud mitte ainult Ühendriikide elu. Seda enam on põhjust soovida ja loota, et võetaks kuulda esimese Valges Majas töötanud ja elanud Ameerika Ühendriikide presidendi John Adamsi palvet – valitsegu siin alati vaid ausad ja targad mehed.

      Washington

      Mälestusmärgid

      Selleta, mis olnud, poleks seda, mis on, ega seda, mis tuleb. Väide, milles pole midagi uut, ainult et see ei püsi just alati meeles. Kunagi Vanaks Maailmaks kutsutud Euroopas on seda raske unustada, sest pikk ajalugu on kõikjal su ümber, kivis ja marmoris. Teispool ookeani, kuhu eurooplased Uue Maailma rajasid, on lood pisut teisiti. Sealse Uue Maailma ajalugu on lühem, meenutusi on vähem, kuid inimeste jaoks on need ikka olulised ja omad. Seetõttu on USA tähtsaimas linnas kõikjal mälestusmärgid.

      Need algavad tegelikult juba umbes kolme tunni tee kaugusel Washingtonist, Virginias. Siin on Jamestown, esimene Uude Maailma rajatud Inglise asula. Tõeline vabaõhumuuseum, kus 17. sajandi alguse rõivastes inimesed elavad 17. sajandi alguse elu. Linnakese uhkus on elusuuruses koopia laevast Susan Constant, mis oli 1606. aastal saabunud kolmest Inglise purjekast koosneva väikese laevastiku lipulaev. Kõige legendaarsem laev on muidugi Mayflower, kuid see jõudis kohale alles 1620. aastal.

      Siinsamas lähedal asub umbes pooleteise kilomeetri pikkune ja kilomeetrilaiune Williamsburg, Briti valitsuse aegne Virginia pealinn. Kõik on nagu 18. sajandil – kohtumaja, poed, elumajad, tavernid, hobused ja tõllad, sabakuubedes härrasmehed ning krinoliinides ja kübarates daamid.

      Pierre Charles L’Enfant kujundas noorele Ameerika Ühendriigile muljetavaldavalt suursuguse pealinna. Siin troonis uhke Kapitoolium, mille juurest viis ilmatu pikk Pennsylvania avenüü presidendi residentsi Valge Maja juurde. Plaanil hargnesid tähekujuliselt ka teised avenüüd, mis kandsid USA osariikide nimesid. Avenüüd ristusid põhja–lõuna- ning ida–lääne-suunaliste tänavatega, ristumiskohad moodustasid suuri ringe, mis olid mõeldud austusväärsetele kodanikele püstitatavate mälestusmärkide paikadeks.

      Washington oli vaid väike, mõne tuhande elanikuga linn, kui 1861. aastal puhkes kodusõda – põhjaosariigi jänkide föderaalarmee astus orjanduslike lõunaosariikide konföderatsiooniarmee vastu. Sõda kestis neli aastat ja lõppes, nagu teada, põhjaosariikide võidu ning orjapidamise kaotamisega lõunaosariikides.

      President Abraham Lincoln moodustas eriväeosad Washingtoni kaitsmiseks, rivvi astus tuhandeid sõdureid. Kuid sõja võiduka lõpuni viinud Lincoln ei saanud ise kättevõidetud rahupõlve nautida. 14. aprillil 1865, mõni päev pärast sõja lõppu, tulistas Marylandist pärit tuntud näitleja ning konföderatsiooni pooldaja John Wilkes Booth teda teatriloožis ning president suri järgmisel hommikul. Lincoln oli Ameerika Ühendriikide esimene mõrvatud president.

      Oli alanud ajalugu, millest jutustavad Washingtoni mälestusmärgid.

      Ameerika Egiptuse obelisk

      Ühendriikides ei öelda pealinna kohta ainult Washington, öeldakse Washington, D. C., mis tähendab, et linn moodustab Potomaci jõe ääres Columbia föderaalringkonna, District of Columbia. Mõte oli algselt selles, et pealinn ei kuuluks ühtegi kindlasse osariiki ja et pealinna nimi ei läheks segi suure riigi loodeosas laiuva Washingtoni osariigi nimega. Kuid D. C. on kasvanud suureks ja kauniks Euroopa stiilis linnaks, kus on palju avarust ja parke, kus pole pilvelõhkujaid ning eeslinnad ulatuvad ikkagi nii Marylandi kui ka Virginia osariiki. Mälestused ja monumendid elavad aga vanas D. C. – s.

      Mälestusmärgiks Ühendriikide esimesele presidendile, iseseisvuse kätte võitnud George Washingtonile, tõuseb taevasse tohutult kõrge lumivalge obelisk. Selle marmorist, graniidist ja liivakivist memoriaali kujundas väga tuntud Ameerika arhitekt Robert Mills. Nurgakivi, mille sees olnud ka piibel, pandi 1848. aasta suvel, monument avati aga alles 1888. aasta sügisel, sest sõda muutis kõiki tähtaegu. 169 meetri kõrgune, suures piklikus basseinis peegelduv Washingtoni monument oli valmimise ajal maailma kõige kõrgem ehitis. Seda küll päris lühikest aega, sest 1889. aastal püstitati Pariisis Eiffeli torn. Oma raamatus „Kadunud sümbol“ kirjutab Dan Brown, et ühe väga vana seaduse kohaselt ei tohtivat USA pealinna ehitada mitte midagi, mis oleks Washingtoni monumendist kõrgem.

      Arhitekt Robert Mills oli algselt projekteerinud kõrge nelinurkse, ülalt kitseneva obeliski, mille tipuks oli madal püramiid. Esialgsel plaanil ümbritses obeliski jalamit ümar, lahtine ja madal sammastik. Selle kohal seisis George Washington sõjavankril ning sammastiku sees pidid olema kolmekümne Ameerika sõjakangelase kujud.

      Kogu konstruktsioon oleks erakordselt kalliks läinud, niisiis otsustati alustada obeliskist ja hiljem vaadata, mis saab sammastikust. Sammastikust ei saanud midagi ja küllap see ongi hea, sest linna kohal kõrguv valge sale ja monoliitne torn on erakordselt suursugune ning mõjub tuhandete aastate eest Egiptuses püstitatud obeliske meenutades igavikulise aja sümbolina. See on igati väärt riigi esimese presidendi mälestust alal hoidma.

      Washington kõrgustesse ei pürgi ning seetõttu ei takista miski igast küljest monumendile avanevat vaadet.

      Aus Abe

      Ameeriklased hoiavad oma tõeliselt suuri presidente au sees.

      Kodusõja võitja, orjuse lõpetaja ja riigi päästja Abraham Lincolni memoriaali nurgakivi pandi paika Lincolni sünniaastapäeval, 12. veebruaril 1914. Mälestussamba projekti looja arhitekt Henry Bacon sai selle töö eest kõrgeima arhitektuurialase autasu Ameerikas – Arhitektide Instituudi kuldmedali.

      Memoriaalil on lihtsa nelinurkse antiiktempli kuju, aga see on tohutult suur. Seda ümbritseb 36 massiivset sammast, mis on 10 meetrit kõrged ja nii jämedad, et samba ümbert kinni võtmiseks on vaja vähemalt viit inimest.

      Lahtiste sammaste vahel, siseruumi keskosas istub hiigelsuures toolis määratu valgest marmorist Abraham Lincoln ise, Aus Abe, nagu teda kutsuti. Skulptuuri looja, kujur Daniel Chester French, uuris Abraham Lincolnist tehtud fotosid ning maale ja püüdis presidenti kujutada nii elutruult, kui vähegi suutis, paigutades ta istuma näoga pealinna kõrgeima mälestusmärgi, Washingtoni monumendi poole. Üks Lincolni käsi tugitooli käetoel on rusikas, teise sõrmed on avatud. Selline käte asend tähendavat Ameerikas kasutatavas viipekeeles tähti A ja L – Abraham Lincoln.

      Kuju kohale kõrgele seinale on raiutud tekst: „Selles templis, nagu ka kõigi inimeste südames, on igaveseks talletatud mälestus Abraham Lincolnist, kes päästis meie jaoks selle suure riigi.“

      Lincolni memoriaali ees avaral väljakul oli 28. augustil 1963 umbes 250 000 inimest. See oli töö, vabaduse ja inimõiguste eest võitlevate mustade ameeriklaste marss Washingtoni. Kõik nad seisid siin ja kuulasid Martin Luther Kingi kõnet, mis algas sõnadega – I have a dream. Mul on unistus.

      Jeffersoni panteon

      1930. aastatel leidis president Franklin Delano Roosevelt, et ka Ameerika Ühendriikide kolmas president Thomas Jefferson oleks mälestusmärki väärt. Jefferson oli õppinud õigusteadust, matemaatikat, loodusteadust, arheoloogiat ja muusikat, ta oli kirjanik ja rääkis kuut keelt. Kõrge intelligentsus ja mitmekülgne haridus