Ei maa ega meri. Anne von Canal

tema ümber ja vaatasid pealt. Ta rinnad olid hiiglaslikud. Ja korraga polnud titt enam mingi titt, vaid too poiss baarist. (Tal oli peas seesama roheline pesapallimüts, mis eile pärastlõunal, küllap ma ta selle järgi ära tundsingi.) Mingil ajal viipas Johanna mind lähemale, ta tahtis, et ma ta teisest rinnast jooksin. Kuid ma ei suutnud. Mul hakkas süda läikima. Kui ma ärkasin, oli veel keelel rinnapiima maitse. Peaaegu oleksin oksele hakanud.

      Pean värske õhu kätte saama.

      Sõrmed on paistes. Aju ilmselt samuti. Selle, mis veel viskipudeli põhja oli jäänud, kallasin kraanikaussi. See värk tegi kõik veel hullemaks. Sellel oli lihtsalt muremaitse. Äkitselt tundsin ennast taas nii nagu toona. Haavatuna. Uimasena ja tuimana ja ometigi mitte uimastatuna. Ma ei tahtnud iial tagasi selliseks muutuda. See oli jäänud seljataha. Ka Rosaga juhtunu ei vii mind iial sinna tagasi.

      Tuul mõjub hästi, väljavaade samuti. Muudab pea kergemaks. Taevas läigib kui pleksiklaas. Sile ja poleeritud. Nöörsirgelt mere külge keevitatud ja kokkupuutejoon on peaaegu valge. Õhk on tuntavalt muutunud, võib haista Aafrikat. Meri annab endast märku – pikemate lainetega, tumedama värviga, pind ei paista enam nii õline nagu see on tüüpiline Aadria puhul. Suurem veeringlus. Vähe soola. Kõrvetab aga sellegipoolest silmi.

      Veel on pardal kõik vaikne. Merepäevadel magavad inimesed enamasti kauem. Ma ujun veel paar otsa, enne kui päevaprogramm algab, olgugi et selles basseinis on tunne nagu kuldkalal tillukeses akvaariumis, mis pandud vanni servale.

      Kell 14.24

      See laps jälitab mind. Korraga näen ma poissi kõikjal: meeskonna messis, raamatukogus, isegi all pesulaos. Roheline John Deere’i müts juba kahe silma vahele ei jää. Täna hommikul oli ta basseini ääres, siis vahuveini-hommikusöögi ajal päikesetekil. Mingi enesestmõistetavusega hoiab ta minu lähedusse, see muudab mu päris rahutuks. Kusjuures ta ei tee midagi, mis võiks mind ärritada, ei anna mingit põhjust tema peale pahandada. Ta on lihtsalt kohal, kuulab ja vaatab mind pidevalt. Mingil põhjusel mõjub see mulle tohutult provotseerivalt. Ma pean end tõsiselt kokku võtma, et teda mitte kui kerjavat koera eemale peletada.

      Johanna ütleb, et poiss on koos nende tehnikutega, kes on saadetud laevaühingu poolt pardale midagi kontrollima. Mõni ime siis, et ta nõnda omapead ringi hulgub… Kuid miks pole ta seal, kus juhtub midagi põnevat? Miks kuulab ta meelsamini üht peaaegu hallipäist klaverimängijat, selle asemel et imetleda masinaruumi hiiglasi?

      Täna on revüüõhtu Ocean-Lounge’is. Kindlasti istub ta ka seal.

      Kell 23.40

      Päeva täitsid lakkamatult inimesed. Ma lasin end lihtsalt kaasa tõmmata. Ujusin koos vooluga ja sain nõnda pisut puhata. Iseendast puhata.

      Vaikne paar oli Old Majori pubis. Nad vaevu räägivad teineteisega. See näib olevat kokkulepe. Õhus ei hõlju mingeid etteheiteid ega ükskõiksust. Naine on väga eriline. Mitte klassikalises mõttes ilus, kuid temas on mingi kurbus, mis muudab ta ilusaks. Just nagu tulbikimp veidi enne seda, kui õied närbuma hakkavad. Ma mängisin temale. Tulbile. Võib-olla ta isegi märkas seda. Tema saatjast ma aru ei saa – kuigi ta silmad on tähelepanuväärselt heledad ja selged, ei näe ma nendes mingit emotsiooni.

      Ettevõtja nimi on mr Holland ning ta on osutunud muusikatundjaks ja autokaupluse omanikuks. Miski tema olemuses on mulle kuidagi lähedane ja sümpaatne, olgugi et oma kogu poolest meenutab ta veidi isa. Mõnikord muutuvad sellised inimesed kummaliselt usaldusväärseks: ta ütles, et kahjuks pole tal iial olnud võimalust klaverimängu õppida. Tema vanematel polnud selleks raha olnud. „Teil on vedanud,” ütles ta. Nojah. Mõnele võib see ju nii paista.

      Millalgi varasel hommikutunnil jõuame Tunisesse.

      36° 48’ 43˝ N, 10° 17’ 44˝ O

      15.08.2005

      Kell 10.20

      La Goulette. Laev on just nagu puhtaks pühitud. Kuidas enamik rõõmustab, et saab jälle kindla pinna jalge alla. Otsekui oleksid nad vangis olnud. Pärast päeva merel tahavad peaaegu kõik maale minna. Mul ükspuha. Mis vahet sel on, kas ma näen Tunist või mitte? Minu jaoks oleks õudusunenägu, kui peaks säärase kuumusega läbi vanalinna rahvast täis tänavate tunglema. Esmalt see roiutab mind, siis teeb agressiivseks. Mulle piisab, kui saan oma hommikusöögimuna Hongkongi silueti ees süüa – ma ei pea džonkiga sõitma. Nii lihtne see ongi.

      Rosa ei mõistnud, miks ma peaaegu kunagi maale ei läinud. „Sa oled terve maailma läbi käinud, aga pole midagi näinud.” Seda lauset kuulsin tema suust sageli. Ja vahel nimetas ta mind enesega rahulolevaks. Aga mida teab tema minu elust? Ta tunneb tuhandest pusletükist nelja-viit ja teeb nende põhjal järelduse terve pildi kohta. Ma ei tee talle sellepärast etteheiteid, lõppude lõpuks pole ma ju seda talle ka näidanud. Aga ma olen teda hoiatanud.

      Kell 13.17

      Väikese tüütaja nimi on Henrik, nii palju olen vahepeal teada saanud. Kui ma baaris harjutasin, hiilis ta salamisi sisse. Ma ei märganudki teda kohe. Mida ta küll minust tahab? Ta näitab üles visadust, mis oleks imetlusväärne, kui see mulle niivõrd närvidele ei käiks.

      Ma ei suuda meenutada, et oleksin ise lapsena täiskasvanute lähedust otsinud. Milleks – neil oli ju alati ainult iseendaga tegemist. Kui ehk Frida välja arvata ja vana Oscar.

      Kell 16.00

      Tulp teeb mu tõesti mõtlikuks. Miski tema olemuses liigutab mind. Basseinis ujusime teineteisest mööda justkui kaks eri liigist looma, kes ei räägi sama keelt. Vaikiv tolerants ja teadmine teise kohalolust. See polnud ebameeldiv. Kui ma selle üle rohkem järele mõtlen, oli see arvatavasti esimene kord käesoleval reisil, mil tundsin end kellegi teise läheduses tõesti hästi. Lõdvestunult. Kui Henrik – kes siis veel – pommina meie vahele vette plartsatas, nägin ma naise näol esimest korda tõelist naeratust. Laia ja siirast. Ta pole mitte ainult kurvana ilus. Juttu me ei ajanud.

      Kell 23.13

      Usun, et poisist olen esialgu lahti saanud.

      Tabasin ilmselt kümnesse. Ta nägi välja nagu pihtasaanud hirv, kui pärisin ta ema järele. Kuid mul pole süümepiinu. See tobe jah-ei-vastustemäng oli ju tema idee. Ja mida pidin ma ütlema, mina neid reegleid ei teinud – „ei” puhul lihtsalt tuleb teise kord. Ma ütlesin piisavalt sageli „jah”. Jah, mulle meeldib „Star Trek”, jah, ma joon valget veini, jah, ma olen New Yorgis käinud. Aga mis see temasse puutub, kas ma mängisin juba lapsena klaverit?

      Kuskil pole öeldud, et ühelt tüütajalt ei tohi tema ema kohta pärida.

      Ta oleks ju võinud samuti valetada.

      Reede, 15.10.1976

      Uks avanes, külm õhuvool.

      „Victor Alexander Laurentius Simonsen, palun,” ütles naine. Tal oli linnunägu, kõhn ja kaalutlev nagu harakal, teraste silmadega.

      Laurits tõusis ja pühkis käsi pükste külge. Tal oli tunne, nagu oleks ta just koomast ärganud. Pea käis ringi, aju oli otsekui vatti täis ja kõrvad – midagi oli kõrvadega lahti. Kõnelused koridoris, sammud kivipõrandal, vee tõmbamine tualetis, mille lakkamatu kohin oli teda möödunud tunni jooksul iseäralikult rahustanud – kõik kostis tuhmilt, nagu kilomeetrite kauguselt. Viivu vältel kartis ta, et minestab, kuid naise vankumatu pilk ei lasknud sel juhtuda.

      Naine viipas teda kannatamatult lähemale ja sellal, kui ta püüdis taas tõelisusega kontakti saada, manas naine näole naeratuse, mis hoolimata pingutatud sõbralikkusest nägi välja nii, nagu lööks ta järgmisel hetkel noka Lauritsa unearterisse. Naise suu liikus.

      „Tulge, nüüd on teie kord.”

      Pikkamisi tundis ta ära koridori, ukse, mida oli terve igaviku põrnitsenud, ja talle meenus, miks ta oli siia tulnud. Preili Anderssoni sõnade pärast: „Sa tunned oma piire, Laurits. Ületa need!”

      Temast saab pianist.

      Tunni ajaga, mis oli möödunud sellest, kui ta vastuvõtulauas kõva kuulmisega mehe juures registreerimislehe täitis, lakk-kingad jalga