Siin ja praegu: kohaloleku jõud. Eckhart Tolle

meist − elab näilikus eraldatuses, lõputute probleemide ja konfliktide ebanormaalselt keerulises maailmas, kus mõistus üha enam killustub. Valgustatus on terviklikkus, kus ollakse „üks” kõigega ja seepärast ka rahus. See on üks olemine nähtava maailma, iseenda ja hoomamatuga – üks olemisega. Valgustatus pole mitte ainult kannatuste ega lõputute sisemiste ja väliste vastuolude lõpp. See on ka vabanemine lakkamatu mõtlemise orjusest. Milline imeline vabanemine!

      Mõistusega samastumine tekitab terve müriaadi erinevaid mõttemudeleid, kujundeid, sõnu, hinnanguid ja määratlusi, mis pärsivad tõelisi suhteid. See tuleb sinu enda, su kaaslase, looduse ja jumala vahele. See mõtete filter loob eraldatuse illusiooni − pettekujutelma, et on olemas keegi „sina„ ja täiesti omaette „teine”. Sa unustad ära olulise tõe, et väljaspool füüsilist keha ja erinevaid vorme oled sa üks kõigega, mis on. Lakkad tundmast üksolemist ega tunneta seda iseenesestmõistetava reaalsusena. Võib-olla sa usud seda, aga sa ei tea, et see nii on. Usk võib olla lohutav ja rahustav, kuid vabastavaks muutub see ainult oma kogemuse kaudu.

      Mõtlemisest on saanud haigus. Haigus tekib siis, kui kaob tasakaal. Näiteks pole selles midagi halba, kui rakud kehas paljunevad ja jagunevad. Kuid kui see protsess pole tasakaalus organismi kui tervikuga, tekib haigus.

      Mõistus on sihipärasel ja õigel kasutamisel suurepärane vahend, kuid selle väärkasutamine on väga ohtlik. Tegelikult polegi küsimus selles, et sa oma mõistust valesti kasutad – enamasti ei kasuta sa seda üldse. Sinu mõistus kasutab sind. See on haigus. Sa usud, et sina ja su mõtted on üks ja sama. See on pettekujutelm. Vahend on sinu üle valitsema hakanud.

      Ma pole sinuga päris nõus. Ma mõtlen küll palju tühja, kuid võin siiski oma mõistuse abil saavutada palju asju. Ja teen seda kogu aeg.

      Ristsõnade lahendamine ja aatomipommi ehitamine ei tähenda veel, et sa oma mõistust kasutad. Koerad armastavad konte närida ja mõistus armastab probleemidega rammu katsuda. Seepärast ta lahendabki ristsõnu ja ehitab aatomipomme. Sina ei tunne kummagi vastu huvi. Las ma küsin sult nii: kas sa suudad oma mõtted soovi korral välja lülitada? Kas oled leidnud selle nupu?

      Kas sa mõtled üldse mõtlemast lakkamist? Ei suuda, või siis ehk ainult korraks.

      Sel juhul valitseb mõistus sinu üle, mitte vastupidi. Sa oled mitteteadvuslikult end oma mõistusega samastanud. Sa isegi ei tea, et sa ta ori oled. Seepärast pead sa seda, mis su üle võimust on võtnud, iseendaks. Esimene samm vabanemise teel on teadvustada, et see, mis sind vaevab, pole sina. Sina pole mõtleja. Siis saad sa olla vaatleja. Hetkest, kui hakkad mõtlejat vaatlema, hakkab tööle teadvuse kõrgem tase. Sa hakkad nägema, et mõtte taga on tohutu vaimumaailm ja mõte on sellest vaid imetilluke osa. Mõistad ka, et kõik asjad, mis on elus olulised: ilu, armastus, loovus, rõõm, sisemine rahu – ei tulene mõistusest. Sa hakkad ärkama.

      KUIDAS VABANEDA MÕISTUSE ORJUSEST

      Mida sa „mõtleja vaatlemise” all täpsemalt silmas pead?

      Kui keegi läheb arsti juurde ja ütleb, et ta kuuleb peas hääli, saadetakse ta suure tõenäosusega psühhiaatri juurde. Tegelikult kuulevad kõik inimesed peas üht või mitut häält. Need on sundmõtted, lõputud dialoogid või monoloogid. Neid on võimalik välja lülitada. Sa lihtsalt ei tea seda.

      Kindlasti oled tänaval kõndides kohanud „hulle”, kes pidevalt omaette räägivad. Tegelikult pole nemad sinust ega teistest „normaalsetest” inimestest üldse nii erinevad, kui arvata võiks. Ainus vahe on selles, et sina ei tee seda valjusti. See hääl sinu peas kommenteerib, spekuleerib, hindab, võrdleb, arvustab, kaebleb. Sel häälel ei pruugi olla midagi ühist sinu hetkeolukorraga. Ta võib heietada eilsest või kaugemast minevikust. Või hinnata ja mängida läbi tulevikuolukordi. Sageli mõtleb ta negatiivsetele lahendustele ja sellele, kuidas asjad viltu lähevad. Seda nimetatakse muretsemiseks. Mõnikord lisanduvad sellele tekstile kujutluspildid ja mõtteis hakkab hargnema film. Isegi kui see hääl tegeleb praegusega, tõlgendab ta seda mineviku kontekstis, sest see hääl kuulub sinu mõistusele, mis esitab tingimusi. Mõistusele, mis on sinu isikliku mineviku ja päritud kollektiivse kultuurilise tausta tulemus. Nii sa näed ja hindad olevikku mineviku silmadega ja saad kõigest väga moonutatud pildi. Sageli on see hääl inimese kõige kurjem vaenlane. Paljude inimeste peas elabki piinaja, kes neid pidevalt ründab ja karistab ning imeb välja viimasegi eluenergia, on kurbuse, masenduse ja haiguste põhjustaja.

      Hea uudis on see, et sa võid end oma mõtete painest vabastada. See on ainus tõeline vabanemine. Esimese sammu võid astuda kohe praegu. Hakka häält oma peas võimalikult sageli kuulama. Pööra erilist tähelepanu korduvatele mõttemallidele, neile vanadele plaatidele, mis su peas võib-olla juba aastaid keerelnud on. See on „mõtleja vaatlemine”. Võib öelda ka nii: kuula häält oma peas, ole kohal ja ole tema tunnistaja!

      Ole seda häält kuulates erapooletu! Ära anna hinnangut! Ära arvusta ega ära mõista hukka seda, mida kuuled! See tähendaks vaid, et sama hääl on tagauksest sisse tagasi hiilinud. Varsti hakkad mõistma, et seal on hääl ja siin olen mina, ma näen ja kuulen seda. See on mina olen tunnetamine, oma ohaloleku märkamine, mitte mõte. See tuleb mujalt kui mõistusest.

*

      Kui nüüd kuulad oma mõtet, siis sa mitte ainult ei teadvusta seda, vaid näed iseennast selle tunnistajana. Tekkinud on uus teadvuse dimensioon. Kuulates mõtet, tunnetad sa teadlikku olemist – oma sügavaimat mina – mis on mõtte taga või all. Sel juhul kaotab mõte sinu üle võimu ja lahtub, sest lakkad end oma mõtetega samastamast. See on tahtmatu ja sundusliku mõtlemise lõpu algus.

      Mõtte taandudes tunnetad mõttevoo katkemist – mõttepausi. Esialgu on need lühikesed, kuid ajapikku muutuvad üha pikemaks. Hakkad kogema enda sees rahu ja vaikust. See on esimene samm olemisega üks olemise tunnetatud teel. Ajapikku ja kogemuse kasvades see vaikus süveneb. Tegelikult on see põhjatu. Hakkad tundma ka sügavalt sisimast kerkivat rõõmutunnet − „olemise rõõmu”.

      Sel pole midagi pistmist transiga, sa ei kaota hetkekski teadvust. Sel poleks mingit mõtet, kui rahu hind oleks teadvuse kaotamine ning vaikuse hind erksuse ja elujõu kadu. See iseendaga kontaktis olemise tunne teeb sind erksamaks, palju virgemaks kui mõtetega samastumine. Sa oled täielikult olemasolevas hetkes. See tõstab ka füüsilisele kehale elu andva energiavälja vibratsiooni taset.

      Mida sügavamale sa sellesse mõttepausi maailma sisened, seda enam tunnetad puhta teadvuse tasandit. Selles seisundis tunnetad sa oma olemasolu niisuguse intensiivsuse ja rõõmuga, et nii mõtlemine, emotsioonid, füüsiline keha kui ka kogu väline maailm muutuvad sellega võrreldes üsna kõrvalisteks asjadeks. Ja ometi ei ole see isekas, vaid just isetu olemine. Sa kaugened sellest, mida sa varem endaks pidasid. See kohalolek on sina ja samal ajal midagi palju suuremat. See, mida ma seletada püüan, võib tunduda paradoksaalse või isegi vastuolulisena, aga seda pole võimalik kuidagi teisiti kirjeldada.

*

      „Mõtleja vaatlemise” asemel võid sa mõttevoolus pausi tekitada ka sellega, et oled kogu tähelepanuga siin ja praegu. Suuna kogu oma teadvus hetkesse. See on sügavat rahuldust pakkuv tegevus. Sel viisil tõmbad teadvuse tähelepanu mõttetegevuselt kõrvale ja tekitad pausi, kus oled erk, aga mitte mõtlev. Selles on meditatsiooni mõte.

      Seda võib harjutada kõigi argiaskelduste ajal. Pööra tähelepanu suvalisele rutiinsele tegevusele nii, et see muutub eesmärgiks omaette. Näiteks pööra tööl või kodus trepist käies tähelepanu igale trepiastmele, igale liigutusele, igale hingetõmbele. Ole täielikult kohal. Käsi pestes pööra tähelepanu igale aistingule, mis selle tegevusega kaasneb: vee häälele ja silitusele, käte liikumisele, seebi lõhnale ja nii edasi. Kui autosse istud ja ukse sulged, pööra mõneks hetkeks tähelepanu oma hingamisele. Tunneta vaikset aga võimsat kohalolemise tunnet. Selle harjutuse õnnestumise mõõdupuu on see, kui sügavat ja tüünet rahu sa tunned.

*

      Seega, kõige olulisem samm teel valgustatusele on see, et õpid end mõistusest eristama. Iga paus mõttevoolus muudab tugevamaks teadvuse valguse.

      Kunagi saabub päev, kui naerad oma peas oleva hääle üle nagu praegu lapse tembutamise peale. See tähendab, et sa ei võta