Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused. Aleksandr Puŝkin

sageli kahevõitlusi; Silvio (nimetan teda nii) ei seganud end kunagi vahele. Küsimusele, kas tal on olnud juhust kahevõitlust pidada, vastas ta kuivalt, et on olnud, kuid ei laskunud üksikasjadesse ja oli näha, et niisugused küsimused olid talle vastumeelt. Me oletasime, et ta südametunnistusel lasub mõni tema õudse kunsti õnnetu ohver. Muide meid ei tulnud mõttessegi kahtlustada temas midagi, mis sarnaneks kartlikkusega. On inimesi, kelle välimus üksi tõrjub niisugused kahtlused eemale. Ootamatu juhus üllatas meid kõiki.

      Kord lõunastas umbes kümme meie ohvitseri Silvio juures. Joodi nagu tavaliselt, see tähendab – väga palju; pärast lõunat hakkasime peremeest paluma meile panka pidada. Ta keeldus kaua, sest et ei mänginud peaaegu kunagi; viimaks käskis kaarte anda, puistas lauale poolsada kuldmünti ja istus panka pidama. Me ümbritsesime teda ja mäng algas. Silviol oli harjumus säilitada mängu juures täielikku vaikust, ta ei vaielnud kunagi ega seletanud. Kui panga vastu mängija juhtus arvutamisel eksima, siis ta otsemaid kas maksis puuduva osa juurde või kirjutas üles ülearuse. Me juba teadsime seda ega takistanud teda oma kombel talitamast; kuid meie keskel viibis hiljuti meie juurde ületoodud ohvitser. Mängides siinsamas, käänas ta hajameelsusest ülearuse nurga. Silvio võttis kriidi ja tasandas arve oma tava kohaselt. Mõeldes, et ta on eksinud, hakkas ohvitser seletama. Silvio jätkas vaikides pangapidamist. Kannatuse kaotanud, võttis ohvitser harja ja kustutas selle, mis tundus talle valesti kirjutatuna. Silvio võttis kriidi ja kirjutas uuesti üles. Veinist, mängust ja sõprade naerust ärritatud ohvitser pidas end hirmsasti solvatuks, ja haaranud raevununa laualt vasest küünlajala, virutas selle Silvio pihta, kes jõudis vaevu end hoobi eest kõrvale hoida. Meie kohmetusime. Silvio tõusis üles vihast kahvatades ja ütles välkuvi silmi: „Armuline härra, suvatsege lahkuda ja tänage jumalat, et see juhtus minu kodus.”

      Meie ei kahelnud tagajärgedes ja pidasime uut seltsimeest juba surnuks. Ohvitser väljus öeldes, et on valmis vastutama solvamise eest nii, nagu seda härra pangapidaja soovib. Mäng jätkus veel mõne minuti; kuid tundes, et peremehel polnud mänguks tuju, jäime üksteise järel mängust kõrvale ja lonkisime igaüks oma korterisse, arutledes peatse vakantse koha üle.

      Järgmisel päeval maneežis pärisime juba, kas vaene leitnant on veel elus, kui ta ise ilmus meie sekka; esitasime talle sellesama küsimuse. Ta vastas, et polnud saanud veel mingit teadet Silvio kohta, See üllatas meid. Läksime Silvio juurde ja leidsime tema õues tulistamas kuuli kuuli järele värava külge kleebitud ässa pihta. Ta võttis meid vastu nagu harilikult, kõnelemata sõnagi eilsest sündmusest. Möödus kolm päeva, leitnant oli alles elus. Küsisime imestusega: kas tõesti ei hakka Silvio kahevõitlust pidama? Silvio ei teinud seda. Ta rahuldus üsna kerge seletusega ja leppis ära.

      See kahjustas äärmiselt noorte arvamust temast. Vapruse puudus leiab kõige vähem andestust noorte inimeste poolt, kes näevad julguses tavaliselt inimväärtuste tippu ja igasuguste pahede õigustamist. Kõik jäi siiski vähehaaval unarusse ja Silvio saavutas uuesti oma endise mõju.

      Mina üksi ei suutnud enam talle läheneda. Omades kaasasündinud romantilist kujutlusvõimet, olin enne seda kõigist rohkem kiindunud mehesse, kelle elu oli mõistatuseks, ja kes näis mulle mingi salapärase jutustuse kangelasena. Ta armastas mind; vähemalt üksnes minuga rääkides jättis ta kõrvale oma tavalised järsud teravused ja kõneles igasugustest asjadest lihtsameelselt ja haruldaselt meeldivalt. Kuid pärast seda õnnetut õhtut mõte sellest, et ta au oli määritud ja jäi puhtaks pesemata tema enda süü läbi, see mõte ei jätnud mind ja takistas kohtlemast teda endiselt; mul oli häbi talle otsa vaadata. Silvio oli liiga tark ja kogenud, et seda märkamata jätta ja selle põhjust mitte aimata. Tundus, et see tegi ta meele kibedaks; vähemalt märkasin temas paaril korral soovi mulle asja selgitada, kuid ma hoidusin niisugustest juhtudest kõrvale ja Silvio jättis mu rahule sellest ajast peale sain temaga kokku vaid sõprade juuresolekul ja meie endised avameelsed vestlused olid lõppenud.

      Lõbusa eduviisiga pealinna elanikel ei ole aimugi paljudest muljetest, mis on nii tuttavad külade või väikeste linnade elanikele, näiteks postipäeva ootus: teisipäeval ja reedel oli meie polgukantselei tulvil ohvitseridest; mõni ootas raha, mõni kirja, mõni ajalehti. Pakid avati tavaliselt sealsamas, teatati uudiseid ja kantselei kujutas endast üsna elavat pilti. Silvio sai kirju meie polgu aadressil ja viibis tavaliselt siinsamas. Kord ulatati talle ümbrik, millelt ta rebis ära pitseri suurima kannatamatuse ilmega. Ta silmad välkusid üle kirja libisedes. Ohvitserid, olles igaüks oma kirjadega ametis, ei märganud midagi. „Härrased,” ütles Silvio neile, „asjaolud nõuavad minu viibimatut ärasõitu; sõidan täna öösel; loodan, et te ei keeldu minu juures viimast korda lõunastamast. Ootan ka teid,” jätkas ta minu poole pöördudes, „ootan tingimata”. Nende sõnadega väljus ta kiiresti; meie aga, leppinud kokku, et tuleme kokku Silvio juurde, läksime igaüks oma teed.

      Tulin Silvio juurde määratud ajal ja leidsin ta juurest peaaegu terve polgu. Kõik ta asjad olid juba pakitud; järele jäid vaid paljad läbilastud seinad. istusime lauda; peremees oli erakordselt heas tujus ja lõbus olek muutus peatselt üldiseks; korgid paukusid iga minut, vein vahutas ja kihises lakkamatult klaasides ning meie soovisime ärasõitjale kõige võimaliku agarusega head teed ja igasugust edu. Tõusime lauast juba hilja õhtul. Mütside pähepanemisel kõigiga hüvasti jättes võttis Silvio mul käest ja peatas mind selsamal hetkel, kui kavatsesin lahkuda. „Mul on vaja teiega rääkida,” ütles ta tasa. Mina jäin paigale.

      Külalised lahkusid; meie jäime kahekesi, istusime teineteise vastu ja panime vaikides piibud põlema. Silvio oli murelik; tema kramplikust lõbususest polnud enam jälgegi järel. Sünge kahvatus, välkuvad silmad ja suust tulev tihe suits andsid talle tõelise saatana välimuse. Möödus mitu minutit ja Silvio katkestas vaikuse.

      „Võib-olla ei näe me teineteist enam iial,” ütles ta mulle, „enne lahkumist tahtsin teile seletust anda. Teie võisite märgata, et pean vähe lugu teiste arvamustest; kuid teid ma armastan ja tunnen: millesul oleks raske jätta teie mõtteisse ebaõiglast muljet.”

      Ta peatus ja hakkas oma tühjakspõlenud piipu täis toppima; mina vaikisin, silmad maas.

      „Teid imestas,” jätkas ta, „et ma ei nõudnud satisfaktsiooni sellelt purjus ogaralt R-ilt. Teie nõustute, et omades relva valiku õigust, oli ta elu minu kätes, minu oma aga peaaegu väljaspool ohtu võiksin kanda oma mõõdukuse üksnes suuremeelsuse arvele, kuid ma ei taha valetada. Kui ma oleksin saanud karistada R-i oma elu täiesti ohustamata, siis poleks ma mingi hinna eest talle andestanud.”

      Ma vaatasin Silviole hämmastusega. Niisugune ülestunnistus kohmetas mind täiesti. Silvio jätkas:

      „Just nii: mul ei ole õigust end surmaohtu asetada. Kuus aastat tagasi sain kõrvakiilu, ja mu vaenlane on alles elus.”

      Mu uudishimu oli tugevasti ärritatud. „Teie ei duelleerinud temaga?” küsisin. „Asjaolud on vist teid lahku viinud?”

      „Ma tegin seda,” vastas Silvio, „ja siin on meie kahevõitluse mälestusmärk.”

      Silvio tõusis ja võttis pappkarbist punase mütsi kuldtuti ja tressiga (see, mida prantslased nimetavad bonnet de police); ta pani selle pähe; see oli läbi lastud verssoki kaugusel otsaesisest.

      „Teie teate,” jätkas Silvio, „et olen teeninud *** husaripolgus. Minu iseloom on teile teada: olen harjunud esimene olema, kuid noores eas see oli mu kirg. Meie ajal oli mürgeldamine moes: mina olin esimene mürgeldaja üle sõjaväe. Me hooplesime joomisega: jõin laua alla tubli Burtsovi, keda ülistas laulus Denis Davõdov. Duellid leidsid meie polgus aset iga minut: viibisin kõigil kas tunnistajana või tegelasena. Seltsimehed jumaldasid mind ja alatihti vahetatavad polgukomandörid vaatasid mulle kui paratamatule pahele.

      Nautisin rahulikult (või rahutult) oma kuulsust, kui meile määrati noor mees rikkast ja kuulsast perekonnast (ei taha teda nimetada). Ma pole iial kohanud niivõrd hiilgavat õnneseent! Kujutelge noorust, tarkust, ilu, kõige meeletumat Lõbusust, kõige muretumat vaprust, kõlavat nime, raha, mida oli tal arvutult ja mis ei saanud tal kunagi otsa, ning kujutelge, mis mõju ta pidi meile avaldama. Minu esimene koht lõi kõikuma. Minu kuulsusest võlutuna hakkas ta juba minu sõprust otsima, kuid ma võtsin teda vastu külmalt, ja ta eemaldus minust ilma igasuguse kahetsuseta.