Ei maa ega meri. Anne von Canal

ees, keha välja sirutatud, hüppas isa suur kogu ujumissillalt vette. Ta kroolis mõne tõmbe, kadus vee alla ja heitis märjad juuksed tagasi, kui taas pinnale tuli.

      „Noh, tule juba, tule minu juurde, poiss, jäta see tobe sukeldumismask! Uju!” hüüdis ta ja puristas.

      Kas viis, kuidas isa seda ütles, tekitas Lauritsas kindluse, et ta oskab ujuda? Ta ronis mööda redelit üles ujumissillale, sukeldumismask trotslikult peas, silmad ja suu pärani. Tema ema seisis oma puna-valgetäpilistes rannariietes kuni nabani vees ja vaatas tema poole, väikesed lained loksusid vastu ta heledat nahka. Eemal lahe pool lasi Magnus end selili triivida. Tema pea tantsiskles veepinnal just nagu poi. See poi, milleni pidi Laurits jõudma.

      Ta võttis hoogu ja hüppas. Lennul kuulis ta oma ema karjatust. Mida ema hüüdis, sellest ta aru ei saanud. Jalad ees, sukeldus ta vette, sügavamale kui iial enne. Suust tõusis õhumulle, ta nägi, kuidas need otsisid maski ees teed ülespoole. Otsekui uppujate viimased unistused. Ta tahtis nendele järgneda, siputas jalgu ja sirutas pead. Taas õhu kätte jõudnud, sumas ta kuuleka koerana isa poole. Kuid juba mõne tõmbe järel muutus keha korraga raskeks, oli tunne, nagu hoiaks keegi ta jalgadest kinni. Ta tõmbas vett kurku, köhis, püüdis varvastega põhja kobada ja vajus vee alla. Ta ei näinud enam midagi. Kohin. Kelle pea on vee all, see upub. Kuspool oli veepind?

      Üks käsi tõmbas ta üles. Põgus rõõmujoovastus: ta sai hakkama, oli ujunud isani, kes ta nüüd üles tõmbab, kes teda kiidab, annab uhkelt nipsu vastu pead. Siis hoopis ema hääl.

      „Ma sain sust kinni. Ära muretse.”

      Läbi uduseks muutunud maskiklaasi nägi ta vaid mõne meetri kaugusel kallast. Eemal lahel muutus Magnus üha väiksemaks, ujus aina kaugemale.

      Kui tal põhi jälle jalgade all oli, tõmbas Laurits maski peast ja virutas selle isa poole. Hääletult vajus see sügavusse. Ta ei osanud ujuda. Ta oli läbi kukkunud.

      „Kõigepealt käed,” ütles ema rahulikult ja võttis tal piha ümbert kinni, „siis jalad. Tule, proovi veel kord.”

      Ta pingutas, käed, jalad. See ei õnnestunud. Viha kohus, otsekui kivi tõmbas see teda ikka ja jälle vee alla. Millalgi ta loobus, lihased lõtvusid. Ta oli ühtaegu kerge ja raske ja lihtsalt olematu. Päev möödus.

      Vastupidi sukeldumismaskile ta põhja ei läinud.

      Lauritsa sõrmed liikusid üle klahvide nagu lained, mis lõid rannale, ahmides vahutades väikeseid kivikesi ja teokarpe ja liiva. Ta käed jooksid peaaegu paralleelselt, vasakult paremale ja taas vasakule. Rütmiliselt vajutas ta paremat pedaali. Kuidas oli Chopin saanud sellele palale alguse ja lõpu anda, kui lained olid ju ometigi lõputud ja merel oli sada südant, mis need liikuma pani?

      Mõni aeg hiljem, võib-olla juba järgmisel päeval, ta ei osanud seda enam öelda, oli ta veel kord proovinud. Üksi. See õnnestus ruttu. Ta embas vett, kuid ei isa ega ema näinud seda. Ta ujus ja otsis kogu ülejäänud suve nagu mingi sõltlane seda piiride ja kaalu kadumist. Kaotas iseenda, kui rütmiliselt, peaaegu nagu transis hingas ja läbi vee tungis. Võimalik, et käte-jalgade koordinatsioon oli veidi paigast ära – ujumisõpetaja Törnqvist püüdis hiljem ikka ja jälle, ent asjatult tema jalalööke parandada –, kuid ta ujus kiiresti.

      „Tahad sa ujujaks saada, Laurits?” oli Törnqvist küsinud, kui Laurits oli kümneaastane. Väike tagumik kitsastes oranžides ujumispükstes, huuled kahvatud ja kananahk ihul, seisis ta lihaselise mehe ees, olles 800 meetrit napi neljateistkümne minutiga ära ujunud.

      „Sul oleks selleks eeldusi,” ütles õpetaja. „Peaksid ainult korralikult treenima. Palju treenima.”

      „Ei, see kahjuks ei sobi,” vastas Laurits hammaste plagisedes.

      „Ei?” küsis Törnqvist.

      „Ei,” ütles Laurits ja jooksis jalgade latsudes üle kuumade sillutisekivide aasale. Temast jäid maha väikesed märjad jalajäljed.

      Mõtted kui kobrutavad pilveräbalad. Kas isale oleks meeldinud rohkem, kui ta klaveri asemel oleks valinud ujujakarjääri? Kas isa oleks siis tema üle uhke olnud? Kas isa oleks teda siis toetanud? Ja kas ema oleks sel juhul veel varem pärastlõunati jooma hakanud või siis äkki hoopiski mitte?

      Kaheksakümmend üks takti järjest lasi ta merel kuueteistkümnendikes voogata, meri sillerdas laskuvas päikeses, laineharjadel moodustusid valged kroonid ja nii kuni horisondini.

      Horowitz mängis selle etüüdi ära vähem kui kahe ja poole minutiga. Laurits oli kuulnud salvestist raadiost, Sveriges Radio klassikaprogrammist, oli kuulanud ja kohe teadnud, et see on tema pala. Tempo oli raevukas, ei mingit hingetõmbepausi, ei pianistile ega kuulajale, mõlemaid kanti lakkamatult siia-sinna. Tema kulutas seitsmekümne kaheksale taktile kaks minutit ja nelikümmend viis sekundit, siis tuli kahe takti forte fortissimo järel lõppakord ja meri jäi vaiki.

      Pintsaku all kleepus särk selja külge. Sosin žürii hulgas eksitas sekundi murdosaks ta keskendumist. Mida oli siin vaja rääkida? Keegi köhatas. Kas polnud ta hästi mänginud? Oli ta olnud liiga aeglane? Mida see harakas seal sisistas? Laurits sundis end mitte pead pöörama.

      Preili Andersson oli otsustanud, et kolmandaks mängib ta Haydni sonaadi. Oleks ta oma tahtmist saanud, valinuks ta Liszti. Ta tahtis oma näpuosavusega särada, oma kiirusega, ta tahtis näidata, kui hea ta on, et ta on teistest parem, parim. Kangekaelsusele läheneva auahnusega oli ta viimastel aastatel oma annet tagant piitsutanud ning intuitiivsest andumusest muusikale oli järk-järgult saanud terviklik armusuhe, ühtaegu nõudlik ja rahuldustpakkuv. Nii nagu Liszt. Kuid preili Andersson ei olnud järele andnud.

      „Sa tead ise ka, Laurits, et olulised pole ainult tehnilised oskused. Neid oled sa Chopiniga juba ammugi tõestanud,” oli õpetaja öelnud. „Haydniga saad näidata, et sa vallutad muusika. Kas sa tahad imponeerida või veenda?”

      „Alates aastakontserdist, kui ma olin kaksteist, olen ma Liszti mänginud,” väitis tema vastu. „Ja nüüd, kui on otsustav hetk, pean ma Haydnit mängima? Ma ei saa sellest aru.”

      „Siis oli asi milleski muus, Laurits,” ütles preili Andersson. Ta seisis akna all ja vaatas välja suvisesse aeda. „Kui sa mind võib-olla ei usugi: siis oli asi hoopis enamas.”

      Ta tõstis käed ja mängis avatakti kui fanfaari, esimesed lopsakalt kõlavad helid. Algul need peaaegu ehmatasid teda, kõlades hoopis teisiti kui Chopin. Palju selgemalt, otsesemalt. Ettevaatlikult lasi ta soojas keskmises kõrguses kajal kõlada. Tasa. Ta hingas kergendatult. Juba parem.

      Haydn – see oli nagu kostüümifilm, milles kaks armastajat teineteise ümber tantsisklevad; ta nägi aedu ja purskkaevu, lehvivates, õhulistes kleitides naisi ja mehi, jalas pannalkingad ja valged põlvikud, seljas siidine vammus. Lavastatud totrus, pealiskaudsel moel muretu – nii paistis see talle ja nii oli ta seda ka esitama õppinud. Kuid preili Anderssonile polnud tema sedalaadi värelev mäng meeldinud.

      „Haydn pühendas selle pala ühele virtuoossele klaverimängijale, Laurits. Ta tahtis rohkem, kui vaid selle naise oskusi provotseerida,” ütles ta.

      Laurits vaikis.

      „Mida sa siis kuuled? Mida sa kuuled?” küsis õpetaja üha uuesti.

      „Ma kuulen Haydni austust Theresa Janseni vastu,” vastas Laurits kohusetundlikult.

      „Ja mida sa veel kuuled?” puuris õpetaja edasi.

      „Et tal ei tulnud välja nii, nagu ta tahtis.”

      „Miks sa siis ei mängi seda, taevas hoidku!” hüüdis preili Andersson ja laksas lahtise peoga vastu marmorist aknalauda.

      Alles siis, kui ta pala tehniliselt juba ammugi valdas, hakkas ta seda tunnetama. Näpuotstes, hingamises, vahelihases. Ta püüdis mängida meelitamist – ja seda pingul korsetti, mis peitis end kogu kerguse all. Mõnikord pitsitas see tal endal peaaegu kõri kinni.

      Ekspositsioon kordus. Pidevalt vaheldusid selles palas sünged ja helged meeleolud. Pooltoon pooltooni haaval vajus ta süda saapasääre poole ja alles nüüd, viimase kaheksa minuti jooksul